«Ühelt poolt oli Urmas Alender täielik märatseja ning võis saata bändi ümber lipitsevad tegelinskid pikalt kõige räigemas blatnoikeeles. Samas polnud midagi imelikku, kui ta paar minutit hiljem hakkas filosofeerima mõne äsja loetud raamatu üle,» iseloomustab oma karismaatilist ja ekstsentrilist bändikaaslast Jaanus Nõgisto.
Alender, kellega Nõgisto jagas ligi viisteist aastat muusikat ja hotelle (kuid kelle nime ta pärast bändi lagunemist kauaks mälust kustutas), tähistanuks just täna oma 60. sünnipäeva.
Jaanus Nõgisto tunnistab, et tegelikult oli Urmas Alender see, kes kogu kampa – see tähendab Rujat – koos hoidis.
«Ta oli nagu tsement,» iseloomustab Nõgisto. «Mida aeg edasi, seda rohkem mõtled, mis on olnud su elus tähtsat, ja tuleb tunnistada, et see džentelmen on minu elus olnud väga tähtis.»
Tähtis ei olnud Alender oma bändikaaslastele kaugeltki mitte üksnes muusikuna.
«Urmas oli inimesena teiste probleemide suhtes äärmiselt osavõtlik. Noored, nagu me olime, oli ka minul elus igasuguseid madalseise ja olukordi, aga Urmasele võisid rääkida absoluutselt kõigest,» toob bändikaaslasest helilooja ja muusik Igor Garšnek välja veel ühe Alendri varjatud ja tema välisele kuvandile ehk koguni vastanduva poole.
«Ta oskas teisi inimesi kuulata ja nende elust osa võtta ning seda üldsegi mitte tühja sõnaga.
Ta oli tohutult teravmeelne, ent ka terava keelega – kui vaja. Kusjuures see teravmeelitsemine polnud mitte kuri ja õel. Üleüldse oli ta keelekasutus natuke crazy. Meenub tema kuulus ütlemine: «Kas sa põdra si**a oled söönud?»»
samas pean tõdema, et tema mälestuskontsert oli üks hullemaid nii laulude valiku, aranžeeringu kui esitajate poolest