TÕNIS ERILAID Foto: KALEV LILLEORG
Blogid
25. november 2013, 07:00

Kuidas kunstnikud võitlesid ministeeriumiga

Kultuuriministeeriumi ja loovinimeste äsjane vastuolu pole kaugeltki esimene, mis Eestis lahvatanud. Palju paksu verd tekitas näiteks omaaegne kunstnike registreerimise seadus. 24. novembril 1939 kirjutas Alfred Vaga vastuse paar päeva varem Rahvalehes ilmunud abiminister Voldemar Pätsi (ühtlasi ka kunsti sihtkapitali esimees) selgitustele.

Päts oli öelnud: «Ministeeriumil ei ole võimalik kindlaks määrata kellegi talenti ega selle väärtust, kui isikul pole vastavaid tõendusi ette tuua.»

Selle tulemus oli, et pilditegija – kunstnikuks ei tohtinud teda enam nimetada – Eduard Viiralt jäeti preemiast ilma, Adamson-Ericul soovitati kunstikoolist Pallas lõputunnistus hankida, kurioosumina polnud isegi Pallase professoril Nikolai Triigil õigust end kunstnikuks nimetada. Ta ei saanud ju iseendale eksameid tehes koolitunnistust võtta.

Päts pidi ka selgitama, miks kirjanikud võivad kirjaniku nime kanda ilma seda tiitlit tõendavat koolitunnistust taskus kandmata. Kirjanikud peavad ise korda, väitis ministriabi.

Puhkenud kunstiskandaal tipnes üleriigilise kunstnike päevaga, kus otsustati üksmeelselt kirjutada presidendile, et selline registreerimine, kus Eesti parimad jäävad kõrvale, ei lähe mitte.

Protestikiri ei vääranud muidugi presidendi nooremat venda Voldemari. Ta jäi ametisse.