Leegitsedes teise ilma: Tutanhamon lahvatas oma sarkofaagis põlema (13)

Tutanhamon, kes suri 1323. aastal enne Kristuse sündi teismelise poisikesena, oli üsna vähetähtis Vana-Egiptuse valitseja kuni 1922. aastani, kui arheoloog Howard Carter tema haua avastas ja lahti kaevas. Et suurem osa tähtsate vaaraode haudadest oli rüüstatud ammu enne, kui ajaloouurijad neile ligi pääsesid, ületas haruldane puutumata leid hoobilt kogu maailmas uudisekünnise ning leidjatest said staarid. Seda peetakse tänaseni ajalooteaduse üheks olulisemaks teetähiseks. Kurioossel kombel on kümneaastaselt troonile pääsenud ja ainult üheksa aastat riiki valitsenud Tutanhamonist mitu tuhat aastat pärast tema surma saanud ainus vaarao, kelle nime lapsedki une pealt teavad.

Miks muumia kärssama läks?

Tutanhamoni surma puudutavad saladused on aga tänaseni lahendamata, kuigi aeg-ajalt tulevad teadlased välja uute, sageli eelmistele vastukäivate teooriatega. Värskes dokfilmis «The Mystery of the Burnt Mummy» («Kõrbenud muumia saladus»), mis jõuab Briti Channel 4 eetrisse 10. novembril, väidab tuntud Briti egüptoloog Chris Naunton, et paljudest faktidest oli seni üle vaadatud: «Uskumatu, kui palju on tema puhul küsimusi, mida keegi pole taibanud esitadagi, vastuste otsimisest rääkimata!»

Nauntonit intrigeeris muumia ebaharilik välimus – see näeb välja nagu grillile unustatud ja süsimustaks kärsanud lihakäntsakas. Asja lähemalt uurides leidis Naunton, et see ta tegelikult ongi. Ta tuvastas, et laip lahvatas iseeneslikult leegitsema arvatavasti pärast sarkofaagi sulgemist ja tulekahju põhjustajateks olid käparditest palsameerijad, kel eeterlike õlide segamisel midagi sassi läks. Õlide, hapniku ja surnukeha ümber mässitud linase riide koostoimel valla pääsenud leegid võisid sarkofaagis temperatuuri kergitada üle 200 kraadi.

Naunton leidis kinnitust ka oletusele, et Tutanhamon suri ränga kaarikuõnnetuse tagajärjel. Arheoloogi ja temaga koostööd teinud liiklusavariide ekspertide arvates sai poisskuningas suurel kiirusel kihutanud kaarikurattalt löögi rinda ja hukkus arvatavasti juba sündmuskohal.

Muumiat uuriti röntgeni abil ka 1968. aastal. Siis avastati, et surnukehal on koljumurd, ning see avastus vallandas mitu aastakümmet püsinud mõrvateooria – oletati, et Tutanhamon langes poliitilise vandenõu ohvriks. Naunton aga on kindel, et koljuvigastus on surmajärgne ning vaarao hukkumise põhjus peitub tema rindkeres, kus on murdunud ribisid ning puuduvad rinnaluu ja süda. Kõik vigastused klappivat arvutisimulatsioonides näidatuga, et põlviliasendis Tutanhamonist sõitis üle kitsas raske ratas, just selline, nagu tolleaegsetel kaarikutel. See purustaski ribid ja lömastas ka vaagna.

Kirjalikke ülestähendusi Tutanhamoni surmast ei ole ning tema saatus on olnud üks egüptoloogide suuremaid vaidlusobjekte. Suurem osa teadlasi usub, et mõrvateooriast tõenäolisem on traagiline õnnetus. 2005. aastal tehtud röntgenuuring paljastas surmaeelse jalaluumurru ning seepeale oletati, et Tutanhamon võis surra murrukohal puhkenud infektsioonist tingitud veremürgitusse. Kolm aastat tagasi uuriti vaarao DNAd ning leiti, et Tutanhamon oli põdenud malaariat. Mullu väitis kirurg Hutan Ashrafian, et noort valitsejat võis tabada langetõvehoog ning jalaluu murdis ta krampides viseldes.