Hüvasti, Hercule Poirot! (20)

«Hercule Poirot’» viimane osa «Eesriie» jõuab Inglise telekanali ITV eetrisse täna, 13. novembril. Episoodi treileris näeb energiast pakatava meisterdetektiivi asemel põdurat vanaätti, kelle kõikenäinud pilk on mõtlik ja väsinud. Ta ei tipi enam oma kuulsat kõnnakut, vaid kössitab ratastoolis, mida lükkab vana sõber kapten Hastings. Poirot’d piinavad artriit ja raske südamehaigus. Tema mõistus on aga endiselt terane. Viimseski osas suudab ta ette aimata peatset mõrva ja tõttab seda ära hoidma.

Peaosatäitja David Suchet (67) on Poirot’ nahas veedetud veerandsajandi jooksul väliselt vähe muutunud – ehk ainult ilma kuulsa detektiivi vaat et veel kuulsamate valevuntsideta pole tema nägu äratuntav. «Televaatajale on see arvatavasti šokk, kuidas nad viimse osa avaminutitel Poirot’d näevad. See on ainus jutustus, kus Agatha Christie on lubanud Poirot’l vananeda. Ta kirjutas terve virna raamatuid, kus Poirot on kogu aeg ühesugune, aga ühtäkki on ta vana,» vahendab Daily Mail Suchet’ sõnu. Kui varasemates osades on Poirot üsna trullakas, Suchet ise aga kõhnapoolne, tuli teda enne detektiivi ülikonda pugemist tublisti polsterdada. Seevastu kõrgest east ja ihuhädadest räsitud Poirot’ veenvaks kehastamiseks sai ta polstri lõpuks nurka heita ning võttis kümmekond kilo kaalust alla.

Näitleja emotsionaalne hüvastijätt

Kõige viimased sõnad, mis armastatud detektiiv teleekraanil lausub, on kapten Hastingsile õhatud: «Cher ami!» (prantsuse keeles: «Kallis sõber!»). «See oli mu elu kõige raskem võttepäev,» vahendab Daily Mail Suchet’ meenutust viimse osa filmimisest. «Kui oled nii kaua kedagi mänginud, siis saab ta sinu osaks. Ma võtsin ta omaks, muutusin temaks. Isegi praegu näen maailma läbi tema silmade. Ta on mind mõjutanud rohkem kui ükski teine roll, päris vabaks ei saa ma temast enam kunagi.»

Kui hooaja filmimine algas, nõudis Suchet, et lõpuosa ei filmitaks viimasena: «Ma ei suutnud taluda mõtet, et lasen tal surra ning jalutan samal päeval minema. Teadsin tema surma etendades, et mul on ees veel kolme episoodi võtted. See muutis kõik palju talutavamaks.» Lohutuseks õnnestus tal osa Poirot’ rekvisiitidest endale mälestuseks kaubelda, nende hulgas mõni paar valevuntse, sõrmus ja jalutuskepp. Suveniirid pistis Suchet kodus kappi ning kuigi ta usub, et ei ava kapiust enam iialgi, olevat lohutav teada, et kraam teda seal ootab. Suchet kinnitab, et sama palju, kui on temas Poirot’d, on Poirot’s ka teda ennast. Ilukirjandusliku detektiiviga ühendab näitlejat näiteks pedantne korraarmastus.

Kuigi Agatha Christie polnud omaloodud Poirot’st sugugi nii suures vaimustuses kui oma teisest tuntud tegelaskujust miss Marple’ist (kirjanik nimetas Poirot’d väikeseks tüütuks mehikeseks), on Suchet oma tegelaskujust paremal arvamusel. Tema sõnul ütleb Poirot’ kohta paljugi tema iseloomulik tippiv kõnnak – nii astub mees, kellele pole tähtsad mitte suurejoonelised žestid, vaid detailid.

Hüvastijätuintervjuudes on Suchet imestanud, et naised veidrikust detektiivisse ülepeakaela armuvad. «Suurem osa mu fännikirjadest tuleb armunud daamidelt, mis on esmapilgul kummaline – Poirot pole ju südametemurdja välimusega. Aga oletan, et naised tunnevad end tema seltskonnas turvaliselt,» pakub Suchet.

Suchet oleks äärepealt rollist loobunud

Peaaegu veerandsajandi eetriaasta jooksul on televaatajate ette jõudnud 13 hooaega, kus ära näidatud absoluutselt kõik romaanid ja jutustused, mida Christie on Poirot’st kirjutanud. Kuigi paljud tuntud krimiromaanidel põhinevad detektiivisarjad (nende hulgas Caroline Grahami raamatutest pärit tegelaskujudega «Midsomeri mõrvad») on läinud seda teed, et kui originaalteosed otsas, kirjutavad stsenaristid juba tuntud tegelastele uusi seiklusi, ei ole «Hercule Poirot’ga» nii tehtud (see eeldaks ilmselt ka Christie pärijate nõusolekut). Sarjast on aastakümnete jooksul läbi lipsanud 1124 näitlejat, nende hulgas hiljem kõrge tähelennu teinud

Damian Lewis, Peter Capaldi, Emily Blunt, Orlando Bloom jpt.

Kurioosselt kõlab, et sarja süda David Suchet ise poleks äärepealt oma elutööks kujunenud rolli vastu võtnudki. Kui ta pakkumise sai, küsis seni peamiselt klassikalisi näidendeid viljelnud Suchet oma vennalt nõu, ja vend soovitas tal loobuda, kui ta ei taha oma mainet hävitada. «Siit moraal – ärge iialgi kuulake vanemaid vendi!» itsitab Suchet. Pärast oma tuntuima rolli lõppu ei jää näitleja töötuks, vaid tema graafik on tihedalt etenduste ja dokfilmidega täidetud kuni aastani 2016. «Pensionile minek ei tule kõne allagi. Kuni olen veel vaimselt ja füüsiliselt heas vormis, põrutan otsejoones edasi,» kinnitab Suchet Daily Maili intervjuus.

ERRi avalike suhete juht Anneli Tõevere-Kaur kinnitab, et kuigi sari Briti televaataja jaoks lõpeb, ei kao «Poirot» ETV ekraanilt õnneks niipea, ka meie publiku lemmikuks kujunenud kentsakas detektiiv lahendab juhtumeid veel kaua.

Poirot sünnib taas uues romaanis

Peaaegu 40 aastat pärast oma surma krimikirjanik Agatha Christie käe läbi ootab Hercule Poirot’d ees uus elu. Guardian kirjutab, et psühholoogiliste õudusromaanide autorina tuntud Sophie Hannah’ käe all sündiva romaani tegevus käib umbkaudu aastas 1920 ning detektiivi kõrval ei viibi sedapuhku ustavat Hastingsit. Enne Poirot’d on teiste kirjanike sule läbi uue elu leidnud ka Arthur Conan Doyle’i legendaarne Sherlock Holmes ning Ian Flemingi loodud super-agent James Bond. Agatha Christie pärijate loal sündiv Poirot’ seikluste uusversioon peaks raamatupoodidesse jõudma järgmise aasta sügisel. Christie tütrepoeg Mathew Prichard lausus ajalehele, et otsus ei tulnud kergelt ning esimese hooga ütlesid nad Hannah’le ei. Christie käe all sündis 33 Poirot’-juttu.

Poirot’ kõnnak tuli... kannikate vahele peidetud mündi abil

Ajakirjanduses on kirjeldatud, kui vaevarikkalt õppis David Suchet , kelles voolab nii isa kui ka ema poolt Leedu ja Vene juutide verd, Poirot’ aktsenti – Agatha Christie on Poirot’d kirjeldanud kui Belgiast pärit erupolitseinikku, kelle emakeel on prantsuse keel. Ka vuntsipaare prooviti enne sobivate leidmist kümnete kaupa. Detektiivile iseloomulik tippiv kõnnakki oli paras katsumus. Suchet meenutab ajakirjas Radio Times muigamisi, et talle oli abiks Laurence Olivier’ õpetus, kel tuli kunagi sama väljakutsega silmitsi seista – Olivier olevat tagumikuprakku mündi toppinud ja hoidnud raha nii, et see kõndides maha ei kukuks. Suchet muheleb, et lõpuks temal münti enam vaja ei läinud, vaid ta pingutas tugevasti tuharalihaseid, et poleks võimalik ülemäära pikki samme võtta.