Inimesed

Hõbedase hääle ja kuldsete kätega Urmas Alender (1)

Jaanus Kulli, 22. november 2013, 07:00
Foto: Mati Hiis
Ajal, mil Alender koos oma perega Igor Garšneki katuse all peavarju leidis, sai Igorile selgeks, kui lahtised käed on Urmasel. «Mina pole suurem asi torujüri, aga kui kraaniga midagi juhtus, kääris ta alati käised üles. Kui me kord koos mööblit kokku panime, lahendas Alender tehnoloogilised probleemid välkkiirelt. Sel ajal, kui mina alles instruktsiooni studeerisin, oli temal juba pool sektsiooni kokku pandud,» meenutab Igor ekstsentrikust ja boheemlasest laulja varjatud andeid.

Jaanus Nõgisto: «Alati kippus ta nõu andma, kuidas ühte või teist asja teha. Eriti, mis puudutas remonti. Ta teadis alati täpselt, kuidas peaks olema üks või teine ese ruumis paigutatud, mida tuleks ümber tõsta,» ei suuda Nõgisto siinkohal varjata oma irooniat.

Samal teemal

«Teiste kodudes vaatas ta alati, kuidas asjad on paigutatud. Ühelt poolt oli ta täielik boheemlane, täiesti süüdimatult käituv inimene, aga samal ajal valitses ta enda elamises arusaamatu saksa kord. Tuba oli tal kümme ruutmeetrit, aga selles valitses kord. Ühed kindlad plaadid olid ühes nurgas, teises teised, aga mõned olid ka põrandal.»

Kodutu ja pidetu oli Urmas Alender elu lõpuni

«Ajal, mil ma Urmasega tuttavaks sain, elas ta Lasnamäel kahetoalises läbikäidavate tubadega korteris, milles tema tagumine tuba oli maast laeni täis plaate, pille, grammofone, raamatuid ja plakateid,» meenutab Jaanus Nõgisto, Alendri kauaaegne ansamblikaaslane Rujast.

«Urmasel justkui polnudki oma elupäevade lõpuni päris oma kodu. Küll elas ta üürikates, küll vanaema ühetoalises korteris. Muide, ka tema muusikast kumab läbi, kuidas ta oma kodu järele igatseb. Näiteks on tal lugu «Lummus», poeetiline nägemus, kuidas ta sõidab rongiga ja vaatab teiste inimeste kodusid. Igatsus oma kodu järele paistab tema lugudes selgelt silma. Tänapäeva inimene ei saa sellest aru. Et üüri siis endale korter või võta pangalaen ja osta korter!» vehib emotsionaalne Nõgisto siinkohal kätega. «Aga tollal oli see tohutu probleem.»

«Mina elasin Mustamäel, tema Lasnamäel Killustiku tänaval, mingis jubedas kohas,» läheb Nõgisto taas minevikku.

«Alati oli hirm, et võid seal vene kaabakate käest peksa saada. Päris peksa ma küll ei saanud, aga raha pommiti ning ükskord taheti pilli ära võtta, õnneks üks vanem tädi sekkus.»

Nõgisto ütleb, et ei saa siiani aru, kuidas väga väljakutsuva välimusega Alender suutis hallide monstrumkivimajade vahel liikudes ellu jääda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee