Tiina Lokk: «Kui näen kinos kellelgi sära või pisaraid silmist, unustan magamata ööd.»

Aja jooksul, kui Lokk festivali pidanud, on muutunud nii filmimaailm kui publik. «Nendest, kes omal ajal istusid kampsunites kinosaalis, on nüüdseks saanud vinged pereisad ja nende lapsed käivad meid vaatamas,» mängib korraldaja sõnul tähtsat rolli põlvkondadeülene järjepidevus.

Lokk tunnistab, et raske on balansseerida kahe maailma piiril: et ühelt poolt ei kisuks festival liiga kunstiliseks ja teisalt kommertslikuks. «Me näitame autorikino, kuid samal ajal oleme massiüritus, see on fenomen!» hüüatab ta.

«Üheks meie tugevuseks on kindlasti ka filmide arv, mis võimaldab arvestada erinevate vaatajatega.»

Eesti publiku jaoks jagub Lokil ainult kiidusõnu. «See on lausa uskumatu, kui kohe esimese korraga saime peaaegu 5000 vaatajat kätte,» meenutab ta heldimusega festivali algusaegu.

15. novembril algaval Pimedate Ööde Festivali põhiprogrammil on kolm peamist fookust: Kanada ning täpsemalt inuitide film, Armeenia noorte režissööride looming ja Mehhiko vägivald.