Jaanus Nõgisto: «Alati kippus ta nõu andma, kuidas ühte või teist asja teha. Eriti, mis puudutas remonti. Ta teadis alati täpselt, kuidas peaks olema üks või teine ese ruumis paigutatud, mida tuleks ümber tõsta,» ei suuda Nõgisto siinkohal varjata oma irooniat.
«Teiste kodudes vaatas ta alati, kuidas asjad on paigutatud. Ühelt poolt oli ta täielik boheemlane, täiesti süüdimatult käituv inimene, aga samal ajal valitses ta enda elamises arusaamatu saksa kord. Tuba oli tal kümme ruutmeetrit, aga selles valitses kord. Ühed kindlad plaadid olid ühes nurgas, teises teised, aga mõned olid ka põrandal.»
Kodutu ja pidetu oli Urmas Alender elu lõpuni
«Ajal, mil ma Urmasega tuttavaks sain, elas ta Lasnamäel kahetoalises läbikäidavate tubadega korteris, milles tema tagumine tuba oli maast laeni täis plaate, pille, grammofone, raamatuid ja plakateid,» meenutab Jaanus Nõgisto, Alendri kauaaegne ansamblikaaslane Rujast.
«Urmasel justkui polnudki oma elupäevade lõpuni päris oma kodu. Küll elas ta üürikates, küll vanaema ühetoalises korteris. Muide, ka tema muusikast kumab läbi, kuidas ta oma kodu järele igatseb. Näiteks on tal lugu «Lummus», poeetiline nägemus, kuidas ta sõidab rongiga ja vaatab teiste inimeste kodusid. Igatsus oma kodu järele paistab tema lugudes selgelt silma. Tänapäeva inimene ei saa sellest aru. Et üüri siis endale korter või võta pangalaen ja osta korter!» vehib emotsionaalne Nõgisto siinkohal kätega. «Aga tollal oli see tohutu probleem.»
«Mina elasin Mustamäel, tema Lasnamäel Killustiku tänaval, mingis jubedas kohas,» läheb Nõgisto taas minevikku.
«Alati oli hirm, et võid seal vene kaabakate käest peksa saada. Päris peksa ma küll ei saanud, aga raha pommiti ning ükskord taheti pilli ära võtta, õnneks üks vanem tädi sekkus.»
Nõgisto ütleb, et ei saa siiani aru, kuidas väga väljakutsuva välimusega Alender suutis hallide monstrumkivimajade vahel liikudes ellu jääda.
Olime neljakesi Stokholmi tänavatel, kui mu kaaslasele Priidule midagi tuttavlikku tundus, korraga ümber pööras ja hüüdis: “Urmas“. Meist juba kümnekonna sammu kaugusele jõudnud meesterahvas reageeriski selle hüüatuse peale, ka Temal oli hea meel eestlasi näha. Me kõik olime siiani Urmas Alenderit näinud vaid teleriekraanilt. Järgmised kaks-kolm tundi tegi Urmas Alender meile täieliku ekskursiooni Stokholmi kesklinnas, Urmasel oli aega, ta otsis parasjagu endale kingi.