"Urmas ei olnud teatris kaugeltki pailaps."

Me neljakesi – lisaks mulle ja Alendrile veel ka Eve Maremäe ja Tiina Vapper – tegime proovi. Olime väga haaratud, eriti Urmas, sest selles loos (eesti poeetide loomingule keskendunud luule- ja muusikakavas – toim) olid ka tema tekstid. Urmas ka laulis ja... meie ise-teatritegemise-tahtmise-tunne oli hästi tugev.

Tegime seal proovi ja olime oma asjas sees. Kuni tuli saali nukuteatri direktor, erakordselt kena inimene ja hea direktor Ants Kivirähk (Tiina Vapperi ning Andrus ja Juhan Kivirähki isa – toim). Kas tal oli sel päeval paha tuju või mis, aga ta tuli proovi, istus ja kuidagi muutus atmosfäär tihkeks ning nad hakkasid Urmasega millegi üle vaidlema. Ants Kivirähk läks veel kuidagi endast välja ja ütles: "Hea küll, tehke oma proovi, aga ega te üle ühe etenduse niikuinii seda mängi." Tal ei olnud sedalaadi tegemistesse usku. (Seal võis olla mitmesuguseid muid asju veel, igatahes oli õhus kõvasti elektrit.)

Siis tekkis paus ja Urmas ütles: "Palun kõrvalistel isikutel proovisaalist välja minna!" Ta käitus sel hetkel nagu tõeline teatriinimene. Ja direktori – ma veelkord ütlen, et Ants oli erakordselt hea direktor ja tore inimene – oli mõistlik mees ja läks välja.

Lihtsalt põrkusid kaks oma tahtmiste, arusaamade ja soovidega teatriinimest.

Ja veel: Urmas ei olnud teatris kaugeltki pailaps. Talle oli orgaaniliselt vastik, et nukuteatri kolm kompartei liiget pidasid regulaarselt oma parteikoosolekuid ja tihti tuli neist osa võtta ka parteitutel, no oli sihuke jamps sellega.

See ei olnud poos, see oli Urmasele orgaaniliselt vastuvõetamatu ja ta igatepidi, vahel ka väga lapsikult, andis märku, kui vastik talle on selline ametkondlik jura."