Inimesed

«Imeta ise kuskil peldikus! Ma ei taha toita last poti peal, kus kümme inimest on s*tal käinud.» (197)

Katharina Toomemets, 27. november 2013 07:00
AVALIKU IMETAMISE POOLT: Mariann kaitseb avalikku imetamist raudselt. Kuigi tal siiani pole tarvidust olnud pisut üle kuu vanust Mari Johannat toidupoes imetama hakata, teeks ta seda vajaduse korral kindlasti.Foto: Meelis Tomson
Beebiblogija Mariann ei mõista, miks ei võiks avalikus kohas imikule rinda anda.

«Mul on jumala suva, kui keegi mind vaatab. Selleks, et imetamise ajal midagi näha, peab ikka väga konkreetselt kõrval vahtima. See oleks veel haigem,» ei saa beebiblogija Mariann Kaasik aru, miks tema blogipostitus avalikus kohas rinnalapse imetamise propageerimiseks suurt vastukaja pälvis.

Kõige rohkem ajavad Mariann Kaasikul harja punaseks inimesed, kel pole lapsi, kuid kes õpetavad, kus ja millal oleks sünnis imetada.

Samal teemal

«Kõigepealt saa laps ja siis vaatame edasi!» põrutab Mariann ehk blogija Mallukas ninakirtsutajatele vastuseks. «Üks ütles mulle, et ma võiks minna vetsu imetama! Mine vitsuta ise kuskil peldikus! Ma ei taha istuda ja toita oma last poti peal, kus kümme inimest on s*tal käinud.»

Mariann ei tüki ennast näitama, aga kui ta oktoobris sündinud tütar Mari Johanna süüa tahab, ei näe ta põhjust last näljas hoida ainult sellepärast, et ta ei viibi kodus lastekambris.

«Kui poes on olemas ema-lapse tuba, siis ma lähen loomulikult sinna, ega mul ole mingit liputamisvajadust,» räägib Mariann. Tal pole ka autot, kuhu imetama hiilida, kui laps näiteks pikemal poeskäigul peaks näljaseks muutuma.

Rasedaks jäädes kasvas lugejate arv hüppeliselt

Seega kinnitab Mariann, et hurjutavad kommentaarid teda ei heiduta ja ka edaspidi toidab ta last rinnaga täpselt seal, kus vajadus tekib.

«Imetamisrinnahoidjaga imetades ei saa mõni arugi, et ma last toidan. Paljudele avalikus kohas rinnaga toitmise vastastele tuleb silme ette vist hüsteeriline titemamma, kes tõmbab omal särgi seljast ja DD rinnad letti laob. Sellega kujundatakse oma arvamus ja jagatakse seda – kuigi endal pole lapsigi,» kurjustab Mariann. Julgustades noori emasid olema kriitikast suuremad: «Võib-olla ongi asi selles, et inimesi huvitab nii väga, mida teised arvavad. Kas see teeb sulle füüsiliselt haiget, kui keegi sind pikema pilguga vaatab? Sellepärast me ei näegi avalikke imetajaid, et inimesed ei julge!»

Mariann on blogi pidanud alates 2005. aastast. «Mõnikord vaatan oma vana blogi ja mõtlen: «Issand, mida ma sinna kirjutanud olen?»,» muigab ta.

«Väga sügavamõttelisi asju sellest, kuidas mu süda on murdunud, hing valutab ja elu on läbi – selline pubekahala.»

Vahepeal pani Mariann blogi kinni, kuid möödunud aastal otsustas otsast alata. Algul oli tema uuel blogil päevas lugejaid umbes 300, praegu saab see sama ajaga 17 000–30 000 klikki.

«Kui ma rasedaks jäin, kasvas lugejate arv hüppeliselt. Teine hüpe toimus siis, kui Mari sündis,» räägib Mariann, imestades võõraste lugejate rohkuse üle.

«Kui alustasin, kirjeldasin oma päeva, nüüd olen hakanud asjade üle mõtisklema ja arutlema.»

Samas pole midagi imestada, et inimesed Marianni postitusi naudivad. Tema terav ja otsekohene väljaütlemine kutsub lastega seotud asju lugema ka neid, kel lapsi pole. Ja väga tihti toovad teemad endaga kaasa ka kõva arutelu.

Augustis liitus Mariann Facebookis olnud grupiga «Emmed:)» ning kirjeldas siis avalikult, mis üllatused teda last ootavate naise veebikommuunis ees ootasid.

Oma sissekandes tsiteeris ta küsimusi, mida emad grupis üksteisele esitavad, juhtides tähelepanu ka olematule õigekirjale ja küsimuste rumalusele (näiteks uuris keegi – selle asemel, et arsti poole pöörduda – grupi käest, milles võiks olla asi, et tema lapse palavik ei taha mööduda).

Sinane sissekanne vallutas eestikeelse veebiilma kulutulena.

«See oli šokeeriv, et see postitus üldse nii palju levis,» tunnistab Mariann.

Ma saan aru neist, kellele see sissekanne oli naljakas – sest ka mulle oli; aga mõistan ka neid, kes ütlesid, et ma mõnitan teisi ja olen haige inimene. Aga äkki ma näen maailma humoorikama vaatenurga alt. Ma ei viitsi kogu aeg olla tõsine ja mõelda, et kui ma midagi teen, siis ma solvan seda ja seda. Ma solvan ennast ka kolm korda päevas, inimesed ei peaks asju nii tõsiselt võtma.» Praeguseks on Facebookist grupp «Emmed:)» kustutatud.

Mida oleksin tahtnud enne sünnitust teada?

Peale nende teemade on Mariann kirjutanud ka kõigest, mis kaasneb raseduse, sünnituse ja sünnitusest taastumisega. Häbenemata. Avalikult.

«Ma olen kirjutanud sellest, mida mina tahtsin või oleks tahtnud enne sünnitust teada,» hindab Mariann.

Ja illustreerib: näiteks on täielik jama ütlemine, et kogu sünnitusvalu ununeb, kui laps rinnale pannakse. «Seda ei juhtu iialgi!» teab Mariann nüüd.

Oma lapseootust kirjeldas Mariann veebis samuti üsna värvikalt: «Mõne rasedus möödub nagu võluväel ja ma tundsin end imelikult, kui oksendasin ja paha oli olla. Paningi kirja, et inimesed ei arvaks, et rasedus on nii õnnis aeg. Parem olla rohkem hirmul, siis mõtled pärast, et ei läinudki nii hullusti.»

Samas ei pinguta Mariann oma tekstides üle, et tingimata lugejaid provotseerida. «Ma kirjutan nii, nagu räägin ja mõtlen. Kui ma räägiks näost näkku, tunduks see ka ehk provotseerivana.»

Nüüd on Mariannil plaanis uus ettevõtmine. Ta kirjutas postituse, mille kommentaarides said inimesed pakkuda asju, mis neil on üle, või küsida asju, mis neil puudu. «Kõik jagasid asju ja tänasid.»

Mariannil endalgi on üleliigset kraami, kuid interneti teel müümisega ta tegelda ei viitsi. Seetõttu kutsub ta lugejad üleliigse kraamiga endale külla, et kõik saaksid tarbetu tarviliku vastu vahetada.

Kas ta kujutab ette, et tema kahetoalisesse korterisse tuleks korraga sada inimest? Mariann vastab: «Seda ma ei usu. Aga ehk ma ei mõista mastaapi. Vaevalt et kõik nüüd punkt kell 8 mu ukse taga on.»

Küsis lugejatelt arvuti parandamiseks raha

Viimati sai Mariann pahameeletormi kaela, kui küsis oma blogi lugejatelt arvutiparanduseks raha.

«Mu arvuti läks katki ja panin sellest Facebooki pildi. Keegi kommenteeris seda, et tehku ma korjandus. Mõtlesin, et miks mitte – mul on nii palju lugejaid, ja 300 neist ikka annaks mulle ühe euro,» räägib Mariann.

«Ma ei öelnud kordagi, et istun sendituna ja me perega vireleme kodus näljas ning sööme pappi. Ma oleks selle raha muidugi kuskilt saanud.»

Ei läinud 24 tundigi, kui arvutiparanduseks vajalik raha koos oli. «Ma ei tunne, et oleksin teinud midagi halvasti. Toodan ju pidevalt oma lugejatele midagi ja ma ei öelnud, et panen blogi kinni, kui raha ei anta,» naerab ta.

Pärast seda aktsiooni arvavat Marianni sõnul mõned lugejad, et nad on ta oma eurodega ära ostnud. «Mulle kirjutatakse nüüd, et kerjasin lugejatelt raha ja ei blogigi enam. Ütlevad, et enne tegin kaks postitust päevas, ja küsivad, kus on kirjutised, mille eest raha kerjasin,» naerab Mariann.

«Ma usun, et need, kes õiendavad, ei andnudki ise midagi.»

Samal teemal

28.09.2014
Tallinnas peetakse rinnaga toitmisele pühendatud konverentsi
29.10.2013
AITAME EESTLASE VÕIDULE: avalikult imetada on okei!