Foto: Ave Maria
Blogid
14. november 2013, 20:13

Veri on paksem kui vesi (2)

"Palun tuleta mulle meelde, et ma külmutuskapist vere välja võtan!"

Sellist lauset ei kuule Ameerikas tihti. Isegi, kui seda inglise keeles hüütud oleks. New Jersey eestlaskond valmistub verivorste tegema. Ehk "very worst" nagu mu armas sugulane Valdo nalja viskab. Minuarust veel vahvamgi kakskeelne sõnamäng, kui "12 kuud".

Käärin ise ka käised üles nagu lihunik ja sukeldun.

"Laws are like sausages. It's better not to see them being made,"  (Seadused on nagu vorstid. Parem mitte näha, kuidas neid tehakse) ütles Otto von Bismarck, tark mees nagu ta oli. Mitte, et ma teda isiklikult tundsin. Olen pisut noorem.Ma ise asendaksin küll sõna "seadused" tabavama sõnaga "poliitika". Räpane värk igastahes, ja nõrganärvilistele mittesoovitatav.

Lilleline põll minu veimevakast kaitseb minimaalselt, ja kui end korraks unustan ning silme ette tükkivat tukka äsan, on tulemuseks Halloweeni jaoks sobilik grimm.

Proua Helgi on tuntud verivorsti meister, ikkagi lihuniku tütar ja enamus Eesti Maja pulmasid-peiesid toitlustanud. Minu jaoks on tõeline au asi vanade meistrite käe all õppida, olgu selleks kokkamine, veinitegu või keevitamine. Pole midagi võluvamat, kui jälgida inimest, kes oma elemendis on ja oma tööd veatult valdab. Suvel käisime mehe vanaonu pool, nende suguvõsa on Itaaliast pärit, Sitsiiliast. See olla sama oluline täpsustus, kui mandri ja saarlase vahel. Tegime mustika veini. Sellest aga teinekord.

Jahtunud kruubid, võis praetud sibul ja liha tuleb läbi segada käsitsi. Lisanduvad pipar, sool ja sala-ürdid. Maitseme kordamööda proua Helgiga, et kas on paras. On küll. Mulle teeb nalja lihuniku tütre ülestunnistus, et verd ta eriti ei kannata ja kui see segusse sisse valatud, siis ta enam maitsta ei taha. Värske veri on kohaliku Saksa lihuniku poest, nii nagu soolikad, mis nüüd lehtri otsa tõmmatakse nagu pikk kondoom. Ma ju hoiatasin, et vorstitegu pole nõrganärvilistele!

Kui vorstid täis topitud ja nööriga otsad kokku seotud, tuleb neid suures potis jaokaupa keeta. Minu ülesandeks on neid aegajalt suure sukanõelaga torkida, et vorstid lõhki ei keeks. Iga kord, kui suskan, pritsib verd suures kaares nagu med-õe kursustel, kui vereproovi õppisin tegema. Hea asi, et veri mind ei heiduta. Kui verd enam ei pritsi, on vorst küpse. Täpselt nagu inimestega.

Välja pritsinud veri muudab keeduvee pruunikaks häguseks massiks, veendun, et tõepoolest – veri on paksem kui vesi. Nüüd tuleb vorstirõngad harjavarrele jahtuma panna. Ja siik kilekottidesse ning Jõuludeni sügavkülma. Pohlamoosi toome Ikea poest, see on siin mandril ainus koht, kus seda regulaarselt saada on.

Katsun kõik ta nipid meelde jätta. Juhul, kui peab endal vaja minema. Tegelikult oleks üks avalik seatapp hassiidide Lakewoodis päris vahva idee. Sellised suured talgud aurava katla ja konksu otsas rippuva veristatud notsu. Naabruskonna juudid hüüavad meid niikuinii natsideks, miks mitte uhkelt Eesti traditsioone pühitseda sealiha nautimisega selle kõigis mahlakates versioonides. Juhhei, meil on multikuldid!