Smilers 20: me ei pea veel püssi nurka viskama (12)

«Me ei tüdine kontsertidest ära, sest meile meeldib palju mängida,» ütleb Hendrik Sal-Saller, et 20 aastat laval püsinud Smilersil pole pähegi tulnud pärast sünnipäevatuuri püssi põõsasse virutada.

«Oleme absoluutselt parimas elemendis, kui mängime laval ja publik on meie ees,» tunnistab ta.

«Igaõhtune lavaleminek hoiab meid elus, ilma selleta ei oska me eksisteerida. On olnud aastaid, kus on hullult esinemisi olnud. Mingil hetkel tegime otsuse, et ei tee rohkem kui üks mäng päevas. Nüüd on teinekord mänge 2–3 päevas, aga see ei ole igapäevane.»

Tõsi, kinnismõte võimalikult palju mängida on Smilersil kogu aeg olnud. Juba siis, kui Soomes loodud bänd algusaastail tuhandeid kilomeetrid maha sõitis, et kõikjal, isegi pooltühjades puhvetites üles astuda. «Vahepeal mängisime lahedamates kohtades, vahepeal urgastes,» tähendab Hendrik, et ka tühjapoolsele saalile esinemine ei toonud toona nime Lezer Brozers kandnud seltskonnale pähe mõtet loobuda.

«Oleme algusest peale tahtnud lihtsalt esineda,» ütleb ta, et lavale kiputi iga hinna eest ja palka küsimata. «Kui bensuraha tasa sai, oli juba hästi.»

«Kes teab, mis luulud mul peas olid.»

Praegune Smilers, mis sai õige pea uue nime Rod Stewarti plaadi «Smiler» järgi, oligi 20 aasta eest inglise keeles laulev Soome bänd. «Meil oligi plaanis seda olla, kõik peale minu olid ju soomlased,» lausub Hendrik.

«Ega seal midagi imestada ole, sest suhtlesin sel ajal valdavalt soome keeles,» ei näe Hendrik külge kleepunud aktsendis midagi dramaatilist. «Eesti keeles lauldagi tundus sel ajal võõras. Aga kes teab, mis luulud mul 20 aastat tagasi peas olid.»

Nii palju oskab aga tagantjärele öelda küll, et Soomes andis bänd välja kaks plaati ja imbus õige varsti Eesti lavadele. «See võis olla 1996 või 1997, kui esinesime Von Krahlis ja Amigos,» meenutab Hendrik.

«Olime tundmatu välismaa ansambel, aga pakkisime Von Krahli kaks õhtut järjest ääreni täis. Eks meid võeti nii, et tulid mingid karvased Soomest, alt laienevad püksid jalas.»

Loomuldasa järgnes Rocksummer, kus Smilersit esitleti välismaa bändina, ning Pühajärve Beach Party, mille puhul tuli ettepanek mingi eestikeelne lugu ka teha. «Tegime huumoriga pooleks loo «Tahan sind». Sattusime sellega õigesse aega, see oli eestlastele nii õige lugu. Edasi oli nii, et lugu käiati raadios ja siis tuli ettepanek, et ehk saaks plaaditäie eestikeelseid lugusid.»

Et Hendrik eriti kõva arhiveerija pole kunagi olnud, ei laiuta ka ta koduriiulil 20 köite jagu Smilersi kroonikat. Küll aga võib ta uhkusega öelda, et imeväel on tal säilinud näiteks punkbändi Generaator M lüürika. Hiirekõrvul, aga olemas. «Mingigi dokumentatsioon,» muigab Hendrik.

«Aga esimesi laulutekste mul alles tõesti ei ole.»

Seevastu viimased tekstid on säilinud, ehkki ta harrastab neid siiani paberile kirjutada. «Algselt kirjutan paberile, kriipsutan maha, sodin ja alles seejärel teen teksti arvutis puhtaks,» kirjeldab Hendrik, kuidas kirjutamise ajal vedeleb tema ümber sada paberilehte.

Seda ei oska ta aga ilmselgelt öelda, mitu teksti kõlbmatuks tunnistatuina prügikasti loopinud on: «Ega pop- ja rokkmuusika teab mis raketiteadus ole.»

«Mängid nagu esimest ja viimast korda elus.»

Prügikastisaatusest pääsenud lood on igatahes üksteise järel hittideks kasvanud. «Meil on lugusid, mida oleme tuhandeid kordi mänginud, aga alati mängid neid nii, nagu teeksid seda esimest ja viimast korda oma elus,» sõnab ta, et selliste lugude sekka kuuluvad nii «Tantsin sinuga taevas» kui ka «Tahan sind».

«Neid ikka on, vast 30–40,» lisab Hendrik, et kõiki neist ei suudaks ta une pealt mängida, aga lihasmälus on need olemas ja pärast väiksemat pusimist tuleb lugu ära küll. «Pärast vaevan pead, kes need sõnad kirjutas. Siis selgub, et ma ise.»

Kogu hitiparaadi Smilers sünnipäevakontserdil mängida ei jõua. Kahe tunni sisse mahub 20 lugu. «Väike numeroloogiavärk,» muigab Hendrik, kes kava kokku pannes valikutega hätta jäi.

«Kui kava tegin, siis oli jube jama, kokku tuli neid lugusid poole rohkem.»

Kolmikplaadiga läks oluliselt paremini. «54 lugu sai pikema jututa peale,» lausub ta ja käib välja lubaduse: «Kui saame 40, tuleb neljatunnine kontsert, kui 50 – viietunnine. Vabandan ette, kui jääb mõni lugu 20 seast puudu, aga ega me laval kella vaata.»

Et täna ei pea Smilers publiku asemel tühjale saalile otsa vaatama, pole aga juhus. «Me ei võta midagi enesestmõistetavalt, teeme oma tööd nii hästi, kui suudame» sõnab Hendrik. «Garantiisid pole kunagi, sest meelelahutusmaailmas käivad asjad üles-alla, kord on suu kõrvuni, kord nii kõrvuni ei ole.»

«Küsimus pole selles, et muusikud oleksid mugavad ja laisad.»

Ööklubiesinemisi, mis algavad nii hilja, et enamikule publikust ei lähe enam kordagi, mis laval sünnib, on Smilersil olnud rohkem kui küll. Öine publik ei pruugi kõige vastuvõtualtim olla, mistap võib bändimees end halvemal juhul mööblina tunda.

«Teinekord on see üsna kustunud kuulajaskond,» möönab Hendrik, et viimased paar-kolm aastat on ööklubides tavaks saanud lasta bänd lavale kell 1.30.

«Meie tahame anda maksimumi, aga publik võiks olla ikka teadlik oma kohalolust. Praegu läheme peale kell 1.30 – see on absurd! Reedeöösiti on ju nii, et suurem osa publikust on läinud kell 9 hommikul tööle ja poole kaheks öösel nii väsinud, et teise silmaga magab raudselt, kui mitte mõlemaga.»

Et ööklubikontserdid nii bändile kui ka publikule maksimaalse elamuse annaksid, on Hendrikul ühes teiste muusikutega välja pakkuda lahendus: «Proovime muuta olukorda, et kõige hilisem pealeminek oleks südaööl. Küsimus pole selles, et muusikud oleksid mugavad ja laisad, et tahaks varem alustada ja varem koti peale saada.»

Hoobilt magama ei jää pärast etteastet ükski artist, sest adrenaliinilaks lihtsalt tahab mahalaadimist. «Kunagi ei ole nii, et viskad pärast kontserti pikali, see käib su sees edasi,» lausub ta.

«Kell viis saad silma kinni, kell 12 pekstakse hotellist välja. Hea, kui saad kodus magada, aga alati ei saa – teine mäng tuleb peale. Võib ju öelda, et mis sa nutad, mis sa halad. Aga ma ei nuta ega hala. Me muudaks olukorda publiku pärast, et pärast kontserti ja vastastikust energiavahetust oleksid kõik rõõmsad. Kutsungi publikut üles nõudma klubijuhtidelt aru, miks bänd alustab nii hilja, kui võiks alustada südaööl.»