Üks meenutus 1991 aasta septembrist: Olime neljakesi Stokholmi tänavatel, kui mu kaaslasele Priidule midagi tuttavlikku tundus, korraga ümber pööras ja hüüdis: “Urmas“. Meist juba kümnekonna sammu kaugusele jõudnud meesterahvas reageeriski selle hüüatuse peale, ka Temal oli hea meel eestlasi näha. Me kõik olime siiani Urmas Alenderit näinud vaid teleriekraanilt. Järgmised kaks-kolm tundi tegi Urmas Alender meile täieliku ekskursiooni Stokholmi kesklinnas, Urmasel oli aega, ta otsis parasjagu endale kingi.
KOMMENTAARID (1)