Trummar Peeter Jõgioja: mul on välja vahetatud kolm liigest. Valud on tõesti väiksemaks jäänud (9)

Aastal 2005 räägiti esimest korda sellest, et Peeter Jõgiojat vaevab ränk haigus. Mees avastas ühel päeval, et põlv on tursesse läinud ja kuigi esiti ei pidanud ta seda miskiks, otsustas lõpuks arstile minna. «See vaatas põlve ja ütles, et pole hullu midagi – nii ongi normaalne, küll ise paraneb,» rääkis trummar toona.

Lõpuks läks aga paistetus nii suureks ja valu muutus nii väljakannatamatuks, et mees otsustas pöörduda teise arsti poole. Tallinnas avastati põlvest paks geeljas vedelik, mida süstlaga kätte ei saadud. Lõpuks sai mees teada, et teda vaevab progresseeruv liigesehaigus, mis on ravimatu.

2009. aastal rääkis Peeter, et enne esinemist kulub tal kuni kuuekordne doos valuvaigisteid.

Praeguseks on ta hädad taandumas, ära on vahetatud puusa-, õla- ja põlveliiges. «Eks järgmine puus ja põlv ootavad samamoodi, kuna kõigil on väikesed märgid küljes. Õnneks on mul väga normaalne kirurg, ei seisa pidevalt, nuga püsti, vaid jälgib ja ootab. Kui väga hulluks läheb, siis vahetame. Praegu midagi opereerida polegi plaanis, lihtsalt on teada, et selline on tulevikuperspektiiv,» räägib Jõgioja.

Kui neli aastat tagasi kulus esinema minnes peoga valuvaigisteid, siis praegu ta neid ei vaja. «Iga liiges, mis vahetamist vajab, muutub haiguskoldeks. Kui see ära vahetatakse, siis ei jookse enam mürki peale ja valusid on vähemaks jäänud,» ütleb ta ja lisab, et tervis on juba niivõrd hea, et ta suudab jälle trumme mängida.

Laval koos pojaga

Trummimängu harjutab Peeter iga päev. «Aga mitte mitmeid tunde, need ajad on minu jaoks õnneks möödas. Vana kalana tead juba õigeid asju harjutada. Neid asju, mis tahavad rooste minna, tuleb natuke käigus hoida,» seletab Peeter. «Näiteks sõrmed. Noored löövad veel randmetega, aga sõrmede teema on väga spetsiifiline. Tegelen sellega, et tundlikkust ja kontrolli kätte saada.»

Peeter esineb oma trummišõuga praegu paar-kolm korda kuus. «Nii nagu kutsutakse. Ma olen suhteliselt laisk reklaamitegija ja ei viitsi ise eriti kuskil kuulutada ja ärbelda,» ütleb ta. «Need ajad on möödas, kus sai vastu rinda taotud nagu suur ahv ja seletatud, kui vinge ma olen. Aga tänu sellele on ka vähem esinemisi.»

Peeter ütleb, et kuigi Eesti on väike, on ta mõned korrad kuus siiski laval ning tema jaoks on see väga okei. «Kümme aastat on seda asja tehtud ja oleme nii mõnegi firma peol juba kaks-kolm korda esinenud.»

Viimati astus Peeter trummietendusega lavale reede õhtul ööklubis Arena3, mis kolis uutes­se ruumidesse. Peetriga koos oli laval ka tema 24aastane poeg Siim. «Ta on meil juba 5-6 aastat tiimis, vana kala sel alal juba.»

Peeter ei oskagi täpselt öelda, millal Siim esimest korda trummide taha istus, aga huvi selle vastu tuli arvatavasti nagu muusikute lastel ikka – vanematega esinemistel kaasas käimisest. «Ju hakkas mingil hetkel see öösiti üleval vahtimine meeldima,» naerab Peeter. «Ta on ise trumme proovinud küll ja küll. Meil on see asi, et ega mina õpetajaks ei sobi, ta tahab ikka ise proovida.»

Siim lööb trummarina kaasa bändis nimega Incipit, mis jõudis Noortebändi võistluse poolfinaali. «Tal on neid bände rohkemgi, kaks või kolm,» teab Peeter.

Küsimusele, kas on uhke tunne ka, et poeg sammub isa jälgedes, vastab Peeter eitavalt. «Mis ma siin ikka uhkustan, las noored möllavad. Ma ei ole uhke, aga olen rahul, et ta lollustega ei tegele.»