Inimesed

Filmikorüfee Jaan Ruus: «Nooruses unistasin hoopis operetikoomikukarjäärist.» 

Jaanus Kulli, 30. november 2013, 13:00
«Lamasin nagu sarkofaagis ja esimest korda elus tundsin surmahirmu,» kirjeldab Eesti filmi grand old man Jaan Ruus oma aastatetagust kogemust haiglas. «Tohter küll lohutas, et see on teie subjektiivne surmahirm, mille peale ma vastasin, et kui ma seda ikka tunnen, on see minu jaoks objektiivne,» seisis filmikriitik Ruus oma seisukohtade eest.

23. novembril 75 aasta juubelit tähistanud Ruus lõpetas 1956. aastal Tallinna 7. keskkooli. «Mäletan, meie klassi kaheksast poisist suitsetas kolm,» sukeldub Jaan korraga poole sajandi tagusesse minevikku. «Suitsetasid need poisid, kes elasid Nõmmel või Rahumäel. Et mis sa rongi oodates ikka muud teed.» Aga selsamal 1956. aasta suvel tõmbas noor Jaan ka ise esimese mahvi. «Tegin ülikooli sisseastumiseksameid ja elasin Tiigi ühiselamus ühes suures toas, kus oli kakskümmend voodit ja kus õhtuti mängiti bridži. Minu kolm partnerit suitsetasid ja kus sa siis ilma said.»

Vähioperatsioon viis hääle

Jaan on elu jooksul proovinud kõiksugu sigarette, sigarillosid ja sigareid, välja arvatud nuusktubakas ja närimistubakas. «Aga ma mäletan, et maailma tuli tunnetada ja kaheksandas klassis lamasime me kolme poisiga «Russalka» juures kivimüüril, suitsetasime Vene sigareid ja oksendasime alla merre. Kõik kolmekesi. Ent me olime neid proovinud. Rameto ajast on mul aga uhke foto, millel ma olen koos kahe teise Rameto asutajaliikme, Valdo Pandi ja Juhan Saarega, ning kõik me kolmekesi tossutame piipu. Piip pisteti nokka ka Rameto vapilinnule ronk Jaagupile.»

Pool sajandit hiljem, 2008. aastal andsid tohtrid ahelsuitsetajale Jaanile mõista, et tubakas on tema organismi sedavõrd laastanud, et on tekkinud vähieelne seisund. «Kui naistohter oli mulle seda ettevaatlikult teatanud, otsustasin, et võimalik haige koht tuleb tervikuna välja lõigata. Ennetav operatsioon toimus, tohter ja vanajumal aitasid. Pärast seda ma aga ei tahtnudki enam suitsetada ja nüüd lohutan ennast sellega, et suitsetasin täpselt pool sajandit ning aitab ka,» ütleb Ruus. Küll läks koos edukalt kulgenud operatsiooniga esiotsa hääl. «Täna tehakse ju moodsaid vähioperatsioone nii, et ei lõigata rindkeret lahti, vaid operatsiooninuga viiakse kuskilt kõri kõrvalt sisse. Kõik läks muidu ilusti, aga ilmselt vigastati ühte häälepaela. Taastumine võttis aega, kusjuures ma olin algul natuke isegi umbusklik, kui tohter ütles, et saan hääle tagasi. Aga nüüd, pärast paari aastat, selgus, et tohter rääkiski tõtt,» on elujaatava Jaani resümee juhtunust. «Kuigi mõni aasta tagasi veetsin ma suvepuhkuse Lethe jõel sõudes ehk teiste sõnadega lamasin reanimatsioonis,» tunnistab ta samas natuke kibeda muigega. «Elame veel!» nagu ütles prantslase Rollandi Colas Breugnon.

Boheemlasest härrasmees

Filmiinimesed, olgu siis kunagised kolleegid raadiost ja Tallinnfilmist või tänased Ekspressist, teavad Jaani kui tõelist härrasmeest. Pidulikemal puhkudel kikilipsuga, aga alati suitsuga suunurgas. (Jah, nüüd tuleb juba mitu head aastat suits ise juurde mõelda.)

Jaan ütleb, et tagantjärele vaadates pärinevadki ta geenid 50 protsenti korralikult vallasekretärilt emalt ja 50 protsenti boheemlaselt-näitlejalt isalt. Jaani isa ja ema abiellusid 1934. aastal ning 23. novembril 1938 sündis väike Jaan. Isa oli Ambla koolis õpetaja, andes muu hulgas ka usuõpetust, kuigi ise jumalasse ei uskunud. Seda kinnitab justkui fakt, et peagi läks ta õppima Tallinna teatrikooli. «1944. aastal, kui kõik mõtlesid emigreerimisele, mõtles siit põgenemisele ka minu ema, aga tal olid 6aastane poeg ja 86aastane ema.» Nii lõpetas Jaan 1953. aastal Ambla 7klassilise kooli. «Siis ütles ema, et ka isa peab lapse haridusse panustama ning saatis mu Tallinna 2. keskkooli ehk tänasesse Reaalkooli. «Tollal elas isa koos minu esimese kasuemaga, kes oli nooruses olnud varieteetantsija. Tundsin ennast nende peres küll mitte võõrana, aga võõrandununa ja hakkasin kasuemaga rääkima teie, kuigi tema minuga sinatas. Nii et see teatav distantsi loomine maailmaga – aga teietamine ju loob teatud kaitsemüüri – on mul sealt pärit,» ütleb Ruus.

«Nii et ühelt poolt õppisin ma distantseeruma, teisalt käis meie kodus hästi palju näitlejaid: Salme Reek, Oskar Põlla, Helmut Vaag, Olev Eskola, Voldemar Panso, kelle kõikide pealt õppisin ma käitumist,» viitab Jaan oma lastetoale.

«Samas tuleb öelda, et rõivastusele pandi siis palju enam rõhku. Seega rõivastusmaneerid jäid mulle lihtsad külge. Muidugi, eks selle taga oli ka sekretärist ema, kes noorpõlves hoolitses minu välimuse ees. Ei mäleta, kas ma koolis just lipsuga käisin, aga igal juhul nägin ma välja väga korralik noormees. Lisaks veel see, et kuigi näitlejatega kohtusin ma eelkõige oma kodus, sain ma nendelt vähemalt alateadlikult avaliku esinemise julgust ja vilumustki. Muide minu tädi töötas Draamateatris riidehoidjana, nii et keskkoolis, valitsuse looži kõrval rõdul püsti seistes ja balustraadile toetudes, vaatasin ma ära eranditult kõik Draamateatri lavastused.»

Film kui pikksilm maailma

Ruus ütleb, et juba Ambla kooliteatris pidi ta aeg-ajalt lavale minema. «Ilmselt sellepärast, et isa oli mul näitleja, mitte sellepärast, et ma oleks näitlejanatuuriga,» on ta siinkohal enesekriitiline. «Kuigi ma olin teatrist vaimustuses. Keskkoolis soovisin hakata operetinäitlejaks, sest minu suured eeskujud olid Agu Lüüdik, Vello Viisimaa, Endel Pärn. Mõtlesin operetikoomiku karjäärile, kuigi ma ei ole üdini musikaalne ning sain aru, et ma pole nii orgaaniline, nagu üks hea näitleja seda olema peaks. Kuigi väga raske on öelda, miks näiteks Ants Eskola oli väga hea näitleja. Või miks on väga hea näitleja Aarne Üksküla, kes muide oli 7. keskkoolis mu pinginaaber, aga keda ma tollal kuidagi näitlejana ette ei kujutanud,» üllatab Ruus siinkohal. «Nii ma mõtlesingi pärast keskkooli, et miks mitte film, mis on mulle alati tundunud kui suur pikksilm maailma. Ja muidugi oli mul filmivaatamise harjumus. Kaheksandas klassis käisime Viru tänaval kinos Oktoober, kus igal esmaspäeval tuli ekraanile uus linateos. Vene ajal oli filmil üldse teine mõiste, see oli odav vaba aja veetmise vorm. Nii et film mind lummas, aga õppida seda oli võimalik vaid Moskvas, kuhu ma aga minna ei tahtnud. Nii ma valisin Tartu ülikooli ja endalegi ootamatult majanduse.»

Kuid juba neljandal kursusel sukeldus Ruus tegevajakirjandusse. «Pärast seda, kui Andres Vihalem, kes oli kord nii hästi pummeldanud, et ei jõudnud enam üle oma habeme sülitada, ütles: tee raadiosse üks lugu. Tegin loo ära ja nii sai alguse minu ajakirjanikukarjäär. Samas jätkus mul mõistust ülikool lõpetada. Nii olengi ma diplomeeritud majandusteadlane.»

Jaan Ruus, kes on töötanud toimetajana nii Tallinnfilmis kui ka Eesti Telefilmis, tunnistab, et on temalgi sügelenud käsi haarata kätte kaamera või istuda režissööritoolile. «Ma arvan, et kõik, kes tahavad minna filmi, tahavad saada režissööriks,» usub Ruus. «Võib-olla mõni mõtleb ka operaatori ameti peale. Mina olen võrrelnud operaatori tööd proviisori ametiga. Sest operaatoriks peab koolis õppima. Aga loomulikult tahtsin ma saada režissööriks. Olen kirjutanud ka mõne dokfilmistsenaariumi ja olen teinud mõne dokfilmi režissöörina telefilmis, aga loobusin täiesti teadlikult edasi pürgimast, sest teadsin, et mul pole lihtsalt sedavõrd võimast annet. Niisama kultuurhariduslikke filme ei tahtnud ma aga teha. Seega ma ei visanud marssalikeppi ära, vaid panin ta kuskile nurka seisma,» muigab Jaan.

Igavene vastasseis mina ja maailm

Hiljuti ilmus Ruusilt intervjuude kogumik «Eesti filmi täheatlas», millega seoses räägib Jaan ühe poolmõistuloo. «Mõni aeg tagasi ostis abikaasa mulle vikerkaarevärvilise pika Inglise salli, mida kaabuga kandsin. Kuni ühel päeval nägi mind selle komplektiga Ekspressi fotograaf Vallo Kruuser ja meil mõlemal tekkis tunne, et teeks ühe pildi. Kui mulle mõni aeg hiljem kirjastusest Hea Lugu tehti ettepanek panna kokku oma intervjuud filmitegelastega, siis mõtlesingi, et selle foto ja kirjastuse ettepaneku vahele tuleks midagi tekitada,» muigab Ruus. «Selline on siis raamatu «Eesti filmi täheatlas» sünnilugu, mille kaant ehib Kruuseri foto.»

Järgmise raamatuna Ruus memuaare ei kavanda, küll aga püüaks ta selles teoses mõtestada Eesti filmi ajalugu. «Sest rohkem kui minu enda elu on mind alati köitnud rohkem vastasseis mina ja maailm. Pealegi julgen öelda, et valdav osa ehk peaaegu kõik, mis on Eesti filmis väärtuslikku, on loodud minu teadliku elu ajal. Saatus on mind tõmmanud väga heade Eesti filmitegijate seltskonda ja mul lihtsalt on teatud kohustus nende peale kõrvalt vaadata.»

Jaan Ruusi lemmikud

«Filmide paremusjärjekorda sättimine on muidugi alati kahtlane ettevõtmine. Nii et kõik need pingeread on väga subjektiivsed,» ütleb filmikriitik Jaan Ruus Õhtulehe palve peale mõni pingerida koostada. Aga kokku need saavad.

Eesti mängufilmid:

1. «Georgica», 1998, Sulev Keedus

2. «Sügisball», 2007, Veiko Õunpuu

3. «Noorelt õpitud», 1991, Jüri Sillart

4. «Kohtumine tundmatuga», 2004, Jaak Kilmi

5. «Klass», 2007, Ilmar Raag

Dokumentaalfilmid:

1. «Hobuse aasta», 1991, Andres Sööt

2. «Müümise kunst», 2006,

Jaak Kilmi, Andres Maimik

3. «Jonathan Austraaliast», 2007, Sulev Keedus

4. «Laulev revolutsioon», 2006,

Maureen Castle Tusty, James

5. «Kihnu pulm/Kihnu kosjad», 2009, Meelis Muhu

Välismaa mängufilmid

1. «Viimasel hingetõmbel», 1960, Jean-Luc Godard

2. «Kodanik Kane»,

1941, Orson Welles

3. «8½»,1963, Frederico Fellini

4. «Persona», 1966,

Ingmar Bergman

5. «Playtime», 1967, Jacques Tati

Jaan Ruus: majandus-haridusega filmikorüfee

Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna 1961. aastal.

Töötanud Eesti Raadios, Tallinnfilmis, Eesti Telefilmis, ajalehes Sirp ja Vasar, ajakirjas Teater. Muusika. Kino ning alates 1996. aastast on ajalehe Eesti Ekspress filmitoimetaja.

Aastatel 1993–1998 oli Ruus Eesti Kinoliidu ja alates 1999. aastast Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees.

Abielus, peres kaks täiskasvanud last.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee