Jaanus Nõgisto: Urmas Alender jälgis alati ennast justkui kõrvalt, et kas ma ikka näen piisavalt šeff välja (2)

Alender mängis tollal ansamblis Varjud koos Tiit Haagmaga, kes omakorda käis Nõgistoga purjetamas. «Haagma, kellest teatavasti hiljem sai samuti Ruja liige, meid Alendriga kokku viiski. Varjud mängis tihti koolides, eks ma käsin neid vaatamas ja ka nendega jämmimas, kuna mul oli oma bänd, Aatomi Triikraud. Kuni ühel hetkel mängis Aatomi Triikrauas juba pool Rujat, välja arvatud Rannap. Ühel päeval tehti mulle ettepanek ühineda Rujaga, ning siis hakkasime juba pea iga päev läbi käima,» meenutab oma esimesi kohtumisi Alendriga Nõgisto, keda Rujas hüüti ka Väikeseks Jaanuseks ja Nõkaks.

Sarnaselt Garšnekiga rõhutab Nõgisto, et tegelikult oli Alender oma impulsiivsusest hoolimata üks vähestest, kes elas teiste tegemistele, muredele ja probleemidele kaasa. Igas bändis peab olema heas mõttes hull ja selleks oli Alender, väidab Nõgisto.

«Ühelt poolt oli ta täielik märatseja ning võis kõige räigemas vene blatnoi keeles saata bändi ümber lipitsevad tegelinskid pikalt, aga polnud midagi imelikku, kui ta paar minutit hiljem hakkas filosofeerima mõne äsja loetud raamatu üle. Lisaks oli ta meie kambast kõige labiilsema närvisüsteemiga. Märatsemishoogu teda viia oli väga lihtne, aga mitte vaenulikku märat­semishoogu. Sest alati jälgis ta ennast justkui kõrvalt, et kas ma näen ikka piisavalt šeff välja.»

Nõgisto sõnul tekkis ülitihedate proovide ajal ja seega ka inimlike suhete pinnal igasuguseid kollisioone ja halvasti ütlemisi. «Aga kõik need halvasti ütlemised said alguse muusikast. Kust nad inimsuhetesse üle kandusid. Ent kunagi ei jõudnud me totaalsesse negativismi ja üksteise eitamiseni. Urmas oli just see, kes seda kampa, Rujat, omamoodi koos hoidis. Ta oli nagu tsement. Ta mõtted võisid teinekord väärad olla, aga neid sai muuta. Kui talle jõudis kohale, mida teised tahavad, mängis ta seda täpselt niipalju kaasa, kui talle oli antud oskusi, annet ja tahet. Ja kõike seda oli talle antud kuradi palju!» tunnustab Nõgisto.

«Kuigi oma elupäevade lõpuni ei õppinud ta noodist mängima ega lugema,» möönab ta samas.

«Aga selleks polnud ka otsest vajadust, sest proove ja otsimisi tehti tohutult rohkem kui täna. Kogu protsess oli ühtne, nii elu kui muusika, kus kohati läks segamini, kas muusika on vaid vaht elu peal või on see nii sügavalt sinna sisse keenud, et on üks ja seesama,» filosofeerib Nõgisto.

Viimane kord nägi ta Alendrit paar nädalat enne Estonia katastroofi. «Urmas oli koos Tiit Haagmaga mul külas. Arutasime, et peaks välja andma lood, mis omal ajal jäid realiseerimata. Kuna Rannap pages Ameerikasse, Alender Rootsi ja mina jäin siia. Jõudsime oma arutlustes ja mõttearengutes staadiumini, kui me olime veel päris noored, leplikud ja paindlikud. Me matsime maha minupoolse totaalse negativismi Urmase suhtes, mille taga oli tegelikult Ruja tervikuna, ja olime valmis tööd alustama. Paraku see plaan läks põhja koos Urmase ja Estoniaga. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtled, mis su elus tähtsat on olnud, ja tuleb tunnistada, et see džentelmen on minu elus olnud väga tähtis,» ütleb muidu emotsionaalne Jaanus Nõgisto korraga vaikselt ja natuke kurvalt.