Inimesed

Igor Garšnek: «Teatraalsel Alendril oli vajadus olla tähelepanu keskmes.» (4)

Jaanus Kulli, 22. november 2013, 07:00
Igor Garšnek: «Teatraalsel Alendril oli vajadus olla tähelepanu keskmes.»Foto: TAIRO LUTTER
«Alender oli väga teatraalne mitte ainult laval bändiga suheldes, vaid ka eraelus. Ta armastas valjuhäälseid ja retoorilisi žeste, aga ka teravmeelseid ütlusi, ta oli seda tüüpi inimene, kel oli vajadus olla tähelepanu keskmes,» ütleb Igor Garšnek , kes esimest korda kohtas Urmas Alendrit anno 1973. Alles aastaid hiljem said meestest bändikaaslased.

«Käisin üheksandas klassis ja olin ansamblit Ruja raadios kuulnud, aga nende kontserdile polnud juhtunud.

Samal teemal

Kord linna peal olles ütles pinginaaber, et näe, Urmas Alender läheb. See oli umbes seal, kus praegu asub Tammsaare park,» on Igor Garšnekil selgelt silme ees mälukaader juba siis tänavapildis selgelt eristunud ja ekstravagantsest Urmas Alendrist.

«Meie läbikäimine sai aga alguse aastal 1982, kui toimusid Saaremaa rokipäevad, kus osales ka Alender. Tõsi küll, mitte Ruja koosseisus. Eks siis sai kontsertide vahepeal ja pärast kontserte esimest korda suheldud ja napsu võetud. Ent tegelik ja tihedam suhtlus Urmasega algas 1985. aasta algul, kui ma tulin Piiterist aspirantuurist ja uurisin, millised oleksid väljavaated hakata Eestis uuesti bändi tegema.»

Garšnek helistas kunagisele bändikaaslasele Andrus Kerstenbeckile, et kuulata maad, kas muusikaturul võiks olla vaba mõni kitarrist ja laulja. «Mille peale Kerstenbeck kostis, et Rujas on hetkel väga segane seis, tema teada on bänd üleüldse laiali ja et Alender peaks olema prii.»

Garšnek võttis teatest tuld, helistas Alendrile ja tegi oma pakkumise. Telefonitoru teises otsas oli pikk paus ning siis vormistas Alender ootamatu vastuvangerduse: «Kas sa ei tahaks hoopis Rujasse tulla, otsime just endale klahvimeest.»

Garšnek jagas Alendriga nii korterit kui hotelli

Garšnek oli Alendriga Rujas kolleegiks aastani 1988, kuni ansambel laiali läks. «Minul olid Alendriga väga sõbralikud ja soojad suhted juba sellepärast, et ta peaaegu elas kolm aastat koos oma perega minu korteris, mille ma just olin Heliloojate Liidu kaudu saanud.»

Seega elasid kaks peret pead-jalad koos: Igor koos oma esimese naise ja vanema poja Janiga ning Alender, tema abikaasa Helje ja tütar Yoko. «Nii et kolmetoalises korteris oli meid kokku kuus inimest.»

Peale selle, et Alender elas ligi kolm aastat Igori katuse all, jagasid nad pikkadel Venemaareisidel ka hotellituba. «Ajani, kui Helje Kaskel tuli filharmooniasse kostümeerijaks, sest Rujal olid esinemisriided, mida tuli pidevalt hooldada. Siis sai minu kongikaaslaseks Nõgisto, kes mitte alati ei saanud Alendriga hästi läbi. Sest Urmasele olid mõnikord omased teatud koleerilised jooned nagu ka Nõgistole. Nii tekkis olukordi, kus kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Aga suuremaid konflikte ma ka ei mäleta. Nad olid sõbrad kuni lõpliku tüllipööramiseni – kui Nõgisto Rujast välja hääletati, kuna Nõka oskas tülli pöörata kõigi bändiliikmetega. Seda ennekõike põhjusel, et ta enda isiklikus elus polnud kõige paremad ajad, närvid olid tal viimaseni pingul ja tal polnud kõige selgemat pilku bändi suhetesse.»

Alendri Rootsis elatud aastatest mäletab Igor ennekõike seda, et Eestist poolenisti põgenenud muusik, kelle äraminekust ei teadnud isegi kõige lähedasemad sõbrad, oli heaoluühiskonda sattudes kogu aeg majanduslikes raskustes.

«Ta elas muidugi seda üle, et Eestis teadsid Urmas Alendrit kõik, aga Rootsis oli ta mitte keegi. Samas, kui ta esimest korda tagasi tuli, 1992. aasta alguses, tegi ta žesti: jagas sõpradele teksaseid ja moodsaid T-särke. Talle meeldisid sellised žestid,» ütleb Garšnek.

Tema mällu on jäädvustunud ka viimane kohtumine Alendriga, mis sündis Kukus 1994. aasta suve hakul. «Alender jättis siis tohutult väsinud ja kurnatud mulje. Küsisin, mis värk on. Selgus, et ta elas väga tugevalt üle Helje Kaskelist lahkuminemist, oli veel selle järellainetuses, kuigi selleks ajaks oli Helje juba aasta Alendrist lahus. Need mõned napsud all Kuku klubis olid viimased, mis me koos temaga seal tegime, ning see jäigi meie viimaseks kohtumiseks.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee