Andres Arrak: kaubakeskustes jääb mulje, et elame väga jõukalt (87)

Andres Arraku sõnul tuleb Eesti rikastest kõneldes arvestada siinse kontekstiga, sest see, kes on varakas Valga kontekstis, ei pruugi seda olla Tallinnas, ning veel eraldi tuleb vaadelda jõukust Euroopas ja maailmas. Mida suurem on võrdlusväli, seda tagasihoidlikum kodumaine miljonär tundub.

«Rikkus on suhteline ja on kindel, et kaks korda rohkem raha ei tee kaks korda õnnelikumaks, kuid seda võib küll öelda, et raha annab vabaduse ja rahapuudus teeb õnnetumaks,» tõdeb Arrak.

Samuti on Arraku hinnangul suhteline, kust algab jõukus. «Mulle üldiselt ei meeldi, kui räägitakse palgavaesusest või palgarikkusest, sest hoopis olulisem on see, kui palju raha jääb peredele kätte pärast toidu ja eluaseme eest tasumist,» märkis Arrak.

Kolmandaks on väga oluline, mida selle vaba raha eest endale lubada saab. «Meie saame endale väiksema rahanumbri eest lubada paremat elukvaliteeti kui lääneeurooplased,» tõi Arrak näite.

Sulisid on tühine protsent

Eestlaste suhtumises kodumaistesse jõukuritesse on Arraku hinnangul parasjagu loomulikku kadedust. See on universaalne ja inimlik, tunda väikest kadedust nende suhtes, kel elus paremini läinud ja selles ei ole midagi halba. Siinsete rikaste kohati mitte kõige eeskujulikuma imago taga on aga Eesti turumajanduse noorus. Rikkad pärinevad veel liiga värskelt kauboikapitalismi ajast. «Ja mitte alati ei ole esimese põlve rikkad teeninud oma varanduse valgetes kinnastest ja roosades sussides,» möönab Arrak.

Ta lisab, et ehkki tegelikkuses on sulisid vaid tühine protsent jõukatest ja tavaline Eesti ettevõtja rühmab terve perega varavalgest hilisõhtuni, on tänu sellele, et rikaste edetabelites on nii mõnegi miljonäri rikkuse päritolu segane, nende maine küsitav. «Arvamust, et tegemist on sulidega, süvendab seegi, kui klantsajakirjas poseeritakse aina uute autode ja tüdruksõpradega,» ei jäta edev elustiil Arraku sõnul just parimat muljet.

Eesti suuremate linnade tänavapilti, kaubanduskeskusi ja riigi peamaanteid vaadates võib Arraku hinnangul öelda, et head ajad on tagasi. «Kaubanduskeskustes on alati saba ja ostukärud kaupa täis, või kui vaadata, milline on liiklusintensiivsus ja millised autod sõidavad Tallinna–Tartu maanteel, või seda, et meil sõidavad terved klassikomplektid koolivaheajaks Hispaaniasse, kuid ma paneksin need «head ajad» jutumärkidesse, sest isiklikult ei pea ma rikkuseks asju ja raha, vaid lapsi ja peret ja loovust,» sõnas Arrak.

Eesti rikas kipub kiirustama

Rikkuse ja rikaste üle arutledes leiab Arrak, et seda iseloomustab Eestis eeskätt soov kiiresti rikkaks saada ja siis seda rikkust kohe nautima hakata. Pole järjepidevust ega traditsioone. «Eks see on ka mujal maailmas nii, aga samas on seal ka perefirmasid, mida pärandatakse põlvest põlve, kui ma aga vaatan näiteks Tartus Raekoja platsil ringi, siis ei ole seal mitte ühtegi firmat peale linnavalitsuse, mille ajalugu oleks paarikümmetki aastat vana,» viitas Arrak sellele, et firmade eluiga on Eestis tavaliselt üsna lühike.

«Kohe, kui firma hakkab sisse tooma, müüakse see maha ja elatakse rantjee elu,» iseloomustas Arrak Eesti ärimudelit.

Jüri Mõisa väitega, et igaüks võib rikkaks saada, kui ta on endale selle enne 25. eluaastat sihiks seadnud, on Arrak nõus: «Kuid ma tooksin selle piiri veelgi varasemaks, kui kümneaastane laps otsustab, et tahab saada rikkaks, targaks või õndsaks, siis ta seda ka saab. Kuid siis peab ta ka igal hommikul ärgates tegutsema selle nimel ja mis peamine, päeva lõpus peab ta oma valiku üle õnnelik olema.»