Marko Reikop: maailmas on vähe söödavaid asju, mida ma proovinud pole (1)

Keegi naljahammas on teinud blogilehekülje, kuhu on üles riputanud väljavõtted Markost teleekraanil söömas. Seal sööb ta näiteks maailma suurimat kohukest, tammetõrusid ja degusteerib Rootsi mädakala. Marko ütleb, et keegi teda veidrusi sööma ei sunni. «See on läbi aastate nii sattunud. Mul on endal hiljem hasart tekkinud, et kui ma nagunii olen juba mingeid asju proovinud, siis tahaks ka teisi asju maitsta ja öelda näiteks, kas see maitseb nagu kana või ei.»

Marko loeb üles kolm delikatessi, mida ta veel mekkida tahaks. «Ma ei ole kunagi söönud haikala ja tean, et haiuimesupp on keelatud. Samuti pole ma proovinud küpsetatud karukäppa. See näeb päris rõve välja, aga pidi hästi rasvane ja suur delikatess olema. Korea kandis süüakse linnumune, kus loode on välja arenenud nii, et tiivad ja nokk on juba näha,» räägib ta.

Kõige rõvedamaks peab mädakala

Olgugi et Marko ei ütle ära ühegi söödava asja proovimisest, ükskõik kui rõve see ka poleks, on kaks asja, mida ta suu sisse ei võtaks – inimese- ja koeraliha. «Koer on nii intelligentne loom, et sellise kraami söömine pole eetiline. Inimesest rääkimata. Need kaks ma välistan.»

Kõige jälgim maitseelamus on Marko sõnul olnud Rootsi mädakala ehk surströmming. Seda ei soovita ta kohe kindlasti proovida. «Nagu mädanenud tuvilaip oleks soojal suvel kolm nädalat metsas vedelnud – see lõhnab ja maitseb täpselt nii! Ükskõik kui palju sa garneeringut teed, kuidas maitsestad, kui viisakalt serveerid või mida kõrvale pakud – see on ikka jälk,» võdistab Marko õlgu.

Mädakalale pakuvad tema sõnul kõva konkurentsi prussakad. «Pooltoores viiesentimeetrine Ameerika tarakan ei ole ka hea, see ajab oksele,» kirjeldab Marko ja lisab, et kui ta peaks sattuma üksikule saarele, kus muud süüa pole, siis peaks ta ilmselt nendega leppima, aga muidu mitte.

«See ajab oksele nii visuaalselt kui ka struktuuriliselt. Kogu prussakakitiin ja sarved jäävad hammaste vahele. Ja putuka seest tuleb välja intensiivset prussakamaitselist löga.»

Veel on Marko proovinud ravimit, mis kokku segatud mägrarasvast, põdrasarvedest ja meest. «Kõige selle maitset ei saa ka kahe nädala jooksul suust ära. Need kolm on maitserõveduse tipud!»

Proovinud on ta veel keldrivaklu ja jahuussi mardikaid, mis ei olevat samuti midagi eriti maitsvat. Ka mao- ega vaalaliha pole Marko sõnul suurem asi.

Delikatessidest on tema söögilauale tee leidnud pullimunad. «Teist korda ma ei tahaks. Mõni kiidab, aga need on parajalt lödid, näevad välja ja maitsevad pisut nagu aju, aga on väga rasvased. Imal ja samas väga intensiivne,» kirjeldab Marko pullimunade maitset.

Enamasti saab ta maitseelamusi seoses tööga, ent ka muidu välismaal käies püüab ta kohalikke veidraid toite proovida. Taimsetest asjadest on Marko seni söönud kastaneid ja tammetõrusid. Tõrud maitsesid tema sõnul nagu vana tool, millel on õrn pähklimaitse, kastanid meenutanud aga savist tehtud tuunikala, millest rotilihagi kindlasti parem on.

«Üks Eesti tootja pakub söömiseks eriliselt külmutatud kaselehti ja ma olen ootusärevuses, ma ootan seda suure huviga. Need peaksid samuti minuni jõudma, aga praegu pole kaselehe hooaeg,» ütleb Marko, mis on taimetoitudest veel proovimata.

Muide, ta on söönud isegi heina. «Maitsebki nagu hein,» naerab ta ja lisab, et ka suure nälja korral ei sünniks hein süüa, sest inimese organism seda lihtsalt ei seedi.

Veidrad toidud kõhuhädasid ei tekita

Tegelikult pole näiteks prussakate söömises Marko meelest absoluutselt midagi imelikku. «Piiblitegelane ristija Johannes toitus metsmesilaste meest ja ampsas ritsikaid peale. Meile tundub putukate söömine moodne, aga see on ajaloos juba ammu tehtud.»

Üks põhjus, miks Marko prussakaid või rotte on proovinud, on see, et neid elukaid on maailmas palju ja kuna inimeste arv maakeral järjest kasvab, tuleb ka oma toidulaud vaadata üle selle mõttega, kust saada ellujäämiseks energiat. «Räägitakse, et kõigile ei pruugi loomset valku jaguda. Aga tegelikult pole vahet, kas saad selle kätte süües kana- või veiseliha, prussakat või rotti. Teeb täpselt sama välja.»

Enne tasuks muidugi haiguste vältimiseks söödavat nii töödelda, et sealt ühtki nakkust ei saa. «Ülejäänu on juba psühholoogiline küsimus.»

Seda muret, et pärast mõne veidruse manustamist kolm päeva kõhus keeraks, Markol olnud pole. «Ma pole nõrganärviline ja olen terve elu kõiki asju söönud,» ütleb ta.

«Elus prussaka neelamine on lihtsalt rõve, aga mul ei ole olnud kõhuhädasid ega iiveldust. Võiksin põhimõtteliselt ka rohutirtsudest elada ja midagi ei juhtuks – kõht ei annaks kuidagi märku.»