Andero tunnistab, et vokaalselt nõudis «Kuula» temalt väga palju pingutusi: «Nii palju, et hääl kippus ära minema.»Foto: TV3
Tele
26. november 2013, 07:00

«Oti loo laulmine oli kui sõit ameerika mägedel.» (11)

«Andero oli väga tore!» kiidab laulja Ott Lepland näitleja Andero Ermelit, kes võttis TV3 pühapäevases saates «Su nägu kõlab tuttavalt» kehastada Otti ennast. Kui Ott teada sai, et Andero astub lavale laulja Leplandina, tundis ta heameelt: «Mõtlesin, et lõpuks ometi keegi teeb mind! Ning ta tegi seda väga sümpaatselt.»

Eriti võtab Ott Anderot tunnustada keerulisepoolse laulu esitamise eest «Lugu «Kuula» ei ole ju vokaalses mõttes lihtsaimate killast,» sõnab Ott tunnustavalt. «Müts maha Andero ees, et selle julgustüki ette võttis!»

Ja ehkki paistis, et Anderol võhm poole loo peal otsa sai, ei pea Ott seda mingiks suureks miinuseks. «See lugu on ju vokaalselt väga raske,» tunnistab ta, et viletsamaid esitusi on temalgi ette tulnud. «Teinekord, kui koormus on väga suur olnud, on mul endalgi raske neid kõrgeid noote pikalt hoida. Eriti lihtne pole see aga inimesel, kes iga päev vokaaltreeninguga ei tegele. Andero oli väga tore ja tubli, et sellise pähkli läbi hammustas.»

Andero ise oma etteastet filigraanseks nimetada ei söanda, vaid tunnistab, et vokaalselt nõudis «Kuula» temalt ikka väga palju pingutusi. «Nii palju, et hääl kippus ära minema,» lausub ta. «See laul on iseenesest nii nõudlik, et päris hästi ma sellega hakkama ei saanudki. Punnitasin nii palju, kui torust tuli, aga et keskendusin häälele ja laulule, siis jäi paroodiaosa vaid soorituseks. Iseloomulikud žestid Otil ju on, aga nendeks mul laval aega ei olnud.»

Andero lisab, et see oli kõigi kaheksa saate jooksul tema jaoks närvilisim number, mis talle krehvtisemadki väljendid suule tõi. «Jõudsin end mitu korda maa põhja vanduda, et selle loo võtsin,» naerab ta. «Isegi enne lavale minekut needsin ennast. Näosaates on ju laulud lühemad ka kui tegelikult ning me lõikasime selle niimoodi kokku, et laulmine oli kui sõit ameerika mägedel – suure hooga alla ja üles, alla ja üles. Lisaks oli mul suur soorituse hirm sees. Aga mis seal ikka, läksin sinna tundega, et on nagu on ning ega üle oma varju ikka hüppa.»

Ott, kes Anderole etteasteks oma vesti, punase püksirihma ja punased kingad laenas ning kolleegi pingutusi saalidiivanilt naerulsui jälgis, on tulemusega aga igatepidi rahul. «Kõige tähtsam on see, et endal säiliks huumorimeel,» muigab ta. «Enda üle tuleb ka nalja heita ja naerda, see hoiab mõistuse terve ja vaimu virge.»