KAKS INFARKTI ÜLE ELANUD KADRI: «Elan iga päeva nagu viimast!» (94)

«Kui soov on surra või elada invaliidina, on see igaühe vaba valik. Minu soov on elada ja teha seda täisväärtuslikult,» kinnitab Kadri Luik.

Ta on enda sõnul elav näide sellest, et kui väga tahta ja oma õnne eest seista, on kõik võimalik. Proovikivid, mis avameelse blogi ja paari raamatu autorina paljudele eestlastele tuntud Kadri teele on veeretatud, on pirakad – 2010. aastal elas ta üle ajuinfarkti ja tänavu sügisel südameinfarkti.

Nii noorel inimesel pole infarkt just tavaline. Kas üks või teine neist andis tulekust ka kuidagiviisi märku? «Mõlema infarkti puhul on täpne toimumishetk fikseerimata,» nendib Kadri.

«Milleks arst, kui tal on ükskõik?»

Ta meenutab, et oli 2010. aastal parasjagu Soomes, kui tema vasak pool muutus täiesti tuimaks. «Ma ei saanud enam ise riidesse ega suutnud arvuti klaviatuuril õigetele klahvidele pihta saada. Ma ei jõudnud enam hoida käes taldrikut ja ei märganud, kui klaas oli käes viltu vajunud ja jook sellest välja voolas,» räägib Kadri, kes lõpuks ei saanud käes hoida isegi paarisajagrammiseid asju.

«Lõpuks olin ma krampides ja ei suutnud oma vasakut kätt üldse kontrollida,» meenutab ta nukralt. Soome arstid ei tundnud aga insulti ära ja arvasid Kadril olevat lihaspinged. Tegelikult oli tal üks kehapool juba halvatud.

«Alles olukorra tõsinedes said arstid aru, et tegu on neuroloogilise probleemiga. Nad saatsid mu Eestisse, kus arstid diagnoosisid üleelatud ajuinfarkti ja nentisid, et suurem osa minu arteritest on ummistunud,» räägib Kadri.

Ilmselt see seik ongi üks põhjusi, miks ta meditsiinisüsteemi enam ei usalda ja on otsustanud iseenda tervendamise oma hoolde võtta. «Kui sa lamad krampides keset Tampere haigla põrandat ja sinust ei tehta välja, siis tekib ju küsimus, milleks üldse arst, kui tal on ükskõik,» leiab Kadri.

Tõsi, toona pääses ta tutvuste kaudu Tartu Ülikooli Kliinikumi arstide hoole alla ja neile pole tal midagi ette heita.

Südameinfarkt andis Kadrile tänavu varasügisel endast märku juba kuu aega varem. «Mul olid pikemat aega rinnus valud, hingamisraskused, tundsin end jõuetult. Tallinna arstid diagnoosisid mul neeruvaagna põletiku,» kirjeldab ta.

Kuu aega hiljem tabas teda südameinfarkt: ühtäkki polnud tal enam üldse jõudu, ta ei saanud hingata ja valu rinnus oli meeletu. Kadri mõistis, et tema elu ripub juuksekarva otsas, ja kutsus endale kiirabi.

Tõsi, perearst kahtlustas kohe, et midagi on veel korrast ära.

«Kuna mul oli pingeline eluperiood, ei pööranud ma tema kahtlustele tähelepanu. Aga eks elu õpetab,» ohkab Kadri ja lisab: «Ma olen alati öelnud, et arsti jaoks te olete üks tuhandest patsiendist, iseenda jaoks olete ainus – mitte iialgi ei tasu usalda oma elu täielikult kellegi teise hoolde!»

Isiklikele kogemustele toetudes soovitab Kadri kahtluse korral alati püüda teada saada mitme arsti arvamust. Tõsi, ta teab, et väga keeruline on leida usaldusväärset arsti, kes oma tööd südamega võtab ja on valmis patsiendiga suhtlema, leidmaks parimad meetodid tema aitamiseks. «Mina näiteks pole veel leidnud arsti, kes oleks nõus tegema analüüse, jälgima, konsulteerima ning samal ajal kasutama ka alternatiivseid lahendusi,» selgitab Kadri.

«Kui sa ei usu, ei juhtu ka imesid.»

Tervisest rääkides on arstide murekohaks Kadri otsus keemiat (ravimeid) mitte tarvitada. «Eks ma saan nende hirmudest ka aru, kuid kuulan oma keha ja kasutan enese aitamiseks alternatiivseid meetodeid. Ma olen alati öelnud, et see on minu isiklik risk, ja kui midagi juhtub, ei saa kedagi teist süüdistada,» on elujanuline naine vastutuse oma tervise eest kindlalt iseenda peale võtnud.

Kui elu arstide järgi seada, jääb tagasilöökide puhul võimalus neile kõrri karata. «Aga ma ei taha sellist olukorda,» ütleb Kadri, kes on väga põhjalikult uurinud, kuidas loodus saab teda aidata.

Mõistagi peab sellesse kindlalt uskuma. «Kui sa ei usu, ei juhtu ka imesid,» kinnitab ta.

Oma haiguslool ja haiguste põhjustel ei soovi Kadri pikalt peatuda. Pisut saab neist aimu täna õhtul TV3 saates «Appi tuleb selgeltnägija», milles ta otsustas osaleda selleks, et leida vastuseid enda sees olevatele küsimustele.

«Haigustel on alati väga erinevad põhjused – näiteks emotsioonid, kaasnevad haigused ja elustiil. Tavameditsiin tegeleb tagajärgedega ehk sekkub alles siis, kui infarkt on juba toimunud. Tegelikult tuleb tegelda ennetusega, ja selle eest vastutab iga inimene ise,» soovitab Kadri tervisesse tähelepanelikult suhtuda.

Tema ise on nüüd tähelepanelikum kui varem. Kui pärast esimest infarkti töötas Kadri peamiselt oma mõttemaailma ja alateadvuses olevate mustrite muutumisega, siis pärast südameinfarkti on ta põhjalikult muutunud toitumist. «Ma annan aru, et toit peab olema ravim, mitte ravim ei tohiks olla toit. Ma teen vahet headel ja halbadel rasvadel, olen menüüst välja jätnud suhkru ja nisujahu. Samuti ei tarbi ma enam loomaliha, väldin piimatooteid. Ma söön kõike seda, mida keha tegelikult vajab – köögivilju, puuvilju ehk kõike, mis sisaldab vitamiine ja mineraale,» kirjeldab ta.

Elab ühe päeva korraga

Teiselt poolt on infarktid õpetanud Kadrit elu kergemalt võtma. Ta ütleb, et väärtustab oma aega rohkem kui varem. Ta on õppinud, kuidas elada iseendale ega lase end enam häirida teiste arvamusest. «Minu elu, minu valikud, minu otsused,» ütleb ta.

Kuid kindlasti on Kadri pärast kahte rasket katsumust muutunud kaastundlikumaks ja tolerantsemaks, ei pabista enam tühiste asjade pärast ega aja taga oma õigust. «Milleks raisata väärtuslikku aega vaidlemisele või enese õigustamisele? Igaühel on oma arvamus ja nii see peabki olema,» on ta veendunud.

Kadri annab endale aru, et tegelikult ei ole ta ühtegi haigust seljatanud, ja elab seetõttu päev korraga. Oma äsjailmunud raamatus «Julgus mõelda, julgus öelda» soovitab ta elada iga päeva nii, nagu see oleks viimane.

«Mul endal on see õnnestunud, sest mul on olnud ju päris palju neid olukordi, kus polegi olnud võimatu, et see on minu viimane päev,» tunnistab ta.

Seepärast ei jäta Kadri kunagi kassapidajale komplimenti tegemata, kui tal on kihvt soeng. Või kui kellegi plaat või raamat teda inspireerib, siis ütleb ta seda samuti. Samamoodi ei oota ta pensionipõlve, et puhata ja lugeda lemmikkirjaniku raamatuid. Ta teeb seda kõike nüüd ja praegu. «Ma olen elav näide sellest, et igast olukorrast on väljapääs, tuleb vaid ise väga tahta ja ise oma õnne eest seista. Elu on ilus, elada on mõnus!» kinnitab Kadri.

«Inimesed vajavad, et neid kuuldaks ja mõistetaks.»

Kadri Luik on õppinud ülikoolis ajakirjandust, istunud neli aastat Põlva linna volikogus ja kirjutanud kaks raamatut. Viimane, «Julgus mõelda, julgus öelda», julgustab muutma maailma paremaks ja julgema jääda iseendaks.

Kadri sõnul on see kinkeraamat, mis sisaldab viimase poolteise aasta populaarsemaid postitusi tema samanimeliselt Facebooki-fännilehelt.

Raamatus on juttu suhetest, armastusest, vaimsest kasvust ja eneseotsingutest ehk teemadest, mis puudutavad kõiki, kes on võtnud vaevaks enesega tööd teha. «Mina olen selle teekonna käsile võtnud ja kuna mulle on antud sulge hoida, luban inimestel endaga kaasa rännata. Kui ma näen, et inimesed saavad sellest julgust ja hingejõudu, jagan oma isiklikku elu päris võõrastega meeleldi. Kui minu avameelsus inimesi aitab, pole mul kahju olla avameelne,» selgitab Kadri.

Miks on Kadri Facebooki-lehekülg, blogi ja ka raamat on nii hästi vastu võetud? «Kui uskuda, mida inimesed räägivad, siis väidetavalt on mul oskus lugeda nende mõtteid ja need arusaadavalt sõnadesse vormida. Tavapäraselt eelistab eestlane vaikides oma probleemidega üksi jääda ja nii tekib uskumus, et ainult temal on probleemid. Surma, haiguste ja suhteprobleemidega puutuvad aga kõik meist kunagi kokku, olenemata soost, haridusest, jõukusest,» selgitab Kadri, kelle positiivsest ellusuhtumisest ja armastusega edastatud sõnumist on lugejad vaimustuses.

Kadri sõnul vajavad inimesed, et neid kuuldaks, mõistetaks ja kallistataks. Seda on ta kogenud ka paljude oma lugejatega kohtudes. «Nad kõik on inimesed meie endi hulgast – õpetajad, ettevõtjad, koduperenaised. Tegemist ei ole üksikute ühiskonnaheidikutega, vaid just nimelt täiesti tavaliste inimestega, kes otsivad hukkamõistu asemel mõistmist, nõuandja asemel kuulajat ja süüdistuste asemel toetavat kallistust,» julgustab Kadri märkama neid, kes on meie kõrval.

Kuidas elada, et iga päev oleks nagu viimane?

«Olge julged oma unistustes ning tehke samme nende täitumiseks. Keegi teine ei unista teie eest, keegi teine ei loo teie reaalsust,» õpetab Kadri Luik.

Ta soovitab mõelda: «Kui täna oleks sinu viimane päev, kas ka siis veedaksid selle perest eemal? Kas sa tormaksid ka siis kontorisse, et veel üks tähtis kiri ära saata?» Kadri, kes on elult oma õppetunnid saanud, kinnitab: «Fakt on see, et täna võibki olla sinu viimane päev. Seetõttu on oluline, et sinu prioriteedid oleksid paigas ning et sa pühendaksid suurema osa ajast kõige tähtsamale oma elus.»