Tõnis Mägi: «Minu Hermanni klaver on elusolend, räägin temaga juttu» (17)

Kuidas sulle november istub?

Eks ta vaat et kõige vastikum kuu on: pole veel üks ega teine. Kui tuleb lumi maha, on täitsa tore, aga kui ta jääb sopaseks, on kole küll.

Sa oled juba nii vana, et sinu käest saab uurida kliima ja selle muutumise kohta. Kas sinu sünnipäevade aegu on maa olnud paljas või pigem lume all?

Ei oska öelda. Mälu on imelik asi: sa võid endale ette kujutada, kuidas sa väga täpselt mäletad mingit asja, aga tegelikult ei pruugi see olla tõesti sündinud.

Ajalugu on kummaline. Juba praegu loed ajalehest ülevaateid 20 aasta tagustest sündmustest ja kratsid kukalt: mina küll seda niimoodi ei mäleta!

Näiteks meie idanaabritel ei paista ajalugu ja selle käsitlust üldse eksisteerivat. Neil on pjedestaalile tõstetud müütilised olendid, nagu Jemeljan Pugatšov ja Stenka Razin, muidugi on seal ka Jossif. Tegeliku ajalooga pole neil just palju pistmist – Stalin on ikka suur kangelane!

Inimese mälu on, jah, selline, et ainus, mida võib kindlat väita, on see: ma tean, et ma ei tea midagi.

See tarkus tuleb aastatega?

Võib-olla. Ma olen tegelikult tükk aega nii mõelnud. Nojah, mis see tükk aega on. 40aastast peetakse ju juba keskealiseks inimeseks, sest noor ta enam pole.

40aastane võiks alles läheneda oma professionaalsete oskuste kõrgpunktile.

Inimeste võimetel, kes tahavad olla omal alal väga head, ei ole ju piire. Mida rohkem sa tead näiteks muusikast, seda rohkem sa tajud, et sa tead vähe. Ja tahad juurde õppida.

Uurid kas või seda, mida heli meiega teeb: mis asi see on, mida me katsuda ei saa, mis on nähtamatu, aga kui ta tuleb õigel sagedusel kõrva, võivad tal olla raviomadused! Või siis teeb ta hoopis haigeks.

Seitsme miljardi inimese juures pole kaht samasugust, küllap iga inimene ka kuuleb ja näeb täiesti isemoodi. Paljudele näiteks ooper või raske death metal ei sobi. Ning vastupidi! Ühe kõrvu seesama heli paitab, teisele on ta ebameeldiv. Mis sa siis oskad öelda selle kohta? Kõik on keerulisem ja samas on kõik lihtsam.

Elu ja surm ei ole nii lihtsad, kui arvatakse, nad on hoopis lihtsamad.

Teadus on läinud nii palju edasi, et tänu kas või nutitelefonile teatakse rohkem pigem sellest, mis toimub parajasti Kuu peal, kui sellest, mis toimub inimese enda sees. Inimene on ise tegelikult väga vägev tegelane. Kui inimene otsib jumalat, peaks ta vaatama eelkõige enda sisse ja alles siis taevasse.

Sina oled vaadanud enda sisse ja leidnud sealt jumala?

Jah, mul on olnud aeg-ajalt tunne, et midagi inimeses peitub. On ju öeldud: eks te seda tea, et te jumala tempel olete. Ja seda ei ütle ainult ristiusk, vaid teised usud ka.

Sina tegeled endaga, mediteerid…

Natuke tegelen, jah. Aga peaks rohkem tegelema.

Ja sa oled tundnud, et sind on kõrgemalt poolt kõnetatud?

Olen küll, see oli jälle heli ja värvidega seotud asi. On ju muusikat, mida kuulates tunned, kuidas ihukarvad tõusevad püsti. Ta mõjub mitte ainult psüühiliselt, vaid ka füüsiliselt – sa tunned, kuidas elektrilaeng läheb sinust läbi.

Kui sina istud klaveri taha, on see sulle kiirtee jumala juurde?

Jah, just! See on päris täpne. Nii nagu laulja peab enamasti laulma hääle lahti, peavad ka sul olema kanalid lahti, et püüda see miski kinni.

Teinekord võivad sellised hetked tulla ka täiesti ootamatult. Viimane selliseid külmavärinaid tekitav olukord oli siis, kui ma juhuslikult kuulasin autoraadiost, kuidas Glenn Gould mängis klaveril Bachi. See oli täiesti uskumatu!

Siis ma mõtlesin, et Bachi muusika võib olla lähedal jumalaga kohtumise kogemusele.

Kas just Bachi kohta ei räägita, et tema pani kirja enamiku harmooniatest või muusikakäikudest, mis on inimese kõrvale meeldivad kuulata, ja kogu maailma heliloojad – nii poplaulude kui ka sümfooniate kirjutajad – opereerivad Bachi ülestähendatud käikude ja võimaluste raames.

Tänapäev on selles mõttes jube vaene aeg, et ei ole mahti süveneda. See, mida Bach tegi, oli tegelikult puhas matemaatika, meloodiate loomise kuldlõige. Kusjuures kõik tegid samamoodi, aga Bach tabas midagi erilist. Küsimus on, mida ta tabas?

Kui muusikat on võimalik matemaatiliselt kokku panna, siis võiks ju mõelda, et õpid kaks-kolm aasta komponeerimist ja hakkadki meloodiaid kokku panema. Aga võta näpust – nii need asjad ei käi!

Sama asi on kujutavas kunstis: üks pilt lummab, tema kõrval olev peaaegu samasugune pilt aga millegipärast ei lumma. Seal peab olema sees mingi energeetiline asi, mida ei oska sõnadega kirjeldada. Mingi saladus, mille ümber me võime targutada, aga parem on vait olla. Mis sa räägid, kui sa ise ei tea!

Sa kasutasid muusikat kirjeldades sõnu «nägema» ja «värvid». Kui sa mängid klaverit, siis sa näed meloodiat… ma ei tea, vikerkaarena?

Mingeid pilte ma näen, jah. Seda on raske seletada. Äkitselt tekib mingi seisund.

Minu Hermanni klaver on… see kõlab nüüd jälle imelikult, aga no hea küll: Hermann on minu jaoks elusolend. Ta võttis mu äkitselt vastu: tegin kaane lahti, hakkasin mängima ja ühekorraga tuli ta minu juurde.

Mul on üks plaat nimega «Vestlus Hermanniga» – see on jutuajamine oma klaveriga. Kõlab skisofreeniliselt, ma tean, paneb kukalt kratsima, aga ma olen veendunud: sellesse klaverisse on kätketud mingi info.

See klaver on minu vanaisa kingitus minu emale, kui too oli väike, ja see klaver on minuga kaasas käinud – ma olen umbes 30 korda kolinud – kogu minu elu. Ma olen tema taga istunud ja temaga nii-öelda juttu rääkinud.

Mingi info on sinna salvestunud. Info on salvestunud ka kividesse ja puudesse ja lilledesse, seda tuleb vaid osata lugeda. Kõik, mis siin maa peal on, on tegelikult elus.

See meenutab mulle natuke Einar Laigna juttu sellest, et kui ta taob mõõka, kujutab ta end ette pisikese mehikesena metallimolekulide vahel, kes neid pisut paitab ja müksib ning ümber tõstab – kuni nad mingil hetkel reastuvad mõõgaks.

Vaata, kui üks mees mõõka tehes niimoodi mõtleb, siis see mõte salvestub mõõga sisse ja sellepärast on see mõõk ka eriline. Sellepärast on ka mõned maalid sellised, et sa saad aru: neis on peidus saladus. Kunstnik on pannud värvi sisse oma mõtted ja kui sa oled pisutki sensitiivne, siis sa hoomad seda.

Einar Laigna on ka öelnud, et tema juurde on tulnud luuletus. Sul ka teinekord tulevad laulud niimoodi?

Täpselt!

Mul on lapsepõlvest, kui inimesel pole mingeid õpitud filtreid ja ta võtab kõik pakutu otse vastu, üks kogemus. Ma olin hästi väike, kui Merivälja mere kohal oli hästi suur oranž päike ja ma mäletan selle hetke lõhnu ja värve. Ja kui mulle tulevad külla või kui mulle saadetakse kuskilt mingid laulud, siis ma silmad kinni mängides näen neid värve ja tunnen lõhnu ning saan aru, et see on lugu, mis tõenäoliselt midagi tähendab.

Teinekord tekst lihtsalt hakkab jooksma, sa kirjutad ja näed, kuidas käsi liigub nii kiiresti, et mõte ei jõua kohe järelegi. Alles pärast hakkad aduma.

Andres Keil helistas mulle ükspäev: «Kuule, oleme siin koos ja mõtleme: kas see «Sinu hääl», mida Liisi Koikson laulab, on sinu kirjutatud?»

Inimesed ju teavad, et on «Koit» ja «Kuldaja rock’n’roll» ja see on kõik, mida Mägi laulab.

Ma ütlesin: «On jah!» Keil: «Jube hea tekst on sul!»

Ma arvan kah, et see laul on mul hästi välja tulnud. Ja sündis ta tõesti niimoodi, et tõt-tõt-tõt-tõt (Mägi näitab, kuidas käsi tulistab sõnu paberile – R. K.) ning äkitselt oli valmis.

Kas sa oma loomingut vaadates vahel ehmatad kah: jumal-jumal, varsti tulevad noored konsistooriumitudengid…

Kas konsistooriumi või konservatooriumi?

Konservatooriumi! Anna mulle andeks, minuga juhtub seda alatasa. Seda nimetatakse malapropismiks: sarnase kõlaga sõnade kas siis kogemata või teadlik segiajamine. No see on tavaline nali, et ütled meelega «fiasko» asemel «fresko».

See väljend on ammu väga käibel. Täna hommikul ma kuulasin Raadio 2 – mulle õudselt meeldivad need poisid, kes seda teevad: Madis Aesma ja see Winny Puhhi tüüp – Indrek Vaheoja. Jube head kutid on: hästi vaimukad ja hea maitsega sellid. Täna just ütlesid millegi kohta: «täitsa fresko!» Mind ajas see nii naerma. See on meie aja nali, kusjuures, aga on nüüd jõudnud edasi nooremasse põlvkonda.

Ei, väga kihvtid sellid, mulle tohutult meeldivad. Üldse noorem põlvkond – no ma saan siiski 65! – on väga kihvt! Kogu see uus põlvkond lauljaid, Ott Leplandist alates, kes järjest tulevad – nad on uhked tegelased, kihvtilt laulavad, töökad tüdrukud ja poisid. Hästi hea meel on sellest.

Ikkagi: tulgu see noor tudeng konservatooriumist või konsistooriumist – tunned sa vahel hirmu, et su loomingut hakatakse kunagi teaduslikult analüüsima: Mägi pop-periood…

Tead, see oleks ausalt öeldes väga kihvt! Muusik Seifiga ja Ultima Thulega oli asi hästi selge: kui rokklaulja, siis rokklaulja – siin ei ole midagi rääkida.

Ühel hetkel sai mul kõigest sellest villand ja ma hakkasin ise laulukesi kokku panema: tulid ballaadid. Siis hakkas mingil hetkel tulema laule, mida enam ei saa panna ballaadi ja roki ja popi alla. See periood on kestnud nüüd 10 aastat – ma pean silmas oma plaati «Tarkus», mille kohta on öeldud, et see on nagu oratoorium.

Või siis see viimane plaat, mille me tegime koos Kärt Johansoniga – «Teine ruum». Mina tõesti ei tea, mis žanri alla see kuulub.

Kui me siin rääkisime konservatooriumist ja konsistooriumist – siis: ma oleks võinud mõlemasse minna. Vahel ma kahetsen, et ma ei läinud. Oleksin saanud hariduse. Ma olen ju autodidakt.

See laiskus, mis on nii suur, ja rumalus muidugi teisena. Laiskus ja rumalus on peaaegu üks ja seesama.

Aga võib-olla pidigi nii minema. Kui ma oleksin õppinud, siis ma oleksin väga selgelt teadnud, kuidas asjad käivad ja võib-olla ma ei oleks hakanud katsetamagi mingite teistsuguste maailma helidega.

Räägime raamatust ja ooperist «Rehepapp». Viimane tuli hiljuti Vanemuises välja ja sul on seal peaosa.

Kõige raskem asi, millest rääkida. Kui mulle seda osa pakuti, siis kõigepealt ma ütlesin sellest ära: head semud, olge nüüd mõistlikud. Kui sa oled kingsepp, siis puusärk ei kuku sul võib-olla väga hästi välja.

Sa kartsid ooperit kui žanri?

No muidugi! See ei ole üldse minu tassike teed, tead.

Mind veendi, et mõtle ikka veel. Siis ma võtsin selle raamatu lahti – ma polnud seda tükk aega teinud – ja mis sa arvad, mis kuupäev mulle sealt vastu vaatas?

Kui sa nii küsid, siis järelikult 18. november.

18. november, jah. Ja siis ma sain aru, et ma pean selle ikka ära tegema. No mingid märgid või nii.

Päriselt ka usud selliseid märke?

Absoluutselt usun! Sellised märgid on aidanud mul elus edasi liikuda; ma taban nende pealt, mis tee valida. Siiamaani ei ole ma alt läinud. Seda kutsutakse ka intuitsiooniks. Mingid märgid ütlevad mulle: stopp!

Ma saan aru, et siin võib nüüd mõelda – ilmselt pole Mäksil kõik korras –, aga usun jah selliseid asju.

Said sa «Rehepappi» üle lugedes ja proove tehes eestlase kohta teada midagi sellist, mida sa varem ei olnud ise tähele pannud ega ka Kivirähki raamatus senimaani märganud?

Keegi pole varem keeranud nii rängalt peegli rahvuse silme ette: vaadake, mihukesed te tegelikult olete. Enda üle naermine peaks olema tugeva rahvuse tunnus. Mitte enda ülivõrdes kiitmine: me oleme jube töökad; vaadake, kuidas me kõik laulame ja üldse on meil tohutu kultuur.

Tegelikult näeme me iga päev sellised tüüpe nagu «Rehepapis» kirjeldatakse: õunaendleid ja munaotte. Kogu seda seltskonda. See on valus, aga aeg-ajalt peab endale näkku vaatama. Selles mõttes on Kivirähk supermees.

Selle raamatuga on üks naljakas asi. Rehepapp ise on selles raamatus kaine mõistuse hääl kesk saamahimu ja põhimõttelagedust. Ometi on just tema nime järgi läinud käibele mõiste «rehepaplus» – mis käib selle raamatu kontekstis pigem kõigi teiste kui Rehepapi kohta.

Jutt on topeltmoraalist. Kui Imbi ja Ärni käivad Rehepapi tagant varastamas, ütleb ta kratile, et ah, las nad varastavad, kratikene, aga muidugi tuleb piiri pidada: mina ei võta kunagi rohkem kui pisut piima, natukene putru ja võib-olla piibutäie tubakat.

See on Rehepapi enda moraal: varastada võib, aga piiri tuleb pidada. Tegelikult on Rehepapp kah mõnes mõttes samasugune tüüp, ta pole sugugi ülipositiivne tegelane. Kui tuleb Katk, ohverdab ennast rahva eest hoopis nõid, mitte Rehepapp, kes on selle rahvakillu vaimne juht.

Tuleme ooperimaja juurest staadionitele ja lauluväljakutele. Sa käid siiamaani aeg-ajalt Venemaal kontserte andmas, nüüd kohe detsembris oled jälle minemas. Kuidas erineb Tallinna lauluväljakul «Koidu» esitamisele järgnev aplaus sellest aplausist, mis sa saad Venemaal suurele saalile antud kontserdi järel?

Tänavu jaanuaris oli mul Peterburi Jaani kirikus kontsert, mille ajal saadeti lavale paberileht: «»Elutantsu», palun!»

Ma ütlesin, et näete, mulle tuli niisugune palve lavale – tõenäoliselt mõni Eestist pärit inimene, kes siin elab, palub mul seda laulda; ma siis laulan, aga tõlkida ma seda ei oska. Ma nagu peaks vene keelt valdama, aga… ühe sõnaga: see laul räägib elust.

Pärast kontserti tahtis üks halli habeme, kõrge lauba ja prillidega härrasmees, nii umbes 70aastane, saada autogrammi ühele mu hästi suurele plakatile. Selgus, et ta on Moskvast pärit professor, kes kunagi 30 aastat tagasi sõitis sõpruskonnaga Moskvast Ufaasse minu kontserdile ja seal oli talle õudselt meeldinud, kuidas ma laulsin Muusik Seifiga James Browni laulu «It’s a Man’s Man’s Man’s World».

Nüüd sai ta kuskilt teada, et mul on Peterburis kontsert ja lendas koos seitsme sõbraga Moskvast kohale. See seltskond saatiski kirja palvega laulda «Elutantsu». Ma küsisin, kust te teate seda lugu? Nad rääkisid, et on YouTube’i abil vaadanud, kuhu ma olen oma loomingus jõudnud.

Teine üllatus oli sel suvel. Romka Baskin lavastas «Hamleti», kus me koos Kärt Johansoniga mängisime näitlejaid.

Sõidame siis pärast etendust Rakverest öösel koju ja telefon heliseb: «Tervist, siin Moskva raadiojaama Majak!» Ma mõtlesin, et keegi teeb pulli – kell on 12 öösel. Nemad: «Ei, me oleme otse-eetris, tahaks teiega rääkida!»

Ma siis sõitsin ja ajasin handsfree abiga juttu. Ja seal oli täpselt sama asi: kaks saatejuhti ütlevad, et «Liivakell» on väga kihvt lugu ja ka see «Aeg on lahkuda». Täitsa uskumatu, et nad teavad selliseid laule! Lõpuks ütles üks saatejuht ikkagi: «Jaa, aga ma mäletan, kuidas te Moskvas laulsite «It’s a Man’s Man’s Man’s Worldi».

Mis veel? Aastaid tagasi lavastas Mikiver Tartus Tolstoi «Sõda ja rahu». Mina mängisin seal Pierre Bezuhhovit. Sõitsime sellega Baltiiski Domi festivalile Peterburi. Lähen teises vaatuses lavale, räägin oma monoloogi ära – ja saalist tuleb aplaus!

Keset draamaetendust üpris haruldane.

Eks ole! Siis ma küll mõtlesin, et huvitav, kas nad tundsid mu ära või mis värk on? Korraks lõi nagu hästi segi peast: issand, mis nüüd toimub, oleks nagu mingi roc’n’roll! Aga, jah, niisuguseid asju juhtub.

Venemaal on tõesti nii, et kui sa oled artist, on vastuvõtt ikka kohe teine. Lilled on elementaarne asi. Lavale on saadetud sõrmuseid, ükskord toodi koguni väike värvitelekas, kärakat on muidugi kingitud. Venemaa on Eestiga võrreldes artisti jaoks hoopis teine maailm.

Mis ei tähenda, et Eestis käitutakse artistiga halvasti! Jumal hoidku selle eest, väga kihvt on siin kõik! Lihtsalt vastuvõtu temperatuur, ülevoolavus, temperament on Venemaal teine.

Eestis oled sa kodus ja kõik on sellest teadlikud: sa võid rahulikult minna Prismasse ning laduda kärusse saia ja vorsti ja koeratoitu nagu iga normaalne inimene.

Jah! Aga Moskvas või Piiteris oleks see võimatu, et artist läheb ise poodi.

Siin on kah mingitel aegadel olnud – kui ma Mustamäel elasin –, et läksin poodi ja naised tulid ligi: «Ne uželi – võ Tõnis Mägi?» See oli neile ootamatu.

«Suvel ei saanudki lavalt minema.»

«Mul oli sel aastal Eestis kolm juubelikontserti: Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Need olid tõenäoliselt parimad kontserdid läbi aegade, mis ma andnud olen.

Jube palju rahvast oli – Tallinna lauluväljak oli täis täitsa, ikka kümned tuhanded inimesed. Fantastiline vastuvõtt!

See oli mulle tegelikult suur üllatus, sest mingitel hetkedel tundub mulle ikka, et eks ma olen juba vana ja eks ole juba lauldud ja ega ma väga palju pildil ole.

Ühe sõnaga: ma arvasin, et läheb natuke teistmoodi.

Aga kokkuvõttes ma ei saanudki lavalt minema. Ma tulin ja tulin ja jälle tulin tagasi: ma olekski võinud jääda neid lisalugusid tegema!»