Inimesed

Tomi Rahula: ükskord laulsin end lausa näost siniseks (6)

Piret Parik, 29. november 2013 07:00
KIRIKUKONTSERT NORRAS: Kõige eredamalt ongi endistel kooripoistel meeles just reisid, mis viisid nii Saksamaale, Soome, Poolasse, Hollandisse kui ka mujale, kuhu muidu oli koolipoisil keeruline sattuda.
Tallinna poistekoori tuntud vilistlased meenutavad juhtumeid kooris laulmise aegadest.

«Dirigent Lydia andis kord loo «Poor Man Lazarus» alguses vale helistiku, mistõttu pidi meeskoor hakkama laulma mitu tooni kõrgemalt. Kuna laulu esimene fraas juba algab üpris kõrgelt ning lõpeb hüppega veelgi kõrgemale, siis jäi see pala otse loomulikult pooleli. Madalad meeshääled pidid korrektsete nootide tabamiseks end aga lausa näost siniseks laulma,» meenutab Tomi Rahula oma kooriaegu.

25 aastat tagasi septembrikuus asutas dirigent Lydia Rahula Tallinna poistekoori. Kuna tänavu on kooril tähtpäevaaasta, siis tähistavad nad seda pidulike kontsertidega, mis leiavad aset nii täna kui homme. Poistekoori veerandsajanda tegutsemisaasta puhul meenutavad selle tuntud vilistlastel enda eredamaid seiku ja juhtumeid kooriskäimise ajast.

Tomi Rahula (37), peadirigendi Lydia Rahula poeg, oli Tallinna poistekoori üks kasvandikke. Praegu on ta selles kooris nii dirigent kui ka kontsertmeister. Poistekooris laulmise ajast meenub Tomile aga üsna mitmeid lõbusaid lugusid. Näiteks segadus koorikaaslaste esinemisriietega, mis juhtus palju aastaid tagasi Niguliste kirikus.

«Hakkasime kooriga lavale minema, kui üks poiss järsku nutma puhkes, kuna talle oli selga sattunud liiga lühike talaar. Dirigent Lydia rahustas teda kiirelt – ütles, et pole hullu, laulame ära ja pärast vaatame, mis teha annab. Liikusime uuesti lava poole, kui kostus mingit sahistamist, üks poiss koperdas ja kukkus ninali. Laval selgus, et kahe päris erineva pikkusega poisi vormid olid sassi läinud ning nad mõlemad nägid äärmiselt koomilised välja,» jutustab mees.

Teine pentsik juhtum leidis aset 1990ndate alguse kontserdireisil Helsingisse. «Tol ajal teatati igasuguseid asju läbi raadio ning ühel hommikul kuulutati, et Tallinna poistekoor sõidab kontserdireisile Soome. Ühe poisi ema kuuliski seda raadiost ning kuna ta teadis, et tema poeg käib samuti seal laulmas, siis ta arvas, et järelikult peab ka tema poeg kaasa minema. Kuna poiss jäi aga laevast maha, siis lapsevanem rääkis ära ühe kiirlaevakapteni, et too ta Soome toimetaks. Kui meie Helsingisse jõudsime ja viisakontrolli suundusime, tuli teadaanne, et üks poiss juba on Soomes, kuid tal puudub viisa ning teda ei lasta maale. Selgus, et tolle poisi ema oli ta ekslikult Soome saatnud, sest tegelikult ta ei pidanudki sellele reisile kaasa tulema. Järgmise laevaga läks poiss igal juhul koju.»

Kuna poistekoor esines paljudel kirikukontsertidel, meenub Tomile ka reis Poolasse 1991. aastal, kui tuli esineda erakordselt külmas kirikus. «Kõigil olid seljas talaarid, mida me kirikukontsertidel ikka kandsime. Aga kuna seal oli nii külm, siis tavapärasest alussärgist ei piisanud,» räägib mees ja lisab, et nad pidid talaari alla lausa talvejope panema.

«Esinedes nägime välja nagu Michelini mehikesed!»

Reisidega seoses mäletab mees eredalt ka 1990ndate keskel toimunud Saksamaa-Hollandi koorireisi. «Sõitsime ühest riigist teise, nii nagu me sel ajal harjunud olime – teadsime, et kahe riigi vahel tuleb piiripunkt ja toll. Hollandisse jõudes ütles bussijuht, et võtke passid välja ja pange põlvedele. Kõik järgisid juhiseid ning jäädi ootama, et millal neid siis vaja läheb. Üks hetk hakkas bussijuht aga naerma ja tunnistas, et oleme ammu üle piiri ning passe ei lähegi tarvis. Tuli välja, et Schengeni riikide vahel polnud juba sel ajal enam piiripunkte ning eestlaste kulul tehti lihtsalt nalja.»

1993. aasta augustis Saksamaa kontserditurneele sõites tuli aga Tomil silmitsi seista hoopis teistsuguse olukorraga. «Läksime viieks nädalaks tuurile, kuid kohale jõudes ja asju lahti pakkides avastasin, et mul pole koorivormi. Šokk oli metsik, sest kavas oli anda üle kümne kontserdi. Õnneks oli koorivormiks tol hetkel hall ülikond ning perekond, kes meid majutas, leidis mulle pereisa kapist sarnase komplekti,» meenutab Tomi, et tol korral pääses ta lihtsalt.

Koit Toome: laval minestamine oli kontsertidel täiesti tavaline

Laulja Koit Toome (34) sattus Tallinna poistekoori oma kunagise klassivenna kutsel. Esimese asjana tuleb tal kooriga seoses meelde, et see oli üks jube lahe aeg. «Meenuvad ka distsipliin ja väga hea dirigent Lydia Rahula, kes sai kogu meie poistekarja kantseldamisega hästi hakkama,» lausub ta. «Ja muidugi igasugused kihvtid välisreisid, kontserdid, konkursid ja muu säärane. Ilmselt need reisid olidki kõige ägedamad kogu selle asja juures.»

Koit tõdeb, et tänu kooriga ringi rändamisele õnnestus neil väga paljud Euroopa kirikud läbi käia ning neis ka esineda. «Ojaa, meil juhtus igasugu asju,» meenutab ta seda aega.

«Olime noored teismeeas poisid ja pidime missadel esinedes kandma õudselt raskeid talaare. Need olid sellised suured ja pikad maani ürbid – kui nendega paar tundi seista, siis väsis ikka ära küll. Hästi tavaline oli, et kontsertide ajal kukkusid poisid lava peal kokku, seda juhtus sisuliselt iga kord,» räägib mees ja lisab, et samas oli see ka päris õudne.

«Mul endal oli ka selliseid olukordi, kus pilt hakkas kohe eest ära minema.»

Kui mõni poiss aga ära minestas, siis polnud teha muud, kui ta kuhugi kõrvale talutada ning kontserdiga jätkata. Laulja arvab, et kokkukukkumise põhjuseks võis olla ka raske rüü seos hingamise ja laulmisega, mida poisid järjest mitu tundi pidid tegema. Sellest hoolimata meenutab ta kooriaega ainult positiivsel toonil.

Meelis Peitre: Niguliste kiriku esinemised tekitasid kodutunde

Jalgpallur Meelis Peitrele (23) on kõige eredamalt meelde jäänud poistekoori jõulukontserdid. «Me sõitsime sageli väikestesse Eesti paikadesse, kus oli alati täismaja,» sõnab ta.

«Igal aastal olid ka kontserdid Niguliste kirikus, kus toimusid ka meie proovid – seal oli tunne, nagu annaks oma kodus kontserti. Ning muidugi oli väga eriline laulupeol esinemine – just suure rahvahulga pärast, kes sinna kokku oli tulnud.»

Korvpallur Kaido Saks (27) tõdeb, et neile õpetati kooris varakult, et kui kellelgi hakkab esinemise ajal halb või ei jaksa seista, siis võib rahulikult lavalt ära minna, oodata käimasolev laul lõpuni ning siis tagasi rivvi astuda. Sellega seoses meenub talle talvine kirikukontsert põhikooli ajast – tegu oli nimelt Tomi Rahula ühe esimese iseseisva dirigeerimisega.

«Täpset asupaika ma kahjuks ei mäleta, aga kes vähegi kirikus on käinud, teab, et tegu pole just sooja ehitisega. Olime keskmiselt paksemalt riides, hääled soojaks lauldud ja valmis. Valgustus oli aga lavale niivõrd lähedale toodud, et juba esimese laulu lõpuks kõigil higi voolas ning enamikul väreles ka pilt silme ees,» jutustab Kaido.

Poisid hakkasid üksteise järel lavalt kõrvalruumi ja tagasi voorima. «Kohati tundus, et riietusruumis oli isegi rohkem rahvast kui lava peal. Tomi oli aga vana rahu ise ja poisid, kes parasjagu laulsid, vedasid ilusti välja,» räägib ta ja lisab, et piletiraha vast keegi tagasi nõudma ei läinud.

«Ikkagi kirikukontsert ja Tallinna poistekoor!»

Kaarel Jõeväli: dirigendid teevad oma tööd hingega!

Mitmevõistleja Kaarel Jõeväli (23) tunnistab, et poistekoori prooviruumis käis alati usin ning järjepidev töö. «See on ka põhjus, miks Tallinna poistekoor on nii armastatud ning hinnatud,» lausub noormees.

«Perfektselt tabatud helitööde ning laitmatu viisipidamise taga on eelkõige kahe inimese – Lydia ja Tomi suur armastus muusika vastu ning nende võime see läbi poiste muusikasse kõlama panna.»

Toivo Tänavsuu: Lydiale meeldis luukambrit teha

Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu (32) tegeleb laulmisega ka praegu. Nimelt on ta Oleviste koguduse liige ning käib kooriproovides igal teisipäeval. Tallinna poistekoori aegadest meenub talle aga esimese asjana, kuidas 1990ndate alguses sai bussiga Hollandis käidud. «Seal irvitati meie bussirisu üle, kuna sellised olevat seal sõitnud viimati aastakümneid tagasi,» räägib mees.

«Stade linnas esinedes kinkisid võõrustajad igale meie koori poisile 50 Saksa marka, mis tundus üüratult suure rahana,» lausub Toivo ja lisab, et paljud kaaslased seadsid seepeale kohe sammud mänguasjapoodi.

«Eriti populaarsed oli Game Boy mängukonsoolid, mis maksidki vist umbes poolsada marka.»

Hollandi ja Saksamaa kontserdireisidest mäletab Toivo veel, et kooripoistel oli tunne, nagu oleksid nad nunnud lemmikloomad, kuna kõikjal kiideti, silitati ja tunnustati neid. Samuti ei unune lõpmatud bussisõidud läbi Poola, kus läbiti üks tuim linnake või külake teise otsa. «Agaramad vennad viskasid bussi vahekäiku või istmete alla magama, teised pidid istmetel kängus olema,» kirjeldab ta kooripoiste tüdimusest tekkinud unelemist.

«Mäletan ka Lydia korraldatud suviseid laululaagreid 21. koolis. Minu jaoks olid need kohati päris õudsed, sest nooti ma ei tundnud ja pilli ei mänginud, aga Lydiale meeldis mõnuga meile luukambreid (laulmise kontrolle – P. P.) teha,» jutustab Toivo.

Artjom Savitski: vahel tuli esineda ka pakase käes

«Tallinna poistekooriga sai omal ajal ikka väga palju esinetud. Nii kirikutes, kontserdisaalides kui ka teistes põnevates kohtades – mõne puhul võib isegi öelda, et veidi ekstreemsetes paikades,» räägib 21aastane laulja ja lisab, et üks selline esinemine leidis aset ühel talveõhtul Stenbocki maja hoovis.

Tol päeval oli tugev tuul ja tuisk. Koor pidi laulma paar lugu ning ühes neist oli Artjomil ka soolopartii. «Kuigi oli niigi külm ja dirigenti oli lumekeerise sees vaevu näha, siis lisaks sellele suutis üks lumehelves tugeva tuule tõttu mulle otse kurku lennata ja seda just minu soolo ajal. Korra tõmbas hääle täiesti kinni ja oli isegi veidi lämbumise tunne, kuid õnneks läks see üle ja ma sain edasi laulda,» jutustab Artjom.

«Alguses oli mul küll olukorra pärast veidi piinlik, kuid nüüd on naljakas mõelda, et pisike lumehelves suutis minu etteaste ära rikkuda.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee