Eesti fotolegendi Kalju Suure viimane kaader (130)

Väga abitu on vaadata voodihaiget, peaaegu et liikumisvõimetut meest, kes enam ei taju ei ümbrust ega inimesi, kes ta voodi ääres seisavad, kuid kes on kunagi oma sära ja sarmiga riietanud lahti – nii mõttes kui ka kaamera ees – sadu ja sadu kenasid neide ning naisi, kelle Nõukogude Liidus põlu all olnud aktifotod jõudsid riigikorra kiuste raudse eesriide taha prestiižikatesse fotoajakirjadesse.

Just temale kuulub au olla Nõukogude ajakirjanduses esimesena avaldatud aktifoto autor. Kuni viimase ajani oli tema visiitkaardiks käesuudlus daamidele ja kompvekkide jagamine neidudele.

Vähem kui kuu tagasi avati tänavu juba teist korda Tallinna fotokuu, mis tõi Tallinna kokku palju mainekaid piltnikke, mis tähendas uhkeid näitusi ja fotoalaseid üritusi, mille avamist saatsid säravad naeratused, šampanjapokaalide kõlksatused ja välklampide sähvatused. Kas keegi šampanjaklaase kokku lüües tähelegi pani, et ühelgi üritusel, ühegi fotonäituse avamisel polnud inimest, ilma kelleta veel aasta tagasi poleks fotokuud ettegi kujutanud?

Appi tulid ka Soome fotograafid

Paar päeva tagasi sõitis Tallinnast Jõgeva poole buss, mis viis Kääpa hooldekeskusse voodisse aheldatud meest, kellel jäi seljataha kaks kuud hooldusravi Hiiu ravikeskuses. Põhiosa ravist hüvitas haigekassa, osa aga kultuuriministeerium erakorralise toetusena. Nüüd said sealviibimise aeg ja raha otsa ning tuli minna mujale.

Muidugi võinuks abitu mehe kolida Hiiu hooldusraviosakonnast korrus allapoole, kus pakutakse ajalise piiranguta hoolekandeteenust, aga seal tuleb lähedastel voodipäeva eest käia välja umbes 28 eurot. Viimasel minutil leidsid lähedased märkimisväärselt odavama Kääpa hooldekeskuse, kus pealegi esimest hooldekuud toetavad siinsed fotograafid. Sõiduks Kääpale panid õla alla Soome kolleegid, nii et esimese kuu saab legendaarne fotograaf rahus lamada. Kuigi kodust kaugel, aga kui oluline see enam ongi, kui aja- ja ruumitaju on niikuinii kadunud.

Vähem kui kolm kuud tagasi, hilissuvisel augustipäeval, komistas kõhn ja kepile toetuv Kalju Suur oma maja ees. Sellest kukkumisest ta enam ei tõusnud, kui piltlikult öelda. «Kui ma jäin temaga viimaks ihuüksi, tegi ta öösel sellist tantsu, et hoia ja keela! Istusin ööd läbi, käed tema põlvedel, et palun ära tõuse. Nutan, anun ja keelitan: palun, kui sa kukud, ma ei jaksa sind tõsta! Mul läheb selg läbi ja siis pole siin mitte kedagi,» meenutab tütar Siiri öid, mida ta tegelikult tahaks mälust kustutada.

«Tegelikult ongi mu mälu viimasel ajal kui aukudega juust,» tunnistab ka ise viimasel ajal haiglas olnud Siiri.

Tema pilk on hajevil. «Kui ma pärast isa viimast kukkumist polnud seitse ööd ja päeva maganud, olin ma küps. Ei jõudnud enam. Ema elab Soomes, tütrel on endal laps ja veel kool… Tütremees on muusik, mu noorem poeg on liiga noor, neliteist alles. Nii ongi, et mul polegi mittegi kedagi,» tõdeb Siiri.

Ta ei nuta, aga pilk tema silmis on ekslev ja abiotsiv. «Ühel hetkel lõin käega. Et ma ei jaksa enam, et tehke, mis tahate. Keetsin isale suure taldrikutäie putru ja kummeliteed. Ta sõi pudru poole tunniga ära ja pani siis kausi endale pähe. Mõtlesin, et appi, siin on vaja juba kõrgemaid jõude! Ega ma isa peale karjunud, läksin lihtsalt teise tuppa ja panin muusika hästi kõvasti mängima. Kuskilt pidi see aur ju välja saama. Siis tuli politsei ja tuli kiirabi, kes ütles, et mis meil siin teha on – ta on vana inimene, sureb ära. Siis ma plahvatasin, et mis teil viga on! Trampisin jalgu ja karjusin, kuni nad kuuletusid ja isa Mustamäele haiglasse viisid.»

Kalju paigutati ühte, Siiri teise haiglasse. «Kõik see juhtus 30. augustil. Mul sõitis katus ära, naaber kutsus politsei, mind vallandati.»

Kepile toetuv vanameister Kalju Suur, silmis ikka uudishimulik pilk ja õlal fotokaamera, oleks veel mõni aeg tagasi Tallinna linnapildis vaid pimedale märkamata jäänud. Paarkümmend aastat tagasi Eesti fotokunstist rääkides oleks olnud võimatu Suurest mööda vaadata. Ja mitte ainult Eesti fotokunstis.

Kunstnik, mitte ärimees

Kalju järelejätmatu jonn ja visadus sundis oma kulu ja kirjadega, teinekord ka kultuurkapitali toel, panema kokku järjekordse fotoalbumi, mida ta siis mõnel kultuuriüritusel kuskil nurgas istudes kohaletulnutele müüa püüdis. Kalju on kunstnik, mitte ärimees. Sestap ei õitsenud ka äri. Aga ta ei lasknud end heidutada. Paari aasta pärast oli valmis juba järgmine fotoalbum. Nüüd on neid kokku veerandsaja ringis.

Vähemalt Eesti fotoajaloo kontekstis väga suur mees Kalju Suur lamab praegu hooldekodus, kus voodikoht maksab ligi 600 eurot kuus. Esimene kuu on tasutud. Aga edasi? Suure lähedastel selleks võimalused puuduvad. Mis tähendab, et ühel hetkel visatakse ta lihtsalt hooldekodust välja.

«Meie pere pole võimeline ka Kääpa hooldekodus isa eest pikalt maksma, sest esiteks olen ma töötu, tütar maksab oma fotograafiaõpingute eest ning minu ainuke toetaja on mu peigmees,» terendab Siiri ees tegelikult tume tulevik.

Viiv hiljem räägib ta hoopis muud: «Peaasi, et saaks makstud tema hooldekodu eest jõulude ja uue aastani, sest pärast seda olen ma ilmselt jalad alla saanud,» loodab ja usub tütar.

Tosin aastat tagasi, kui Kalju Suur oli veel tegev ja toimekas, tunnustas president teda Valgetähe IV klassi ordeniga. Nüüd ta paraku enam tegev ja toimekas ei ole. Ega kuulu ka ühtegi loomeliitu. «On olemas reaalsed olukorrad, kui loovisik ei kuulu ühtegi loomeliitu, mis peaks olema esmane toetav organisatsioon, kui loovisikul puuduvad erinevatel põhjustel igasugused võimalused näiteks hooldusravi omaosaluse tasumiseks. Need on olukorrad, millele kultuuriministeerium otsib lahendust, kas, kuidas ja millistel juhtudel saab siin riik loovisikule appi tulla,» on kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene oma vastuses kuiv ja ametlik.

Lastekodupoisist tippfotograafiks

Kalju Suur (sündinud 18.02.1928 Tallinnas) on kasvanud üles mitmes lastekodus, õppinud Ravila aiandus-põllutöökoolis, lõpetanud 1946. aastal Tallinna 1. õhtukeskkooli ja järgmisel aastal Tallinna Raudteetööstuskooli. Aastatel 1954–1981 töötas ta trikotaaživabrikus Marat. Aastast 1978 vabakutseline fotograaf ning aastatel 1981–1994 ajalehe Sirp ja Vasar fotograaf.

Osalenud rohkem kui 150 rahvusvahelisel näitusel. On korraldanud 104 personaalnäitust 15 riigis.

Kalju Suur on andnud välja veerandsada fotoalbumit, teiste hulgas fotoraamatu «Häbematult ilusad naised» (2001), «Noppeid kultuurkihist» (2001), «Tere, Eesti!» (2003), «Katmata kaunitarid» (2006) ja «Lõbusad momendid» (2007).

1999. aastal pälvis Kultuurkapitali elutööpreemia, 2001. aastal Valgetähe IV klassi ordeni ja 2007. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia.

Kalju Suure hoomamatu fotopärand

Kalju Suure fotopärand on tohutu, isegi hoomamatu. Ta on oma töid kinkinud, annetanud ja müünud Teatri- ja Muusikamuuseumile, Eesti Filmiarhiivile, Eesti Rahva Muuseumile ja Fotomuuseumile. Tütar Siiri sorteerib kodus järelejäänud negatiive ja fotosid ning ütleb, et neid on ikka veel tuhandeid.

Eesti Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingase sõnul on filmiarhiiv omandanud 2000 euro eest 1000 Kalju Suure fotonegatiivi. «Need on fotoseeriast «Üks kaader» ehk tegu ei ole mingite ainueksemplaride või fotopositiividega, mis kunstfoto puhul on väärtuslikum kui negatiiv,» õigustab Tomingas kasinat ostuhinda.

«Pealegi näitas initsiatiivi müügiks üles Kalju Suur ise, kelle juuresolekul ja nõusolekul fotod välja valiti. Sellise pisikese summa me leidsime, mille üle tal oli väga hea meel,» ütleb Ivi Tomingas.

Fotomuuseumi peaspetsialist Mall Parmas tõdeb, et küsimus, kas muuseumid maksavad autoritele nende loomingu kasutamise eest, on tänini kuum kartul, mida veeretatakse peost pihku, ning et siiani pole mäluasutused seda teinud. «Fotomuuseum on omandanud Suure fotokomplekti «Usk, lootus, armastus», aga kindlasti mitte märkimisväärse summa eest,» ütleb Parmas.

«Ta ka ei küsinud kunagi eriti midagi. Ent oma autoriõigustest on ta alati kinni pidanud, et need on tema tehtud, ning seda me ka alati arvestame ja austame.»

Parmase sõnul on nende kogus lisaks ligikaudu 10 000 Kalju Suure negatiivi, mis on arvele võetud abikogus, sest läbitöötamine võtab veel aega. «Ka need negatiivid omandasime väga sümboolse hinna eest,» ütleb Parmas.

«Härra Suur on olnud oma varade laialijagamisel ka üsna hooletu,» lisab peaspetsialist samas.

«Tema produktsioon on tohutu, aga see kõik on süstematiseerimata. Need asutused, kelle valduses tema mahukaid kollektsioone on, teevad seda tööd jõudumööda. Autoriõigusi meil pole, aga asjade väärika ja nõuetekohase hoidmise ning digiteerimise eest on meil õigus kasutajatelt tasu küsida.»

Kulka kui kultuurinimeste päästerõngas

Ei saa öelda, et Eesti riik poleks Kultuurkapitali näol Kalju Suurt üldse toetanud. Nii on ta viimase ligi kümne aasta jooksul saanud audiovisuaalse kunsti sihtkapitalilt ja rahvakultuuri sihtkapitalilt toetust kokku üheteistkümnel korral, millest seitse on loomingulised ehk siis sihtotstarbelised ja kolm otsesed toetused. Neist viimane, 1000eurone, eraldati tänavu kolmandas kvartalis ja on Kultuurkapitali poolt allkirjastatud. Ehk teisisõnu, ka sellele toetusele on Kultuurkapital andnud rohelise tee. Paraku pole Kalju Suur (ehk siis tema puhul tema volitatud isik või isikud) allkirjastatud lepingut kulkale tagasi viinud, mistõttu on veninud ka toetuse väljamaksmine.