25 AASTAT TAGASI: 1988. aasta 12. novembril krooniti Sakala keskuses Valeri Kirsi eest-vedamisel esimeseks pärastsõjajärgseks Miss Estoniaks Heli Mets. I kaunitari ja pressimissi tiitel läks Sigrid Sepale (vasakul), II kaunitar oli Eha Urbsalu. Foto: TIIT VEERMÄE/ETA/ÕHTULEHT ARHIIV
Inimesed
14. november 2013, 07:00

Heli Kraft: «Miss Estonia ’88» võitmine oli pöördepunkt kogu eluks (8)

«Ei või olla! Ei või olla!» kilkas Heli Mets 25 aastat tagasi, kui ta esimeseks sõjajärgseks Eesti missiks krooniti. «Ta hüppas nagu elektrijänes – see jäi mulle õudselt kihvtilt meelde,» meenutab missi-issi Valeri Kirss, kuidas Heli ei suutnud oma võitu lihtsalt uskuda.

Teisipäeval, 12. novembril möödus veerand sajandit esimesest Valeri Kirsi korraldatud «Miss Estonia» võistlusest. 1988. aasta sügisel sai Eesti rahvas endale 56aastase pausi järel taas oma missi – Heli Metsa (praeguseks Kraft). Tänini kutsutakse teda esimeseks sõjajärgseks missiks, mis ei meeldi talle endale sugugi: «See kõlab, nagu oleksin otse sõjast tulnud!»

Missivõistluse veerandsajandal juubelipäeval kutsus Kirss Heli Krafti koos tütarde Katharina (17) ja Christinaga (12) enda juurde kohvile.

Kohtumine algab missi-issi esikkontoris, kus ta näitab külalistele arvukaid pilte, rääkides igaühe juurde tähendusrikka seiga minevikust. Kuigi mees pakub korduvalt eksmissile istet, keeldub naine viisakalt, väites, et soovib veel kasvada. Säärane püstijala-ajalootund kestab ligi tund aega – kõik seisavad aupaklikult ja kuulavad tähelepanelikult.

Edasi liigutakse missimeistri tuppa. «Selles ruumis on käinud kõik «Miss Estonia» kandidaadid,» tõdeb Heli.

«Nüüd jälle reedetakse,» häbeneb Kirss. «Enne võistlust istusime siin ja pidasime vaimset vestlust,» jõuab Heli alustatud mõttega lõpuni.

«See oli üks pikk ja elamusterohke päev, mis algas hommikul vara ja lõppes hilisööl.»

Ebameeldiva intsidendina võistlusest meenutab Heli trikoovooru, kus ta pidi kõigi silme ees trepist kõrgetel kontsadel alla kõndima – maha vaatamine oli samal ajal keelatud.

«Ma komistasin ja oleksin äärepealt isegi kukkunud.»

«Heli kehtestas ennast justkui pikselöök.»

Õnneks sai miss tasakaalu kiirelt tagasi ning kõndis vapralt edasi, «Aga kui ma lava taha jõudsin, hakkasin nutma,» mäletab Heli. «Mõtlesin, et kui mul enne oli veel šansse, siis nüüd küll mitte. Ma ei osanud ju kõndidagi!»

Ilusatest hetkedest on Helil kirkaimalt meeles mõistagi auhindade jagamine, millele elasid saalist kaasa ka tema vanemad ja sõbrad: «Ainuke mõte mu peas oli tol momendil see, et kell on juba nii palju, tahaks kingad jalast ära võtta ja koju minna. Ning siis öeldi, et võitja on number üks. See ehmatus ja värin on mul siiani meeles.»

Pärast missiks kroonimist ei saanud Heli niipea koju: ta läks hoopis ETVsse intervjuule.

Kirss mäletab, et trikoovoor sai saatuslikuks Eha Urbsalule, kes pidas ennast algusest peale võitjaks, kuid kel tuli leppida kolmanda kohaga.

«Ta oli niivõrd uljas ja ei kontrollinud ennast üldse,» räägib missimeister, kuidas Eha kingakonts takerdus ning ta komistas laval. (Kirss toob kõrvaltoast Heli tütardele sirvimiseks veel mõned pildialbumid.)

«Silme ette tuleb moment, kui «Miss Estonia» üritus algas. Mul oli suur au pidada Karla katedraalis – praeguses Nokia kontserdimajas – 10–15minutiline kõne,» jutustab Kirss ja meenutab rõõmsat tõdemust, kui ta nägi, et kõigest hoolimata sai missivõistlus ikkagi teoks. «Ma tundsin, et olen tõesti õnnelik.»

Kirsil on meeles ka Heli pöördumine rahva poole, sest see oli oluline moment tema missiks saamisel. «Täiesti vapustav, kuidas ta tunnetas poliitilist olukorda – ta oli nagu selle aja muutuste psühholoogiline edasikandja,» sõnab mees.

«Ta kehtestas ennast justkui pikselöök.»

Heli noogutab nõustuvalt: «Jah, see oli ikka läbimõeldud tekst. Päris niisama ma lavale ei läinud.»

1988. aastal vaid 19aastane Heli sattus missivalimistele sedasi. Aastaid judoga tegelnud Heli mõistis ühel hetkel, et see spordiala on ühele naisterahvale ikka liiga mehelik. Heli tundis vajadust tõestada, et saab hakkama ka millegi üdini naiselikuga. Kuuldes raadiost «Miss Estonia» iludusvõistluse reklaami, tuli otsus osaleda juba üsna sujuvalt.

Pluusi laenas, seeliku sai komisjonipoest

Kuna ajad olid rasked, läks neiu konkursile laenatud pluusi ja komisjonipoest ostetud seelikuga. Aga see tõsiasi polnud mõistagi oluline ega määrav.

«Missidelt eeldatakse hoopis midagi enamat kui modellidelt. Siin all peab ka midagi olema,» lausub Kirss ja näitab näpuga oimukohale.

Üllatav missivõistluse võit muutis Heli elu üsna palju. Ta sai korraliku tööpakkumise projekteerimis- ja konstrueerimisbüroosse Mainor (õppis ta ju Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonnas), kus ta kohtas oma tulevast abikaasat Gunnar Krafti, kellega kasvatab praegu kolme last, poega ja kahte tütart.