Raharaamatute autor Allan Keian: olen end ka vene glamuuripeole sisse valetanud (6)

«Käisin enda mõistes välja suure rahasumma, et pääseda rikaste ja ilusate venelaste X.O. peole, mida ma esimeses raamatus kirjeldasin. Aga ainult rahast ei piisanud: endale tuli kõikvõimalikke tiitleid külge pookida, et sisse saada. Mina esitlesin end Peterburi lähedal Kingissepas tegutseva fosforiiditehase siinse koostööpartneri ja kontaktisikuna,» räägib tegelikult reklaamimeedias töötav Allan Keian.

«Kuigi mu vene keel väga hea ei ole, see mõjus. Kuna jõukate sisering pelgab uusi seltskonnaga liitujaid ja soovib, et kõik pidudel toimuv jääks nende seinte vahele, pidi vale olema veenev ja vettpidav. Uurisin välja, et Eesti piirist umbes 30 kilomeetri kaugusel Kingissepa linna juures on fosforiiditehas, mis on tänu mastaapsele ekspordile regiooni suur kullaauk,» selgitab Allan.

«Huvitav, mis minuga tehtud oleks, kui oleksin öelnud, et hakkan sellest raamatut kirjutama? » arutleb ta. «Nägin mõningatel pidulistel kaasas püstoleid. Tagajärjed võinuks päris kurjad olla.»

Mullu ilmunud bestselleris «Kuidas rikkaks saada?» kirjutas Allan peost, kust ei puudunud paljad tantsutüdrukud, tarzanlikud stripparid, paksu rahakotiga laiavad mehed, kellele kõlbab ainult parimatest parim šampanja, ning üles löödud näitsikud, kes senise kavaleri esimesel võimalusel jõukama vastu vahetavad.

«Mind üllatas enim see mõttetu elupõletamine, meeletu ülepakutus ja pinnapealsus. Võiks eeldada, et inimesed, kes on sellise positsiooni saavutanud, hindavad siin elus ka midagi muud, aga mulle tundus, et põhirõhk oligi šampanjaojadel. Ülistati vaid välist hiilgust,» muljetab Allan.

Ta kinnitab, et 80% tema raharomaanide sündmustest on elust maha kirjutatud. «On seiku, mida ma olen just nende raamatute kirjutamise nimel meelega läbi teinud, ja on olukordi, kuhu ma olen kümme aastat nooremana juhuse tahtel sattunud,» räägib 31aastane kirjanik, kelle rahateemalise krimitriloogia teine osa «Kuidas rikkaks jääda?» novembri algul poelettidele jõudis.

Briti poissmehena klubide vipitsooni

«Hästi värvikad olid nooruspõlve peod, reede- ja laupäevaöised seiklused Tallinna vanalinnas. Alati ei pea palju raha olema. Leidlike ideedega võib saavutada sedasama, mille mõni teine mees rahaga kinni taob. Ma olen ennast näiteks välismaalaseks valetanud, et ööklubide vipitsoonidesse sisse saada. Räägin väga hästi inglise keelt. Parim vale ongi see, et oled briti poissmees, sest nemad on tuntud kui suured kulutajad,» pajatab Allan «Samuti olen raamatuis kasutanud põnevaid juhtumisi, mida olen kõrvalt näinud või mis on mulle kõrvu jäänud,» lisab ta.

Näiteks põhineb tõestisündinud lool see, kuidas peategelane Adrian Aus end sorava jutu, kalli ülikonna ja võltsitud CV abil 18aastaselt kümme aastat vanemaks EBSi lõpetanud majandusanalüütikuks valetab ning Eesti suurimas kommertspangas juhtiva töökoha saab. «Selline asi juhtus Eestis 2000. aastate keskel minu tuttava tuttavaga. Nagu suured valed ikka, tuli see välja täiesti juhuslikult.»

Allan ei salga, et tal olid ka mõned väga jõukad nõuandjad. Teiste seas aitas tal rikaste maailma mõista Urmas Sõõrumaa, kellelt pärineb esimese osa eessõna. «Sain Urmas Sõõrumaaga kokku eelmise aasta juuni keskel Rotermanni kvartalis. Me vestlesime pikalt kõigest, mis jõukuse juurde käib. Kõige olulisemana jäi jutuajamisest kõlama see, et just alguses kasutatakse sageli ebaausaid võtteid. Hiljem, kui rikkus on saavutatud, saab inimene endale positsiooni, mille abil minevikku peita – raha varjus saab ta endale luua ilusa puhta õhulossi,» tsiteerib Allan suurärimeest, kelle enda kohta need sõnad küll ei käivat.

«Sõõrumaa ütles, et kõige olulisem on see, et rikkuse taga ei oleks kriminaalset minevikku, laipu, et kellelegi ei oleks tehtud midagi nii õudset, et ta oleks eluks ajaks rivist välja löödud,» vahendab Allan ja lisab omalt poolt: «Balzaci kuulsad sõnadki ütlevad: «Iga varanduse taga on peidus kuritegu.» Mingid kahtlased tehingud või alakokkulepped, mis kaudselt kedagi riivavad ja kahjustavad, kaasnevad paratamatult rikkusega.» Primitiivsed lähenemised, nagu pangarööv, ei vii aga kunagi kuigi kaugele. «Sõõrumaa võttis selle teema hästi kokku: pole mõtet panka röövida, katsu see kuidagi ise teha, et inimesed tooksid sulle oma raha, mida sa saad kasvatada.»

«Filmid on pealiskaudsemad.»

Allan on veendunud, et tänapäevane põnevik eeldab seda, et mängus oleks kopsakad rahasummad. «Suur raha on kriminulli lahutamatu osa,» lausub Allan.

Intrigeerivatele pealkirjadele vaatamata ei tohiks tema romaane võtta rikkaks saamise ja jäämise õpikuina. «Kui esimene raamat võis mõjuda raha ülistavalt, siis selle järg lahkab seda, mis saab siis, kui noor inimene satub hiiglasliku rahasumma otsa ja hakkab alles hiljem mõtlema, mida võõra vara omastamine endaga kaasa toob. See võib ära rikkuda terve tema elu ja enam pole midagi parata,» rõhutab Allan.

Ühiskonna raha ülistav hoiak, mis seal esikohale materiaalsed eesmärgid, tõukab tema sõnul aga paratamatult noori halvale teele. “Ka minu raamatute peategelane proovib algul turvamehe- ja laopoisiametit ning näeb, et see ei vii kuskile. Ta saab aru, et jaksab palga eest ainult 12ruutmeetrist Mustamäe ühiselamutuba maksta ja kätte ei jää midagi,” märgib Allan. Vanemad äsja gümnaasiumi lõpetanud noormeest ei toeta ja ta peab omal käel toime tulema. “Nii otsustabki ta võimalust ära kasutada, kui temani jõuab info ühe suure pangaröövioperatsiooni kohta, millesse on kaasatud isegi sõjaväelased.” Allan tunnistab, et kui oleks ise 18aastaselt sarnaste sündmuste keerisesse sattunud, oleks ta võib-olla samuti käitunud.

«Tegelikult on kiire rikastumine kõige ohtlikum tee, mida mööda üks noor saab minna. Oleks hea, kui suur raha leiaks inimese üles veidi vanemas eas, mil ta on vaimselt piisavalt küps, mitte verinoorelt, kui haridust ja elukogemust napib,» mõtiskleb kirjanik ja toonitab: «Üldjuhul on nii, et kui rikkus tuleb tasa ja targu, vaikselt, siis see kipub jääma. Aga kui suur rikkus tuleb ootamatult, äkki, siis kipub see ka kiiresti kaduma.»

Allan leiab, et põnevusromaan peab olema filmilik. «Üks väärt põnevusromaan peab suutma konkureerida mis tahes hea märulifilmiga. Olulisim on see, et lugejal oleks kogu aeg põnev, et pinge püsiks,» leiab Allan Keian, kes paneb romaanides rõhku sellele, et sündmused areneksid sama kiirelt kui kinoekraanil.

«Minu eesmärk on see, et inimesed rohkem raamatuid loeksid. Lugemine annab inimesele midagi, mida miski muu ei anna – silmaringi, kirjutamis- ja eneseväljendusoskuse. Filmid on pealiskaudsemad, ent nende eelis on see, et nad on inimesele kergemini hoomatavad ja haaratavad. Lugemine nõuab rohkem vaeva,» võrdleb Allan, kes loodab ühel päeval kinolinal näha ka oma krimitriloogiat, mille kolmas osa küll veel kirjutamist ootab.

Kaanetüdrukud valib, kui lugu juba valmis

«Kuidas rikkaks jääda?» on Allani senisest neljast romaanist juba kolmas, mille kaanel särab tuntud neiu. Raamatu «Puhtsüdamlik ülestunnistus» kaanelt leiab USAs elava lauljatari Janne Saare, esimese raharaamatu kaane tarbeks poseeris Allan ise koos misside Diana Arno ja Madli Vilsariga, vastse romaani kaanepildil kehastab tema kõrval naispeategelast lauljatar Liis Lemsalu.

Tegelaskujusid luues pole Allan lähtunud tuntud tegelastest. «Kui lugu valmis saab, siis otsin karakterid, kes sobiksid kirjeldatud romaanikangelasi kõige täiuslikumalt kehastama,» seletab ta ja lisab: «Täitsa üllatav, aga ükski naine, keda olen kaanele soovinud, ei ole mulle ära öelnud.»

Miks kehastab ta viimaste romaanide pahelist kangelast Adriani ise? «Leian, et kirjanik ise on oma raamatule parim müüja.  Kui ta on ise kas või väikse osa kirjeldatud seiklustest läbi teinud, siis mõjub ta peategelase rollis usutavamalt kui keegi teine. Olen peategelase karakterit suuresti enda järgi vorpinud,» põhjendab Allan.