«Ma rääkisin liiga palju, andsin liiga palju intervjuusid, tuuritasime palju ja tegime pikki stuudiosessioone, kus ma pingutasin ja lihtsalt kurnasin häält. Kui mu hääl kadus, oli see lauljana mulle väga dramaatiline hetk,» meenutab ansambli Scorpions solist Klaus Meine 1980. aastat, kui häälest ootamatult ilma jäi.
«Ma läksin meie kitarristi juurde ja ütlesin, et ta peab otsima uue laulja, sest minuga on lõpp. Ta ei lasknud mul minna, vaid ütles: Sa teed, mida vaja, ja su hääl tuleb tagasi! Me läheme stuudiosse ja ootame nii kaua,» meenutab Meine heldimusega.
«See oli sõprus, täiesti imeline moment tragöödia ja triumfi vahel!»
Meinele tehti kaks häälepaelte operatsiooni, millest taastumine võttis mitu kuud, ent siis tuligi tema hääl tagasi. «Oli väga masendav aeg, aga lõpuks oli mu hääl parem kui kunagi varem,» ütleb ta.
Otsustasid tuuritamisega tagasi tõmmata
Laulja liitus bändiga stuudios. «Lindistasime albumi «Blackout» ja läksime 1982. aastal sellega laia maailma. Seda aega oma karjääris ei unusta ma kunagi. Ma olen alati lavale minnes väga tänulik selle eest, et mul on hääl.»
Mõni aasta tagasi räägiti, et ansambel Scorpions, kes on laval olnud rohkem kui 40 aastat, läheb pensionile. Nüüd on bänd aga taas tuuril šõuga «Now or Never» ja jõuab täna Eestisse.
«Otsustasime pärast 2011. aasta tuuri tagasi tõmmata,» selgitab Meine kuuldusi.
«Oleme aastaid andnud 60–100 kontserti aastas ja aina reisinud. Aga kui sa sõidad 250 kilomeetrit tunnis autoga kiirteel, on ju raske ka kohe nulli saada,» näitlikustab ta.
Meine ütleb, et Scorpionsiga ühe generatsiooni muusikud – AC/DC, Rolling Stones ja Ozzy Osbourne – justkui lükkavad oma piire kogu aeg edasi. «Mick Jagger sai just 70 ja nad on ikka nii lahedad! Ma olen alati öelnud, et kui Rolling Stones teeb muusikat, siis ei saa ka meie alla anda,» naerab Meine, andes vihjamisi aimu, kui kaua Scorpions veel tegutseda kavatseb.
Üks, mis ansamblit elus hoiab, on Meine sõnul see, et nende muusika läheb korda ka nooremale põlvkonnale. «Saame noortelt inimestelt tohutult energiat, kui nad laulavad lava ees kaasa kõiki lugusid, mis ammu enne nende sündi kirjutatud! See on kütus, mis meid edasi viib. Kontserdipublikus on väga palju noori inimesi ja ma usun, et see on juhtunud tänu internetile. Kui anname kontserdi, on osa sellest võimalik juba paari tunni pärast YouTube’ist vaadata,» rõõmustab Meine noorte fännide üle.
Seda, et Scorpions võib ühel heal päeval maailmakuulsaks saada, mehed oma alguspäevil ette ei kujutanud. «Kui sa alustad bändina kuskil väikeses klubis, siis ei ole alati ette teada, et lõpetad maailmakuulsana. Aga kui veab, kui sa kohtad õigel ajal õigeid inimesi, kes jagavad su unistust ja kirge rokkmuusika vastu, siis küll.»
Meine ütleb, et kuuekümnendad olid rokkmuusikas tõeliselt õnnis dekaad. «Me saime inspiratsiooni igasugustelt muusikutelt – Rolling Stones, The Who, The Beatles, Eric Clapton… Me olime noored ja tahtsime teha muusikat, oma väikesest maailmast välja murda, kõik seljataha jätta ja oma sõpradega laia maailma minna.»
Meine meenutab, et paljud naersid, kui Scorpionsi mehed ütlesid, et mängivad ühel päeval Ameerikas. «Meie esimene produtsent ütles, et keegi ei oota meid seal. Ja lõpuks mängisime Madison Square Gardenis New Yorgis peaesinejana.»
Laulja sõnul on Scorpionsile alati olnud tähtis muusika tegemine, mitte kuulsaks saamine. «Me tuuritasime koos maailma parimate rokkbändidega – soojendasime Aerosmithi ja AC/DCd, õppisime neilt, kuidas tõmmata käima 20 000 või 250 000 inimest suurel festivalil, meil polnud mahtigi mõelda kuulsaks saamisest.»
Nii, nagu Scorpions õppis parimatelt, on nad ka ise pealetulevaid muusikuid õpetanud. «Bon Jovi õppis meid soojendades, nüüd on see üks maailma kuulsamaid rokkbände. Rokis käibki nii, et üks generatsioon annab teatepulga noorematele üle.»
Klaus Meine kirjutab Scorpionsi lauludele sõnad ning tema kinnitusel on paljugi ta loomingust inspireeritud tuuritamisest. Näiteks üks maailma müüdumaid singleid «Wind of Change». «Mängisime 1988–89 Moskvas. Oli väga liigutav ja innustav minna Saksamaa bändina riiki, kus meie vanemad olid sõdinud. Nemad käisid seal tankidega, meie läksime kitarridega,» seletab Meine.
Tunnevad, et on Eestis oodatud
Lugu jõudis avalikkuse ette 1990. aastal ja ilmus Scorpionsi albumil «Crazy World», kuulsaks sai aga alles 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes. «Kui kirjutad laulu, loodad, et ulatud sellega paljude inimesteni. Kui su lugu saab hitiks omal maal, on see tore. Kui see saab hitiks kogu maailmas, on see imeline. Aga kui sul on lugu, mis peegeldab üht ajaloolist hetke, on see kirjeldamatu!»
Meine ütleb, et nad juhtusid õigel ajal õigesse kohta ja said inspiratsiooni. «Ma tean, et see lugu elab igavesti.»
Scorpions tuleb Eestisse esinema juba neljandat korda. «Fännid on siin vahvad ja meil on alati tunne, et oleme Eestis oodatud,» ütleb Meine, et talle meeldib Eesti.
Eelmisest korrast on tal meeles õhtusöök vanalinna restoranis. Kahjuks pole tal vaatamisväärsustega tutvumiseks eriti aega. «Tuleb teha heliproovi ja kontserdile keskenduda. Päeva tipphetk ongi see, kui pärast kontserti kuhugi mõnusale õhtusöögile saab minna,» naerab ta.
«Kui tuled öösel lennukiga, tahad end ka korralikult välja puhata. Ja varsti peab jälle uude kohta edasi liikuma.»
Scorpionsi soojendab kratimetalbänd HND
«See oli vist juhuste kokkulangemine. Meie mänedžer pakkus meid juba ammu korraldajale välja, aga toona levis info, et neil on oma soojendaja kaasas,» räägib ansambli HND laulja Tarvo Mölder, kuidas just neist megabändi soojendaja sai.
«Kui selgus, et pole, olime meie kohe varnast võtta.»
Tarvo ütleb, et bändimehed tunnevad sellise võimaluse üle ainult rõõmu. «Meid valdavad üleloomulikud rõõmupahvakud. Ehkki kontsert on nagu kontsert ikka, me rokime ikka nii, nagu seda teeme.»
Aastal 2008 soojendas HND samuti Saku Suurhallis üht suurt rokkbändi – Def Leppardit. «Raske öelda, kumb neist meile südamelähedasem on. Mõlemal bändil on muusikamaailmas oma arvestatav koht ja ega tahakski neid võrdlema hakata,» ütleb Tarvo ja lubab: «Meie oleme kindlasti valmis 110% rokkima.»
Kommentaarid