Film

Lavajuubilar Ita Ever: «Teater on olnud minu elu.» (30)

Jaanus Kulli, 7. november 2013 07:00
NÄITLEJA TÄNU: Kuuskümmend aastat on Ita Ever publikule kummardanud. Nii ka seekord, pärast juubelilavastuse «Teed juuakse kell viis» esietendust.Foto: TEET MALSROOS
«Mis kuradi asja ma ütlen, ma tõesti ei oska sellele vastata, ma jään lihtsalt sõnatuks. Ma ei oska neid sõnu ilusasti ritta panna,» poriseb Eesti teatri grand old lady Ita Ever talle omase heatahtlikkusega küsimuse peale, kas on võimalik kuutkümmet (!) lava-aastat ühes ja samas teatris ühte lausesse kokku võtta. 

«Ma ei saaks öelda, et teater on mulle olnud oluline, vaid teater on olnud minu elu,» ütleb ta lõpuks. «Ainult nii saan ma öelda,» kinnitab Ever.

Samal teemal

«See oli väga armas, et üks teater meid avasüli vastu võttis, kui me, 24 noort inimest, tookord sealt Moskvast (GITISest ehk Riikliku Teatrikunsti Instituudi Eesti stuudiost – J. K.) tulime. Kuigi siin olid jälle sellega seoses tol korral omad sisemised pinged. See oli omamoodi loomulik, aga ega me siis sellisel kujul seda ei taibanud, tajunud ega osanud sellest aru saada. Nüüd, hiljem, saad küll aru, et see oli ikka väga vägev samm, et üks teater võttis vastu 24 inimest. Siin mängis rolli see, et me tulime Moskvast. Et me olime saanud kõrghariduse Moskvas, suurte meistrite käe all,» usub Ever.

«Mängisin alguses ilusaid tütarlapsi, nagu ma siis olin, ning hiljem tänu mõnele lavastajale, kes hakkas mind kohe murdma karakteri poole, ma kuidagi arenesin ja kasvasin. Sain lahti niisugusest helesinisusest ja õrnade naiste mängimisest,» meenutab Ita Ever oma esimesi hooaegu toonases Draamateatris.

Kui Italt küsida, kas närv enne esietendust on ka kuidagi muutunud, siis siinkohal kõlab kiire ja ühemõtteline vastus: «Kõik me närveerime enne esietendust, see on nii loomulik, olgu näitleja kui tahes andekas, olgu ta eelnevalt mänginud kui palju tahes.»

Toonasest 24 Draamateatrisse tulijast ongi teatrilaval vaid Ita Ever. Ta on laval noorem ja elavaman kui mõni poole noorem kolleeg. Seda kinnitavad üheselt Ita Everi lavajuubeliks Draamateatris välja toodud kaks lavastust, Bengt Ahlforsi «Tuhk ja akvaviit» ning Graham Linehani «Teed juuakse kell viis», mõlemas annab Ita Ever endast parima.

Muide esimest korda astus Ita Ever Eesti Draamateatri lavale 16aastase koolitüdruku, Tallinna 4. keskkooli 10. klassi õpilasena, kui Enn Toona lavastatud Arbuzovi näidend «Tanja» jõudis isetegevuslaste esituses ka Draamateatrisse. 

Ligi poolteistsada rolli koduteatris 

Tanja osatäitmine ei jäänud märkamata ka Õhtulehele aastast 1949: «Muidugi ei olnud «Tanja» veatu, nagu pole seda peaaegu ükski lavastus ka kutselises teatris. Kuid nimiosa kehastaja Ilse Everi ilmekas, haarav mäng, antud noorusele omase siira ning usutava elamuslikkusega, köitis eriti. /---/ avaldati tänu Ilse Everile, kes oli nii julgelt kandnud oma noortel õlgadel näidendi raskeimat osa, näidates veenvalt Tanja kujunemist mittemidagi-tegijast töötavaks naiseks, julgeks võitlejaks inimese tervise eest.»

Edasi on tulnud ligi poolteistsada rolli koduteatris, kümneid osatäitmisi Eesti ja muudes filmides, sadu osi raadios ja teles. Vaatajad, kes nägid teda Eesti Draamateatri laval esimest korda noore gitislasena, käivad nüüd teatris oma lapselastega. Ja veel: Ita Ever on koos Eesti Draamateatriga olnud kaks kolmandikku selle 93aastase teatri elueast. 

Üks hõivatumaid näitlejaid 

«Teed juuakse kell viis» kavalehelt on lugeda: «1953. aastal lõpetas Moskva Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) eesti stuudio ja suunati tööle tollase nimega V. Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Draamateatrisse 24 noort näitlejat: Ervin Abel, Lembit Anton, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Ben Drui, Ita Ever, Endla Hermann, Erich Jaansoo, Tõnis Kask, Kalju Karask, Harry Karro, Kaljo Kiisk, Virve Kiple, Olev Kitsas, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Aasa Käsi, Silvia Laidla, Asta Lott, Aksel Orav, Jaanus Orgulas, Ellu Puudist, Vello Rummo, Karin Sepre.

Ita Everi ametlik tööstaaž Eesti Draamateatris algab 1. augustil 1953. Gitislaste plejaadist on ta ainus, kes tänaseni Eesti Draamateatri põhitrupis järjepidevalt töötanud, olles jätkuvalt üks hõivatumaid näitlejaid. Tema mängitud on kõrvuti Shakespeare ja Tammsaare, Goethe ja Albee, Tšehhov ja Kivirähk. Ita Everil pole ühte ampluaad. Everilt näo, hääle ja iseloomu saanud kujude hulgas on noori ja vanu, kaunitare ja koletisi, naisi ja mehi, inimesi, loomi ja asju – aga ometi alati kumab neist läbi looja enese sarm ja isikupära.

1984. aastast on Ita Everi käes Eesti teatrimaailma haruldane reliikvia, Liina Reimani briljantsõrmus, mida tema soovi kohaselt pärandatakse käest kätte. Ita Everile andis selle üle Aino Talvi.» 

Tiit Sukk: «Ita on õpetanud mulle ausust ja otsekohesust.» 

«Kui olen Itaga laval ja ta mõne sõnaga eksib, pöörab ta selja publikusse, teeb hääletu naeru saatel grimassi ja pilgutab silma,» kirjeldab Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kuidas Eesti teatri grand old lady tavatseb toimida lavateksti sassimineku puhul.

«Mulle väga meeldib see,» räägib Tiit ning jätkab, et pärast silmapilgutust kolleegile pöörab Ita end uuesti näoga saali poole ja toob elegantse kergusega kuuldavale järgmise repliigi: «Tal on siis selline hoiak, et läks sassi, pole hullu, teeme edasi.»

Küsimusele, mida on 60 aastat laval olnud diiva talle õpetanud, ei oska Tiit esimese hooga vastatagi. «Kahe jalaga maa peal olekut,» kostab ta pärast pisikest pausi. «Ita on õpetanud mulle ausust ja otsekohesust. Minu arvates ei ole Itas soovi tahta kõigile meeldida. Kui talle miski ei meeldi, siis küsib ta otse, milles asi ja mis ei meeldi.» 

«Ita on supertoetav kolleeg,» ütleb Eesti Draamateatri näitleja Hilje Murel. «Ta on tähelepanelik ja uudishimulik. Ning ta hoolib. Ma tunnen, et temast õhkub just seda hoolimist. Ta käis Ugalas ekstra minu pärast vaatamas «Marilyni», ootas mind pärast etendust kohvikus ja ütles, mida ta arvab. Me ei töötanud sel ajal veel ühes teatris, olime vaid seriaalis kokku puutunud.»

Hilje räägib, et Itale on omane haarata mõnest teemast ja siis on ta vestluspartneriga jäägitult koos. «Ta pühendub just sinule,» kirjeldab Hilje.

Ita kiituseks lisab Hilje, et Eesti teatri grand old lady pole kaugelt mitte primadonna-tüüpi näitlejanna: «Ita on jäänud lihtsaks ja siiraks inimeseks.»

Lavastustes «Tuhk ja akvaviit» ning «Augustikuu», kus Hilje jagab Itaga lava, on tavaks, et kolleegid moodustavad omamoodi toetusgrupi. Lava taga. «Nendele hetkedele, kui ta saab saalitäie vaatajaid ümber sõrme, elavad kõik kaasa,» jutustab Hilje.

«Tal on päris palju toetajaid ning talle elatakse tugevalt kogu majas kaasa. Kõik ju teavad, et selles vanuses, nagu on Ita, ei ole laval olla kerge.» 

Kersti Heinloo: «Ita oskab inimesi tunnustada ja märgata.» 

«Minu meelest on Ita kõige tähelepanuväärsem omadus, et ta oskab inimesi tunnustada ja märgata,» kõneleb Eesti Draamateatri näitleja Kersti Heinloo.

«Ja tal on jätkuvalt huvi selle vastu, mis teatrimaailmas toimub.» Kersti ütlemist mööda pole see kaugelt tavaline, et teatriinimesed ise väga vabast ajast teatrisse teisi vaatama kipuks. Ita kipub küll. Nii on Kersti näinud Itat ka suvetükkide publiku seas.

«Ta vaevub ka kolleegidele ütlema, mida ta nende tööst arvab,» lisab Kersti, kel endal on olnud õnne grand old lady hinnanguid kuulata. «Koridori peal kiitvaid märkusi kuulata on ühele noorele näitlejale ikka suur rõõm.»

Kersti tunnistab, et on Italt õppinud vitaalsust, kuid see pole kaugelt kõik. «Kord küsis Hilje Murel Italt, mida teha siis, kui motivatsioon kaob ära,» jutustab Kersti, et Ita soovitanud hambad ristis ja jõuga sellest läbi minna. Selle mõtte on noored näitlejad Itat ja tema tööd kõrvalt vaadates mällu salvestanud.

Mõni õhtu tagasi sattus Kersti Youtube´ist üle vaatama mulluse aastavahetuse «Tujurikkuja» dopingusketši, kus Ita esines dopingus kahtlustatavana. Kersti vaatas seda, täis imetlust. «Huumor ei ole temas kaduma läinud ja ta teeb noorte kuttidega rõõmuga sellise avantüüri kaasa!» kiidab Kersti. «Üleüldse paistavad talle noored meeldivat. Ning ta ei tõsta end kunagi kollektiivist välja või kõrgemale, ta on kamba liige.»  

Taavi Teplenkov: «Itaga lava jagada on puhas rõõm. Ning au.» 

«Imekspandav, et Ita on olnud 60 aastat laval ja kogu aeg tippvormis,» lausub Eesti Draamateatri näitleja Taavi Teplenkov. «Ta mängib suuri peaosi, on kogu aeg proovides ja etendustel. Kuidas ta jaksab, kust ta leiab motivatsiooni?»

Selles on ta kindlalt veendunud, et teist näitlejat, kes suudaks 60 aastat laval olla ning sealjuures päev-päevalt tippvormi hoida, ei tule niipea. «Ning kui tulebki, siis on see nais-, mitte meesnäitleja,» kõneleb Taavi. «Mehed ei saa sellise asjaga hakkama.»

Taavi ei imetle Itat üksnes aastakümneid kestnud tippvormi pärast, vaid ka seetõttu, et grand old lady ei diivatse, vaid on igas olukorras lihtne, normaalne ja adekvaatne inimene: «Ta on täiesti tavaline inimene. Ta ei ole pilvedes, vaid kahe jalaga maa peal. Ning Itaga lava jagada on puhas rõõm. Ning au.»

Üht-teist on Taavi ka Italt kõrva taha pannud. Näiteks lause, mida näitlejanna tavatseb seltskonnast lahkudes kasutada: «Jääge moodsaks!»

«Ütlen seda Itat tsiteerides ikka,» naerab ta ja tähendab, et Ita komme teksti sassimineku puhul saali poole selg pöörata ja seejärel kolleegidele silma pilgutada või keelt näidata, on tallegi külge hakanud. «Olen sama asja teinud,» sõnab Taavi. 

Jan Uuspõld: «Ita on mind õpetanud elus ilma vihastamata hakkama saama.» 

«Ita on lihtsalt üks suur energiapomm. Kui ikka tema kohal on, sütitab ta ka teisi,» on esimene asi, mis Draamateatri näitlejal ja Ita Everi kolleegil tänast lavajuubilari iseloomustades pähe torkab.

«Ita ei too kunagi üle teatriukse mingisuguseid isiklikke asju, mis väärib suurt lugupidamist ja austust. Ma küll ei tea, mis sünnib tema garderoobis, aga üle selle ukse ei tule midagi, mis ei puutu teatrit edasiviivasse positiivsesse energiasse,» teab Jan.

«See ei tähenda, et temas ei puuduks krutskite tegemise säde. Teinekord võib ta laval teha süüdimatult midagi sellist, mis ka teda ennast naerma ajab, ning siis on ta seljaga saali poole – katsu siis ise, kuidas mängitud saad. Aga selle peale ei oska kuidagi pahandada või vihastada,» naerab Jan.

«Kindlasti on Italt väga palju õppida ning üks tema nõuanne, mida ma olen püüdnud oma igapäevaelus praktiseerida, on see, et elus tuleb püüda ilma vihastamiseta hakkama saada. Et sa ei vihasta, vaid imestad,» muutub Jan siinkohal tõsisemaks ja mõtlikumaks. «Et imestamine on kasulikum. See tõesti toimib väga hästi.»

Seda tahaks küll tema pealt õppida, kuidas olla aktiivne võimalikult kaua, ütleb Jan. «Just seoses oma professiooniga. Et kui inimeselt võtta ära tema tegevus, siis selle inimese olemuses muutub midagi väga pöördumatult, mida polegi võimalik tagasi tuua. Et pensionipõlv kui paradiis pole õige perspektiiv. See on üks asi, mida Itale mõeldes õppida tasub,» on Jan Uuspõld veendunud.

«Loomulikult suhtun ma äärmiselt suure respektiga ka tema töövõimesse, tema tööeetikasse.»

Samal teemal

21.03.2016
Ita Ever: mu loomingu finaal pole veel käes!
08.11.2014
"Tal oli juba välimus selline, et vaatad otsa ja näed: Kiir mis Kiir."
30.05.2014
Ita Ever: enim on mind südamest naerutanud ikka Vana-Baskin
01.04.2014
Ita Ever põrutab Hollandisse filmivõtetele