Indrek Kalda: püüd olla moodne muutub pikapeale piinlikuks (9)
Indreku töötoa põrand on tol sompushallil neljapäeval pillikohvreid täis. Mõne tunni pärast tuiskab ta koos 16aastase poja Paul Kristjaniga Viljandisse oma autoriplaati «Lihtsad lood» esitlema. Et muusik ühtäkki koos pojaga plaadijao lugusid tegi, on loogiline asjade käik. «Jälgisin tema tegemisi,» räägib Indrek mitmendat sigaretti keerates. «Ta alustas kitarritinistamist üsna hilja. Lapsena ta mängis kitarri mängimist. Nüüd teismelisena võttis pilli kätte ja areng on olnud nii kiire, et ma venitasin seda plaaditegemist pidevalt edasi. Kuudega pilt muutus, ta jõudis järele ja lähemale. Kui nüüd on aeg, kus ta on koos minuga võimeline mängima, siis miks mitte.»
«Sa ei saa aega maha võtta.»
Kui Indrek ise sama vana oli nagu Paul Kristjan praegu, olid tal igal juhul sihid kristallselged. «Astusin, viiulikast ühes ja vahetuspesukott teises käes, Balti jaamas rongilt maha,» kirjeldab ta. «Õppima läksin, aga minna ei osanud sealt kuhugi poole. Siis hakkasin otsima, kus on muusikakool.» Praegu ei kujuta Indrek sellist asja ettegi, et lasti laps ihuüksi suurlinna, kus on stipendiumiks 30 rubla, ja koju oodatakse teda alles jõuluks. «Aga 16–17aastane poiss tahtis päevas süüa kolme rubla eest,» ütleb ta. «Ning sealt hakkabki jama pihta – totaalne vaesus. Siis ei jäänudki muud üle, kui hakata pilli mängima. Said õhtu pealt viis või seitse rubla. Sealt need restoranid peale tulidki. See oli ainuke võimalus, ma ei teagi teisi võimalusi. Tahad lisa teenida, mängi pilli.»
Muusikakooli kõrvalt pillimänguga lisa teeninud Indrek leiab, et pillimäng oli ikka parem variant kui vagunite laadimine. Või ehitamine. «Raudselt!» kinnitab ta. «Meil on ju terve põlvkond erinevate elukutsete esindajaid, kes ei ole olnud väga edukad oma erialal, sest suved veedeti üliõpilaste ehitusmalevas betooni valades. Tulevased ehitajad said väga hea kogemuse, aga oli terve hulk teisi erialasid – näiteks tulevased arstid –, nad olid ehitusmalevas, mitte ei töötanud sanitarina. Sellest ei räägita, kuid nad jätsid just kõige viljakamal noorusajal, kui kõik kõige paremini külge jääb, pühendumata praktikale, kus oleks tegelikult õppinud oma eriala.»
Indrek betooni valamas ei käinud. Mängis pilli nii suvel kui ka talvel. «Muud valikut polnud,» poetab ta napilt ning kinnitab, et pika muusikukarjääri jooksul pole tal kordagi pähe tulnud pill nurka visata. «Ei ole ju võimalik!» naerab Indrek keskpäevast kohvi rüübates. «Mis ma siis teen? Lähen Maximasse valvuriks? Kassapidajaks ma ei sobiks, aga arvan, et katsed sinna turvameheks teeksin ära. Kuid siis tuleks kodust välja kolida, sest enam poleks siin elada võimalik. Kui tööst elatuda, siis tegelikult valikuid ei ole.»
Ühelt poolt naudib Indrek vabagraafikuga muusikutööd, kuid teisalt ei luba seesama vabagraafik tal välkidee peale puhkama minna. «Sa ei saa aega maha võtta,» tunnistab ta. «Olen vaadanud kogu aeg neid viimase hetke pakkumisi, et kuskile sõita. Aga tervet nädalat ei ole kuskilt võtta. Mitte mingil juhul.» Isegi siis, kui juhtub olema hõredam nädal, on nädala lõpul ikka mõni esinemine. «Teised ka ei saa siis tööd võtta, kui üks on puudu – see poleks ju päris see,» selgitab Indrek, et kolleegide arvelt oleks pentsik puhata. «Peab teistega arvestama, ei saa päris omapead käia.»
«Kuidagiviisi õnnestub ära vingerdada.»
Puhata pole mahti selgi põhjusel, et lavalt kauaks ajaks mahatulek oleks muusikuile nagu vabatahtlik enesetapp. «Kui sind üldse laval näha ei ole, siis ei olegi sind olemas,» teab Indrek, et pruugib artistil pisut lavalt taanduda, kui ongi kõik. «Sind unustatakse kohe.» Astud lavalt maha, ja ongi plaks ja valmis? «Ma ei ole seda plaksu proovinud 35 aasta jooksul,» naerab Indrek. «Sest järgmisel nädalal tuleb ju ka gaasiarve. Et teeksid kuu aega esinemistega vahet, seda ei saa ju tekkida. Ega seal pole mingit vahet, kas oled muusik või vabrikutööline. Kui tööline ei lähe kuu aega tööle, siis pole tal ka järgmine kuu üüriraha.»
Pikaks loominguliseks palanguks ja selle nautimiseks pole samuti mahti ega võimalustki. «Üle nelja päeva plaaditegemisele ka kulutada ei saa, sest neid arveid ei jõua pärast ära maksta,» pajatab Indrek, kel pole kommet oma ettevõtmisteks toetust küsida. «Ei ole mul ka nii kõrget enesehinnangut, et toetajaid paluda – eraldage mulle ja makske mind kinni! Ma olen ikka ise üritanud toime tulla.»
Tõsi, eestikeelse ja Eesti-keskse muusikaga plaati välja andes pole kiiret rikastumist ette näha. Aeglastki jõukuse kogunemist mitte. «Mastaabid on siin niivõrd väikesed, et siin ei saagi midagi suurt tekkida,» mõistab Indrek. Ta lisab, et see käib kõige Eesti-keskse kohta – olgu selleks või kurgikasvatus. Jõuab aga kurkide juurest uuesti plaaditeo juurde tagasi. «Kui on väga suur käive – me räägime nüüd läänemaailmast, suurtest rahvastest ja keeltest –, müü miljon plaati, ja kui ühe euro saad plaadi pealt, oled miljonär. Oma tööga. Kui aga Eestis teed 400 plaati, siis läheb tootmine maksma 4000, aga kätte jääb 400 eurot. Kui maksad ära maksud, siis jääb ühe plaadi tulu alla ühe euro. Kui absoluutarvud on 500–1000 plaati, siis see ei kata ju neljandikku plaadi tootmise kuludestki. Ja täpselt sama on kontserdikorraldusega. Kui müüd 100 piletit, maksad maksu, siis ei jää sealt isegi bensiiniraha.»
Milleks siis sel juhul Indrekule riskibisnis – autoriplaat ja novembrikuine kontserdituur? «Aga kuidagiviisi õnnestub ära vingerdada,» muheleb muusik. «Riskid on jaotatud: kui teed palju kontserte, siis midagi ikka jääb. Ja siis tuleb ka esinemisi, millel ei olegi kulusid.»
Indreku ellu on 35 aasta jooksul mahtunud õige mitmeid bände: Kukerpillid, Kaunimate Aastate Vennaskond, Lindpriid ja Justament. «Kukerpillide hääl kostis üle Eesti,» räägib ta ajast, kui kukritega orbiidile ilmus. «Tuntuks sain tollal niivõrd-kuivõrd, aga tegevus ja töö olid olemas. Klubina teeme Justamenti praegugi aeg-ajalt. Aktiivselt enam ei tegutse, aga kui on vaja, siis koondume. Oleme ju laiali, igaühel on omad asjad ajada.»
Muusik möönab, et Eestis on viimaste kümnendite jooksul bändid korduvalt vett ja vilet näinud. «Krooni tulekuga lagunesid paljud bändid,» kõneleb ta. «Rubla ajal olid ju pulmabändid, mis teenisid rohkem kui ministrite nõukogu esimees. Krooni tulekuga suri enamik neist välja. Sest kroon oli alguses inimestel kallilt käes. Sama juhtus euro alguses.»
«Igal asjal on mängureeglid. Nagu keksus.»
Uusi bände pole Indreku ütlemist mööda aga palju peale tulnud. «Sellisel kujul elusat muusikat noor põlvkond ei vaja ja see on väga loogiline,» arutleb ta. «Kui sa vaatad bände, mis teevad traditsioonilist elusat muusikat, mida on mängitud aastakümneid – need on ju peaaegu samad, mis 30 aastat tagasi. Hakkame Ivo Linnast pihta – kõik on samad näod. Aga nad mängivad ka oma põlvkonnale. Mina olen ka nii otsustanud, et väga naeruväärne on üritada meeldida 20aastastele. Püüdlus olla iga hinna eest moodne muutub pikapaele ju piinlikuks. Ma ise pole seda tundnud, sest ma pole proovinud üle oma varju hüpata. Küll aga olen teiste puhul tundnud piinlikkust.»
Indrek näiteks krooni tulekuga suuri vopse ei saanud. «Mind on jumal hoidnud, mul ei läinud krooni tulles halvaks. Naine ka ütleb, et mis sa muretsed. Aga kui ma ei muretseks, siis oleks vaja väga muretseda aasta pärast. Või oleks hilja muretseda.»
Peab pausi, süütab uue sigareti ja lisab: «Tegutsema peab kogu aeg, ei olegi võimalik teisiti. Meie põlvkond ei saa endale lubada pikemaid pause. Olen olnud vahel tige, et teeme jälle Kaunimate Aastate Vennaskonnaga neli kontserti, jälle uue kavaga. Aga tegelikult teisiti Eestis ei saa.»
Kui seni on Indrek tuuritanud koos oma põlvkonna muusikutega, siis novembris teeb ta tiiru poja Paul Kristjani seltsis. Siiani on koostöö pojaga isa sõnade järgi hästi läinud. «Igal asjal on mängureeglid. Nagu keksus,» muigab Indrek. «Kui ikka pannakse Orto kingaviksikarp õige ruudu peale, ei saa sa seda karpi võssa virutada. Siis sa ei saa seda mängu mängida.» Ühesõnaga, isa ja poja koostöös on reeglid paigas ning pealegi tahtis Paul Kristjan ise väga kaasa lüüa. «Eks see ole üks episood tema tegevusest. Mis siin ikka, see on lihtsalt tore,» räägib Indrek. «Ja pragmaatiliselt võttes väga mugav, ei pea sõitma teise linna harjutusele. Muidugi on hea, kui midagi välja tuleb. Ja ta on veel nii noor, et küllap ta leiab endale mõne lihtsama elukutse kui muusiku oma. Kindlama ameti.»
Mitte et Indreku isasüda nutaks, kui poeg muusikutee valiks. Põhjus, miks ta pojale kindlamat elukutset sooviks, on hoopis lihtsam. «Tänapäeval on konkurents nii tihe, maailm on ju lahti,» tähendab Indrek. «Kui mujal algab harjutamine nelja-aastaselt, siis hiljem alustanu pole enam võrdses konkurentsis sellega, kes pisikesena on omandanud juba kogu mängutehnika. See on ju tuntud vanasõna, et vana õunapuu oksa võid ära saagida, aga enam ei painuta. Näitlejaks hakatakse õppima siis, kui on keskaste läbi. Kuid klassikalises instrumendimängus niimoodi midagi välja ei tule.» Indrek teab, millest kõneleb, sest siis, kui tema seitsmeaastasena lastemuusikakooli läks, kostis kogenud õpetaja suust: «Hilja!» «Viieselt pidanuksin minema, siis olnuks mul võimalik täiskasvanuna konkurentsis kaasa rääkida,» räägib Indrek. «Maailmas on kindlasti olemas erandeid, aga on ka reeglid. Kui ei hakka lapsena harjutama, siis korralikult sa klassikalist pilli ei mängi. Sa võid ju mängida – sugulaste kokkutulekul ja tühjale kontserdisaalile, kui sa täiskasvanuna otsustad muusikuna tööd teha. Aga rong on läinud. Kui tahad klassikamaailmas läbi lüüa, siis hakka harjutama väikesest lapsest peale.»
Ideaalis peaks see Indreku sõnul käima nii, nagu on tsirkusedünastiatel ja klassikalise muusika perekondadel: pead kasvama imikust peale selle asjaga üles, et 18aastaselt olla maailmakonkurentsis. «Need lapsed omandavad kõike emapiimaga ja see käib ka igahommikuse mannapudru juurde. Ning siis on muidugi teine jutt.»
«Ma mängin nii ja seda, mis mulle pähe tuleb.»
«Mina valisin endale selle teistsuguse muusika kui nõndanimetatud klassikalise muusika,» ütleb Indrek, kes on kogu oma viiuldajakarjääri ühtede liistude juures püsinud. Suure rõõmuga. «Klassikalises muusikas peab olema treening palju suurem veel: klassikalise muusika viiulimängijana tuleks mul iga päev harjutada vähemalt neli tundi. Ja nii elu läbi, et oleks selles liigas, kus on endale võimalik ka ise viiulikeeled osta. Paus. Aga viiulikeeled maksavad sada eurot! Ja mul on kaheksa viiulit! Ja keeli tuleb tihti vahetada. Oleneb intensiivsusest, kui tihti mängid. Minu jaoks on palju huvitavam loominguline mäng. Ma olen iga kord oma mängimises vaba, ma mängin nii ja seda, mis mulle pähe tuleb. Ehk seda, mida ma viitsin praegu mängida. Mingid raamid on, aga nende sees võid sa tegutseda vabalt.»
Mänguline tegutsemine sarnaneb Indreku sõnul liinitööga, mis kipuks nüristama. «Andke andeks, aga kuskil orkestris mängimine on küll nagu liinitöö,» tähendab ta. «Hommikul proov, õhtul esinemine, ja kõik. Iga pausi, iga koma, iga punkti pead nagu masin maha mängima – täpselt! Minu meelest ei ole see huvitav.»
«Igast asjast on kahju, mis lõpuks otsa saab.»
Kui veel möödunud aastal oli Indrek muusikutöö kõrval ka Viljandi kultuuriakadeemias õppejõud, siis sel aastal enam mitte. «Olin 20 aastat seal, aga aeg muutub ning ei ole enam õpilasi – ju siis on ikkagi aru saadud sellest, et see haridus, mille omandad, ei anna sulle tööd, ja siis ei ole mõtet seda õppida,» arutleb ta.
Mõistagi on Indrekul veidi nukker, et Viljandi-töö lõppes, ent mitte ülemäära. «Igast sellisest asjast on kahju, mis lõpuks otsa saab, aga teisalt – eks see oli pingutav mulle 20 aastat kogu aeg edasi-tagasi sõita, 10 aastat Tallinnast ja 10 aastat Tartust,» ütleb ta. «Isegi kui koormus pole väga suur, siis vastutus on ikka. Praegu tunnen suurt vabanemist, et mul sellest aastast pole enam Viljandisse-sõite.»
Kommentaarid