Novella Hanson: «Muusika võib asendada kõige paremat meest.» (24)

Millal te viimati nägite ansambli Fix kunagist solisti Novella Hansonit mõne klantsajakirja kaanel? Pole näinudki. Õige vastus! Ehkki näiteks Fixi üks asutajaliikmeist Väino Land peab teda tänini Eesti üheks andekamaks muusikuks.

Seitsme aasta eest tagasi sünnilinna Tõrvasse kolinud nääpsuke, aga endiselt särav ja sarmikas Novella naudib väikelinna ja muusikaõpetaja elu ning eelistab mehele enda kõrval muusikat, mida ta saab valida just sellist, mida hing parajasti kõige rohkem vajab. Ometi tuleb ta nüüd pikkade aastate järel peidust välja ning astub Fixi külalissolistina Tallinna ja Pärnu publiku ette.

Elate nüüd juba seitse aastat Tõrvas. Mis teid pärast kauast äraolekut sünnilinna tagasi tõi?

Tütar ütles mulle, et nüüd on aeg tagasi tulla. Ta on mulle ennegi häid ettepanekuid teinud ning need on kõik täppi läinud. Lisaks oli emal juba siis piisavalt vanust. Nüüd on ta 94aastane. Aga Tõrvasse tagasitulek oli seotud ka sellega, et siia laulustuudiosse oli vaja veel ühte laulujuhendajat. See sobis mulle, mina sobisin neile, ja nii ta läks.

Seega on teie peres nii, et muna õpetab kana?

Mõnede väga oluliste otsuste puhul on tõesti nii läinud, aga neid otsuseid on olnud vaid paaril korral.

Kes teid muusika juurde tõi?

Otseselt polegi ühtegi toojat olnud. Hakkasin ise väikese plikana raadiot kuulates sõrmedega toksima, kuni mulle esimeses klassis klaver osteti. Vanemad polnud eriti muusikaga seotud ja kui ma ütlen «eriti», on see veel väga pehmelt öeldud.

Milline üleüldse oli ühe Tõrva tüdruku lapsepõlv?

Tollases kultuurimajas, hästi minu esimese kodu lähedal, oli lastering, kus me tantsisime ja laulsime. Mingeid lastenäidendeid lavastati meiega, mäletan. Eks sealt tekkis ka esinemisjulgus ja -soov. Lisaks sai suvel meeletult palju õues olla. Nendesse päevadesse mahtus ujumine, ka pesapalli mängisime palju, ja rahvastepalli.

Suurema osa kooliajast õppisite siin Tõrvas, aga õpingud lõpetasite hoopis Tartus, Miina Härma nimelises keskkoolis. Miks?

Tartusse minekuga seondub päris naljakas lugu. Ma käisin suveti Valgemetsas pioneerilaagris, kus tutvusin ühe noormehega. Kolmteist või mis ma siis võisin olla, kui me esimest korda kohtusime. Me saime seal kokku mitmel järgmiselgi suvel. Ent ainult suvel, sest paraku elas ta Tartus. Mina olin aga temasse armunud, lisaks veel tegeles ta muusikaga, ja nii mõtlesingi, et lähen edasi õppima Tartusse. Läksingi, kümnendasse klassi. Kuni ta ükskord Tartus mind koju saates trepikojas teatas, et naised teda ei huvita, et teda huvitab vaid muusika. Nii jäi see meie viimaseks kohtumiseks ja mina jäin sinna suure häälega nutma.

Tegelikult hakkasin ma alles pärast seda muusikaga tõsisemalt tegelema. Mitte et kellelegi tagasi teha, aga läks lihtsalt nii. Tartusse mineku taga oli seegi, et Miina Härma nimeline keskkool oli inglise keele kallakuga, ehkki peapõhjus oli too poiss.

Kuidas vanemad selle peale vaatasid, et üks armuvalus kümnenda klassi tütarlaps kodust ära Tartusse kipub?

Vastu nad ei olnud, sest ma elasin sugulase pool. Pealegi oli meil kodus küllaltki vaba kasvatus, polnud erilisi piire. Teadsin ka ise väga hästi, mida ma võin ja mida mitte.

Tartu polnud küll mingi metropol, aga ikkagi… Kas suure linna tuled pead segi ei ajanud?

Eks natuke ikka ajasid. Muide, inglise keele kallakuga koolis saime ka prantsuse keelt ja meie õpetaja oli Lauri Leesi. Ta oli väga südamlik. Jäin ükskord haigeks ja ta käis mind kodus vaatamas, mõni aeg hiljem viis mind kohvikusse sööma. Et ma ikka sööksin ja terveks saaksin. Ta oli võrratu!

Ei mäleta, kuidas ta teada sai, et ma kuigipalju muusikaga tegelen, aga pärast seda korraldas ta prantsuse keele õhtu, kus me koos esinesime ja kus ka Leesi ise laulis. Seal mind vist keegi nägi ja kuuliski, kes mind edasi juba ansamblisse Fix soovitas.

Kahjuks ma prantsuse keelest enam midagi suurt ei mäleta, aga kui keegi paluks prantsuse keeles laulda, saaksin hakkama küll.

Kas noorhärra, kes teid trepikotta nutma jättis, on nüüd tuntud muusik?

Kindlasti mitte. Ma isegi ei tea, mis temast on saanud.

Miks te pärast keskkooli konservatooriumi edasi ei läinud?

Aga mul polnud ju muusikalist keskharidust, olin iseõppija. Ma ei tea, kas mul isegi seda mõtet peas oli. Küll läksin mõned aastad hiljem Tartusse ülikooli, kus õppisin kolm-neli aastat inglise keelt. Ent laulmine tundus ikka kihvtima asjana ja nii jäi ka ülikool pooleli.

Siis tulidki Fix ja kuulsus?

Ei meenu enam, kes mind sinna viis või juhatas, aga proovilaulmisel ma käisin. See oli samuti kümnendas klassis. Christie «Yellow River» oli see, mida ma ette kandsin. Läks vist hästi, mind võeti punti ja nii kõik pihta hakkas. Kuigi õppimisele mõjus väga halvasti, sest pea igal õhtul olid esinemised. Kui sinnamaani oli õppimisega kõik enam-vähem, siis Fixiga ühinedes enam ei olnud. Ega ka õpetajad selle peale kõige lahkema pilguga vaadanud, et muusika sai prioriteediks number üks.

Fix mängib ju põhimõtteliselt tänase päevani, samas kui teie karjäär selles ansamblis piirdub vaid kahe aastaga. Miks te sealt nii ruttu jalga lasite? Ei saanud hakkama?

(Naerab.) Ei olnud asi selles. Keegi soovitas mind ansambli Laine juhile Raivo Diksonile, kes tuli mind Tartusse kuulama, ja tundus, et ma talle meeldisin. Samas tundsin ka mina, et Laines on suuremad väljakutsed, et selle ansambliga saab rohkem reisida. Kuigi ei saa öelda, et ka Lainega oleksin ma ennast laulatanud. Sest pärast seda tekkisid sellised ansamblid, nagu Repriis ja Initsiaal, kus samuti solistina esinesin. Aga Repriisi ajal sündis Hedvig, ja nii ta läks.

Kui Laine aegadesse tagasi mõelda, siis sinna jäid ka esimesed pikemad reisid?

Kaug-Ida oli minu esimene turnee, mis kestis ligi kaks või vähemalt poolteist kuud. Näiteks Tõnu Naissoo ja Katrin Kaldega saame siiamaani mõnikord kokku ja meenutame neid aegu. Saab kõvasti naerda.

Kuidas teile kui uustulnukale ansambli Laine mikrokliima pika reisi peal mõjus – ikkagi kuus tüdrukut hommikust õhtuni koos?

Seda oli muidugi, et kes kellega paremini läbi sai. Mina sain kõige paremini läbi Katrin Kaldega. Mis tähendas seda, et temaga ma tavaliselt elasin koos ühes toas, kuna üldjuhul olid toad kahesed. Aga eks mingeid ütlemisi tuli ikka ette, ennekõike muusika pinnal. Ent küllap ka väljaspool muusikat. Sest samas olid sellised reisid ju pingelised – pikad sõidud ühest linnast teise, pikad ootamised lennujaamades. Ometi on meeles ikka lõbusamad seigad. Siinkohal meenub näiteks esinemine Sahhalini saarel, kus pärast kontserti sai kahe suupoolega kalamarja süüa ja mulle kingiti nii suur krabi, et püsti tõstes oli see mulle rinnuni.

Tartu perioodi ja muusika pinnale jääb ka teie tutvus ja seejärel abielu Tõnu Kilgasega?

Ei meenu hetkel, mis ansambel see oli, kus ma Tõnut esimest korda esinemas nägin. Vaatasin, et oi, kui kena noormees! Seejärel saime tuttavaks. Tema oli 16, mina 17. Ilmselt juhtus see pärast seda, kui pillimees mind trepikojas oli maha jätnud. Ometi tekkis meil lähedasemates suhetes paus, sest ma läksin ära Lainesse. Aga kui ma sealt ära tulin, hakkasime taas sõbrustama ning siis sündis juba Hedvig.

Miks te Tõnuga lahku läksite, miks see abielu sedavõrd lühikeseks jäi?

Et koos elada, on ju vaja kannatust. Aga noorena ei ole seda. Pealegi tahtsin veel vabalt ringi käia. Ja kui oled niigi tormakas, siis mida sellest tahta! Tundub, et abielu kui kooselu vorm polegi minu jaoks, kuna ma olen nii kaua üksi elanud. See sobib mulle. Elul on siis mõte, kui sa saad elada nii, nagu sa oled tahtnud. Kui sul pole piiranguid, millest sa pead kogu aeg kinni hoidma. Loomulikult on kohustused ja ma olen väga kohusetundlik. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad õigel kellaajal kohale, kui nad peavad oma sõna. Aga kui veel üksindusest rääkida, siis muusika on ju imeline kaaslane.

Et muusika asendab meest?

(Naerab). Lõppude lõpuks võib see isegi nii olla. Muusika on ju nii emotsionaalne ja võib sulle pakkuda sellist lohutust ja naudingut, mis asendab ka kõige paremat meest. See võib olla ülim nauding, mis sa muusikast saad.

Muusika on kindlasti võimas värk, aga Tõnu Kilgase järel pole hiljem kedagi tulnud?

Eks neid suhteid ole ikka olnud, aga kõik nad on olnud lühiajalised.

Nii et praegu nii kenal daamil keegi käevangus ei seisa?

Ma tänan, aga ei seisa jah. Mulle meeldib suhelda muusikutega. Ja mitte sellel pinnal, et äkki neist kellestki saaks mulle kaaslane.

Miks te oma tütre Hedvigiga nii vähe laval koos olete olnud?

Ühe korra olemegi vaid olnud. Ma ei tea, miks niimoodi on läinud, sest küsitud on ja nõudlust vist oleks. Nüüd, kui ma siin laulustuudios olen kirjutanud päris palju lastelaule väga heade eesti luuletajate sõnadele, siis seda olen ma küll Hedvigile öelnud, et pärast minu surma võiks nende lauludega plaadi välja anda.

Hedvig on kunagi öelnud, et ega ta emaga pikaks ajaks koos kööki ära mahu. Ongi asi nii hull? Et olete mõlemad äkilise iseloomuga?

Tõepoolest oleme mõlemad äkilise iseloomuga. Me saame väga hästi läbi, või peaaegu saame hästi läbi, kui telefonis räägime, ka meilitsi vahetame nalju, sest meil on väga sarnane huumorisoon. Mis meid kindlasti ühendab. Ja eks muusikamaitse ole ka üsnagi sarnane.

Tuleks veel kord pereelu juurde tagasi. Ei saa ju kedagi endale väga lähedale lasta ja kellelegi teisele ka väga lähedale või lausa naha alla pugeda. Peab andma ruumi teisele hingata, vastasel juhul võib teine sinu haardes lihtsalt ära lämbuda. Kui sa selle oled endale selgeks teinud, on tore koos olla. Aga ikkagi mitte kogu aeg.

Novella, te olete särav isiksus. Veel. Kas te ei pelga, et just järjekordsel sügisel, kui kaamos uksele koputab, te sellises väikeses linnas lihtsalt ära närbute?

Ei-ei-ei! Ma pole kunagi niiviisi mõelnud. Inimene on ju seltsiv loom. Minagi suhtlen siin lastega. Päev otsa. Kuigi nad on vanuses 7–18, on nad mulle kui sõbrad. Mõnele küpsemale tütarlapsele olen ma tema armuvalus saanud isegi nõu anda.

Ent mis puutub õhtutesse, siis näiteks eesti keele õpetajaga käin ma metsaradu mööda jalutamas. Seitse kilomeetrit. Vähemalt neli-viis korda nädalas. Nüüd tehti meile spordiklubi, mis on väga tore. Seal käin vahetevahel kangi tõstmas. Sest muide, ma olen kulturismis olnud kunagi Eesti meister, kuigi seda vaid sellepärast, et Inna Unt ei saanud minuga ühte kaalukategooriasse, ta oli raskem. Pealegi oli tollal sellel alal vaid paar-kolm tegijat.

Ei saa ikkagi jätta küsimata, et tore ju on neid väikesi ja eeldatavalt tänulikke lapsi õpetada, aga miks te Fixiga suurtel lavadel ei sära, vaid kuskil kaugel Tõrvas lauluõpetaja staatusega lepite.

Olen nende seitsme aasta ja lastega saavutanud väga palju. Nad on vabariiklikel konkurssidel võitnud esikohti. Enne seda ei kirjutanud ma lugusidki, aga nüüdseks olen kirjutanud üle 30 loo, mis on ka salvestatud.

Kuigi, kui ma Tallinnast ära tulin, olin kindel, et nüüd on laulmisega lõpp, aga ma ei tea, kelle signaalid ma sealt avakosmosest kinni püüdsin, mis ütlesid, et võiks veel laulda.

Lähete nüüd Fixiga lavale, saate uuesti maitse suhu ja äkki ei saagi enam sealt maha?

Siin on üks väike vastuolu selles mõttes, et muusika, mida Fix teeb, pole päris minu muusika. Loomulikult pean ma leidma ühisosa ja kindlasti teen ma ühe vanema loo, mida ma nendega 30 aastat tagasi koos tegin. Kui ei tule välja, mis siis teha. Kui tuleb, teeme ehk veel mõne kontserdisarja. Aga loomulikult ei taha ma laulda seda, mis mulle ei meeldi. «Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast!» ei laulaks ma iial. Ka «Läänemere laineid» mitte.

Kui palju te praeguste noorte muusikute ja lauljate tegemisi jälgite, kellest paljud saavad pärast esimest teleesinemist superstaariks?

Ausalt öeldes jälgin vähe, sest nad on meteoorid, mis korraks võivad küll põleda, aga seda vaid tõesti korraks. On muidugi üksikuid sümpaatseid uusi lauljaid, kelle hääl mulle meeldib ja kelle tegemisi ma ka jälgin.

Mida te siin Tõrvas terved päevad teete, kui muusikatunnid välja jätta?

Suvel pole üldse küsimust. Mul on aed, seal tegemist jagub. Või lähen ujuma, eesti keele õpetajaga jalutama. Temaga me arutame keeleprobleeme, õigekirja, mis minu jaoks on väga oluline, küsin tema käest alati üle, kui mingis asjas kahtlen. Või kui kellelegi kirja kirjutan ja mõnes sõnas kahtlen, siis helistan talle.

Kes see tänapäeval kirja kirjutab?! Suhtlus käib ikka meili teel või Facebookis.

Seda küll, aga ka seal peab korrektne olema, jutumärgid õigesse kohta panema. Eesti keele grammatika on mind alati huvitanud, koolis ka.

Kas te lõpetuseks võite kätt südamele pannes öelda, et see töö tosina lapsega siin Tõrvas pakub teile täit rahuldust ja te ei kadesta neid, kes suurtel kontserdilavadel suure publiku ees saavad särada?

Ma ei mõtle niimoodi. Seda enam, et ma pole enda lemmiklaulja. Ja ega mulle ennast väga kuulata ka ei meeldi. Pigem on mind liigutanud, kui lapsed mõnda mu lugu niimoodi laulavad, et kananahk tuleb ihule ja pisar silma.

Pisarad on teil kerged tulema?

Küllaltki kerged. Just muusika peale.

Mehe kallistuse asemel panete õhtul klapid pähe, muusika mängima ja pisar voolab?

Väga õige, täiesti õige! See pakub väga suurt rahuldust.

Väino Land: «Novella on üks musikaalsemaid inimesi Eestis.»

«Olen alati mõelnud, et inimene on isiksus siis, kui ta oskab «ei» öelda,» muigab Novella Hanson, vihjates sellele, et ta ütles muusikalavale naasmisele pikki aastaid «ei», aga lõpuks ikkagi murdus.

«On väga loomulik, et just Novella nüüd uuesti meiega koos laval on, sest minu meelest on ta üks musikaalsemaid inimesi Eestis,» on Fixi liige ja mänedžer Väino Land ilmselgelt rahul Fixi eelseisva kontserdiga, kus külalisesinejaks on Novella Hanson.

«Algul oli ta ikka väga resoluutselt vastu, aga nüüd oleme tema silmadesse mingi tule tekitanud. Ju siis on minus kui mänedžeris säilinud veel veenmisvõimet, et ta viimaks nõustus,» ütleb Land.

«Väino Land on helistanud mulle aastast aastasse, et tule veel laulma, aga iga kord olen ma öelnud ei ja ei. Ma ei tea, mis seekord juhtus, kui ma talle jaa-sõna andsin. Siiski lisades, et Land, sa veel kahetsed, et sa mind kutsusid! (Naerab). Loodan siiski, et see on nali, mis ma talle ütlesin. Loomulikult tahan ma anda endast parima,» räägib Novella Hanson.

Viimati laval koos tütre Hedvigiga

Viimati astus Novella Hanson suurema publiku ette kolm aastat tagasi augustis koos tütre Hedvig Hansoniga. «Oleme emaga mõlemad kanged naised ja sellepärast polegi vist kunagi varem koos esinenud. Me ei suuda kaua ka ühes köögis koos olla,» selgitas tookord Hedvig Õhtulehele, miks nad koos varem lavale pole jõudnud.

«Nüüdki oleksin meelsamini kulisside taha jäänud, kuna mu esinemised on esinetud, kuid paistab, et mu seekordsel ei-ütlemisel polnud piisavalt veenvust,» märkis Novella ise kolme aasta eest eelseisvat esinemist kommenteerides.

«Selles mõttes oleme emaga natuurilt väga sarnased, et naerame samade naljade üle, et tajume muusikat sarnaselt ning, ma arvan, et ka elu ja suhteid tajume me sarnaselt,» lisas Hedvig.

«Nii nagu me oleme kirglikud inimesed, on minu suhe emaga samuti kirglik. Võnked käivad ikka üles ja alla. Ma arvan, et selliste inimeste

puhul on lahenduseks vahepeal lihtsalt lahus olla. Siis tuleb jälle mängu igatsuse moment, siis on tore külla minna.»

Fixi juubeliaasta kontsertidel esineb külalisena ka Karl-Erik Taukar

Suvel 45. sünnipäeva tähistanud Fix annab juubeliaasta puhul kaks kontserti, Tallinnas ja Pärnus. Kahel õhtul on legendaarsel ansamblil peale tavakoosseisu ka kaks külalisesinejat: Fixi kauaaegne liige Novella Hanson ja Karl-Erik Taukar. Esitamisele tuleb Fixi kullafond eesotsas «Tsirkuse», «Vana pildiraami» ja «Viimse mohikaanlasega». Lisaks saab kuulda ka Fixi uuemaid lugusid. 19. novembril on esinemine Estonia kontserdisaalis, 18. detsembril Pärnu kontserdimajas.

Novella Hanson

• Novella Hanson (sündinud Tõrvas 16. märtsil 1953) on muusik ja lauluõpetaja.

• Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt.

• Laulnud solistina ansamblites Fix ja Laine.

• Olnud abielus Tõnu Kilgasega, sellest lühikeseks jäänud abielust sündis Hedvig.

• Viimased seitse aastat Tõrva laste ja noorte laulustuudio juhendaja.

• 1982. aastal ilmus EP «Novella Hanson» (Melodija) nelja looga: «Taas su juurde», «Ehk nüüd», «Kes teab?», «Üksi keset ööd».