«Ma ei julgenud kodus harjutada. Kartsin, et naabrid kutsuvad kiirabi või politsei.» (18)

Kõiki numbreid, mida Gerli näosaates on esitanud, on ta harjutanud kuulmise järgi. «Algul kuulan ja kuulan, seejärel püüan kuuldut heliliselt jäljendada,» kirjeldab ta. «Voitese puhul aga sellest ei piisanud. Sain aru, et selleks numbriks tuleb end teistmoodi ette valmistada.»

Mõned Voitese lood on tal nüüd jäägitult pähe kulunud, sest kui loosiõnn talle otse kandikul diivarolli ulatas, sukeldus Gerli netiavarustesse. «Sai vaadatud videoid! Korduvalt. Et valisin lõpuks Albinioni «Adagio», oli väga isiklik – mulle tohutult meeldib see lugu ja mul on hea meel, et Voites on seda laulnud.»

«Ma tegin salatrenni ka.»

Selleks, et harjutada end kõlama kui ooperilaulja, oli aeg napipoolne, kogemus klassikalise muusika esitamise vallas pea olematu. «Klassikalist laulmist ei ole ma ealeski õppinud ega ka publiku ees esitanud,» tunnistab Gerli muiates. «Selge see, et õiget tehnikat paari päevaga ei omanda.»

Samas ei võtnud Gerli endale ka pähe kohe püssi nurka visata, vaid on harjutanud igal vabal ja võimalikul hetkel. «Ma ei julgenud ju kodus eriti harjutada,» lagistab ta naerda. «Kartsin, et naabrid kutsuvad äkki kiirabi või politsei. Ootasin ja pelgasin iga hetk, et keegi koputab nõudlikult uksele.»

Et naabreid ja iseennast politseist-kiirabist säästa, tuli kasutada muid teid. Teisisõnu – maanteed Tartu ja Tallinna vahel. «Harjutasin siis autoga sõites, aga seal istudes on diafragma ju vales asendis,» kirjeldab Gerli. «Ühesõnaga, autos laulmisega on teised hädad.»

Kuid see polnud kaugelt veel kogu pingutus, mis tuli teha ooperlikuma hääle tekitamiseks. «Lisaks proovidele saatetiimiga, kes meid abistab, tegin ma salatrenni ka,» avaldab Gerli, et küsis näpunäiteid Vanemuise teatri soprani

Pirjo Püvi käest. «Pärast «Detektiiv Lotte» etendust avanes minu garderoobis kummastav vaatepilt – laulsime Pirjoga võidu «Adagiot», see võis teistele teatriinimestele küll kummaline paista,» räägib Gerli, kuidas ta peale iseenda ka teisi «Adagioga» kiusas.

Mõistagi võtnuks Gerli selliseid harjutustunde heameelega rohkemgi, kuid ajanappus tõmbas sellele jämeda juti peale. «Oleks tahtnud palju rohkem tehnikat omandada ja lihvida,» poetab Gerli, et numbri ettevalmistuseks jäi nagu alati vaid mõni päev. «Mulle endale tundus oma hääl kohati väga võõras ja üllatav,» lisab ta naerdes, et nädalaga poplauljatarist sopraniks ikka ei saa.

«Vatiini mu ümber ikka on!»

«Kui saad parodeeritava, on kaks võimalust: kas teed rolli naljaga ja parodeeridki teda või teed tõsiselt ja imiteerid,» selgitab Gerli, kuidas mõte pärast järgmise persooni loosimist tema peas liikuma hakkab. «Mina teadsin kohe, et teen Margarita Voitest tõsiselt ja tahan võimalikult hästi laulda. Kõrvalt anti küll nõu, et tee nalja ja kasuta ooperiprimadonnade leierdatud maneere – pöörita silmi, vehi kätega –, aga ma ei tahtnud. Lähtusin pigem laulust ning minu jaoks oli hääle tekitamine kõige olulisem.»

Grimm ja tume parukas käivad primadonna välimuse imiteerimise juurde nii ehk naa, kuid saavutamaks laval väärikat volüümikust on rohkem trikke. «Jajah, olin nagu Bridget Jones, sõin nädala jooksul mitu grillkana ja kilode kaupa jäätist,» heidab Gerli nalja ning ütleb, et Hollywoodi filmitähtedele omast ekstreemset kaalukasvu ta diivarolliks ei kasutanud. Appi tuli võtta imeline polster.

«Seda vatiini mu ümber kohe ikka on!» selgitab Gerli, kuidas teda kopsamaks vormida prooviti. Et ooperiprimadonna oleks iga keharakuga ikkagi ooperiprimadonna, mitte kergejalgne poplauljatar. Ja ka esitatav «Adagio» nõuab Gerli ütlemist mööda laval väärikust ja diivalikkust. «Kui võtnuksin teha Voitest siis, kui ta oli väga noor, oleks ootuspärasem olnud mõni lõbusam laul. Aga et tahtsin just seda lugu esitada, tundsin, et väärikas olek sobib sellele rohkem.»

Tanja: «Ma keeldusin kodus Pavarottit harjutamist.»

«Päris huvitav on seda häält teha,» tunnistas laulja Tanja Mihhailova, siis kui saate «Su nägu kõlab tuttavalt» esimesel hooajal tenor Luciano Pavarottiks kehastus. «Ütleme nii, et üllatan iseennastki natuke.»

Enne iseenese üllatamist käis aga protsess, mis tähendas lõputut harjutamist. «Ma keeldusin kodus Pavarottit harjutamist,» lausub Tanja, et koduseinte vahel ta ooperihäält ei drillinud. «Mõtlesin, et naabrid arvaksid minust siis küll jumal teab mida.»

Seetõttu kihutas Tanja proovisaali, kus päev-päevalt üha enam pavarottistus. «Mehehääle tekitamine on sellest, kui mehed naisehäält teevad, nii teistmoodi – ega ma ette teadnudki, kuidas see välja kukub,» naerab Tanja, kes harjutas Pavarotti endale nii naha vahele, et võib seda iga kell taas esitada: «Pavarotti tuleb mul une pealt. Hääl lahti köhida, paar nooti soojenduseks teha ja tuleb ikka ära küll.»

Nele-Liis: «Duši all on saund parem.»

Kui Nele-Liis end näosaaate tarvis metsosopran Annely Peebo sarnaselt laulma harjutas, juhtus nii mõnigi kord, et viisijupp sai üles võetud duši all. «Hommikul duši all üritad leida õiget tooni, ja mis seal salata, duši all on saund parem ning seal on eriti hea harjutada,» kõneleb Nele-Liis, kel tuli pärast sedasorti proovi naabritelt tänusõnad vastu võtta.

«Tegelikult tahtnuksin rohkem kodus harjutada, aga ma siiralt kardan, et äkki tahab keegi teispool seina näiteks magada ja ma segan teda,» lausub laulja, et on oma naabritele tegelikult ka südamele pannud, et tulgu nad julgesti ütlema, kui lõputu hääleharjutus neile närvidele käib. «Ning kui mu oma pere on kodus, siis ma väga ei laula – kodurahu huvides,» räägib Nele-Liis naerdes. «Kui mul endal keegi kõrval päevast päeva leelotaks, tahaks ikka kindlasti tou ära panna.»