Krista Kajandu: «Heli oli säravaim. Armas, aus, lihtne.»

«Mingit küünte sisselöömist, tagaselja susimist ega vihaseid sõnu missikandidaatide vahel polnud. Kõik olime nõukogude ajast – nii missikandidaadid kui «Miss Estonia» korraldajad,» räägib moekunstnik Krista Kajandu missivõistluse algusaastatel valitsenud sõbraliku pere tundest.

«Oli aegu, kus ühe kandidaadi kleit oli teisest ilusam, kuid mina lükkasin oma eriala kõrvale ja püüdsin näha inimest.»

1988. aasta Miss Estonia väljaselgitamiseks valitud žürii pidi esimese asjana välja töötama hindamiskriteeriumid. «Me arutasime seda punktisüsteemi, mida liidame ja millal liidame päris pikalt. Kriteeriume kusagilt võtta meil polnud – kõik oli esimest korda.»

Missivalimiste žüriis oldud 11 aasta jooksul kostus Kajandugi kõrvu aeg-ajalt spekulatsioonid, et teada puha, kes saab missiks – nagunii mängib žürii sellele või teisele krooni maha. «Niipalju kui minu silme all see missivõistlus toimus, oli see läbinisti aus mäng,» veenab Kajandu.

Mida põnevat mäletab Kajandu esimestest missivalimistest? «Esimene kohtumine tüdrukutega oli Valeri Kirsi kontoris vanalinnas. Seal vestlesime, võisime missikandidaatidele küsimusi esitada. Juba seal tekkis esimene pilt, ei olnud nii, et esimest korda näed misse Sakala keskuse laval,» jutustab Kajandu.

Kas Heli Mets jäi kohe silma? «Ikkagi jah,» tunnistab Kajandu.

«Minu arvestuses esimene koht läks missi väljakuulutamisel teiseks ja teine tõusis esimeseks, aga suures laastus sain enda jaoks pingerea esimesel kohtumisel paika. Kindlasti oli Heli kõige säravam. Armas, aus, lihtne. Kena, harmooniline, kuid mitte peajagu teistest üle.»