Foto: MATI HIIS
Inimesed
2. november 2018, 14:21

Hingedepäeval meenutame lugusid inimestega, kes on rääkinud oma läbikäimisest hingedega

ÕL ARHIIVIST | „Hinged toetavad meid, toovad olulisi sõnumeid.“ (51)

Lugu ilmus esimest korda 2013. aasta hingedepäeval, 2. novembril.

Kas tõesti saame lahkunute hingedega suhelda?

«Mäletan tema surmahetke tänaseni. Hälli kohale tekkis korraga imeline valgus, kuigi toas põles ainult pisike «tattnina» ehk petrooleumilamp,» meenutab hingedepäeva eel oma esimest kokkupuudet surma ja hingedega 74aastane Hilja, kes oli viieaastane, kui suri tema kümnekuune vennake. Kuhu lähevad hinged? On meil tõesti võimalik nendega suhelda? Millal ja kuidas? Hingedepäeval? Surnuaias? Küünalt süüdates?

Hingedepäeva lugusid kogudes rääkisin kümnete inimestega, kes rääkisid hingedeajast ja läbikäimisest hingedega. Tallinlane Argo sõidab ühtekokku maha ligemale 300 kilomeetrit, et käia neljas surnuaias. Pärnulane Maie aga muretseb, et jalad valutavad, enam ei jõua teise Eesti otsa külasurnuaeda memme mälestuseks küünalt süütama. Hingedepäeval tõstab ta põleva küünla aknale, et memme hingele teed juhatada.

Ent sain ka noomida. Mõtlema pani tallinlase Heiki arvamuseavaldus: «Täiesti vastutustundetu on rääkida hingedepäevast kui esivanemate mälestuspäevast. Mida te jahute, et pane küünal aknale ja see juhatab hinge koju! See on moonutatud tõde.»

Tegelikkuses tehtud hingedeajal tuld ja põletatud küünlaid, et tuli puhastaks kodu hingedest, et need ei pääseks kurja tegema. Seepärast kostitati külla tulnud hingi toiduga ning nendega suheldi, et neid mitte välja vihastada.

«Tuli puhastab ja surm peaks vaenujalal olnud inimesed lepitama,» ütleb Puhja kalmistuvaht Zoja Tera, kes on enda sõnul surnuaias näinud nii ahastavat kurbust kui ka näitemängu.

Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju.

1990. aastatel sai tavaks süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Liivi: «Surnud mees käis öösiti kodus ristsõnu lahendamas.»

Surnuaias käia 76aastasele Liivile ei meeldi, küll aga põletab naine hingedekuul õhtuti kodus küünlaid. Ta käib mehe haual kevadel ja teine kord sügisel, enne lume tulekut. Mingit soovi seal küünalt põletada või mõtetes mehega kontakti otsida ei ole tal kordagi tekkinud. Liivi ütleb, et mees on küll surnud, kuid surnuaias teda pole. «Ta ei ole kodunt ära läinudki, kuigi nüüd, kolm aastat pärast surma, on teda kodus käimas harvem.»

Liivi ei tundnud mingit hirmu ega kõhedustunnet, kui kuulis kuu aega pärast mehe surma öösel raamaturiiuli juures samme, seejärel raamatulehtede krabinat. Paaril korral olnud lausa tunda, kuidas kõhetu keha istub voodi serval. «Ärkasin selle peale üles. Ma teadsin, et ta on surnud. Hirmu ma ei tundnud, oma inimene ikkagi... Kui tuli, ju siis on tal midagi vaja.»

Ristsõnahuviline ja suure lugemusega oli papa terve oma elu olnud. Ja nii ei imestanud Liivi sugugi, kui öösel tualetti minnes mõnikord sigaretisuitsu lõhna tundis. «Voodisse tagasi kobides mõtlesin, kes teab, äkki ta istubki köögis ja loeb raamatut.»

Sammud ja lehekeeramised jätkusid. Toas, kus naine magab, olid riiulil ENE köited. Papa käis neid alailma sealt oma eluajal öösiti võtmas, et siis vajalikku sõna või terminit otsida. Seetõttu oli Liivil uni häiritud – võtku mees teatmeteosed varakult kööki, mis ta kiusab! Kuna «kius» ei lõppenud ka pärast mehe surma, palus Liivi tütrel raamaturiiuli nendest tühjaks teha. Pärast seda sammud ning paberikrabin lakkasid.

Ent alles on jäänud unenäod, mis püsivad detailideni meeles ja tunduvad liigagi tõesena. Liivi räägib, kuidas mees tahtnud temaga koos külaraamatukokku tulla.

«Unes küll, aga ma teadsin, et ta on surnud ja ütlesin, et teeme nii, et mina lähen enne, tema tulgu mõne aja pärast, ehmatab muidu raamatukoguhoidja ära.»

Naine ärkas üles selle peale, et mees ei jätnud jonni ning plaanis enne teda uksest välja astuda.

Sel sügisel võttis tütar linna kaasa osa papa tööriistadest – niisama nipet-näpet, ei midagi erilist. Paar ööd hiljem nägi Liivi unes, kuidas papa närviliselt köögi ja toa vahet tammus, siis tema ees seisma jäi ning etteheitvalt ütles, et tal jääb nüüd jupp juhet puudu.

Viktor: «Surm on devalveerunud, ja sellest on kahju!»

Igavikuteemadel meelsasti kõneleval 67aastasel Viktoril on seljataga kolm operatsiooni ning teda ootab jaanuaris veel neljaski lõikus. Viktor räägib surmast nagu teisest eluvormist: «Aega on lõputult. Aeg lõpeb meie surmaga ja pärast surma pole ajal mingit tähtsust.» Ta usub, et me kõik oleme ajarändurid.

Kellelegi etteheidet tegemata arvab Viktor, et tänapäeva noortel on surmaga palju lõdvem suhe. «Kõik filmid ja arvutimängud on vägivalda ja surma täis. Aga tegelane tõuseb püsti ja kõnnib edasi.»

Mees muigab mõrult, et vast jõuab noorele inimesele surma mõiste alles siis kohale, kui lähedane inimene kõrvalt kaob. «Kui arved jäävad maksmata ja toit lõpeb külmikust otsa. Aga enne seda peab ta Facebookist teada saama, et isa on surnud.»

Viktorit häirib, et poeg hoiab surnuaiast eemale nagu katkust. «Ma ükskord küsisin, kas ta teab, kus on vanaema ja vanaisa hauaplats. Et lähme, ma näitan. Kähvas siis mulle vastu, et kui on vaja, küll siis üles otsib. Nii jäigi, mina pole seda teemat enam üles tõstnud.»

Hingedepäeval asetab Viktor isatalus aknalauale küünla ja kallab ka kadunud papale pitsikese head viina.

Kalmistuvaht Tiiu Saar: «21 aasta jooksul ei kogenud ma hingede kohalolekut kordagi!»

Ilmjärve surnuaia kauaaegse (nüüd küll juba endise) kalmistuvahi Tiiu Saare arvates on hingedepäeva mõiste aastatega tagurpidi keeratud. «Lahkunud hingede mälestuseks süüdati sel päeval küünal kodus, lähedasi hingi oodati koju käima. Surnuaiaga pole sellel midagi pistmist!»

Tiiu arvab, et kui hingede maailm tõepoolet eksisteerib, siis asuvad hinged mujal, kuid surnuaias neid küll pole. Tiiu lisab, et 21 aasta jooksul kalmistut hooldades ning matusetalitustel osaledes pole ta kordagi tajunud lahkunu hinge lähedust – surnuaed ongi kõigest koht, kuhu tulla ja lahkunu mälestuseks küünal süüdata ja lilli tuua. Samas ei mõista kauaaegne kalmistuvaht neid inimesi, kes lähedase kalmust katseaia teevad ning isutavad kümneid erinevaid kirkavärvilisi lillesorte.

«Ehk on see omamoodi kompensatsioon selle eest, mis elupäevil tegemata jäi, ning nüüd kannustavad süümepiinad takka.»

Eesti elu ja eesti matus on kümne viimase aastaga oluliselt muutunud. «Viimasel tööaastal käis mitu inimest minuga rääkimas, et vana pink on hauaplatsil ära mädanenud, ei tea kas tellida uus. Küsisin vastu, et milleks, kui tänapäeval pole surnuaias käies kellelgi enam viit minutitki aega kalmu kõrval seisatada ega kadunukesele mõelda. Nii et milleks istepink, kui sellel – nagu paljudel teistelgi surnuaiaatribuutidel – enam mõtet pole,» ütleb naine, kes on oma elu jooksul surma halastamatut puudutust mitmel korral tunda saanud.

Anneli: «Ilmaasjata ei maksa surnuaeda kolama minna!»

Anneli vanaema oli vanausuline ning juba lapsest peale on ta teadnud, et ilmaasjata ei maksa surnuaeda kolama minna. «Vanaema rääkis, et surnud tahavad rahu saada. Kui aga kogu aeg haual nutmas ja kadunukesega kontakti otsimas käiakse, peab lahkunu hing taevastest avarustest oma kalmu lähedusse tulema.»

Veel on naisel meeles, et vanaema käis surnuaial alati hommikupoolikuti, nii et keskpäevaks olid seal toimetused tehtud. «Ikka seepärast, et surnuaiast ühtegi hinge endaga kaasa ei tooks.»

Keskkoolipäevil meeldis Annelile mõnikord sõbrannaga õhtuti surnuaias haudade vahel jalutamas käia. «Kui vanaema sellest kuulis, sain pahandada – pärast päikeseloojangut ei tohi surnuaeda jalgagi tõsta, sest mõni hing võib arvata, et ta peab sugulase koju saatma ning tikub ühes.»

Veel rääkinud vanaema enne oma surma, et pidagu nad meeles, et teda liiga kaua taga ei nuta, kuna pisarad võivad kirstu uputada. «Surnuaias tuleb käia siis, kui hingel on raske või sa tunned, et miski nähtamatu vägi sind sinna lausa kutsub.»

Anneli leiab, et kindlasti ei peaks surnuaeda selleks minema, et teistele näidata, kui väga sa ikka lähedase mälestusest hoolid.

Puhja kalmistuvaht Zoja Tera: «Vahel ei suuda isegi surm inimesi lepitada.»

«Elu ja surm on selle poolest sarnased, et mõlemad pakuvad aeg-ajalt näitemängu. Jah, ka surnuaial, haudade vahel tehakse igasugust näitemängu,» on Zoja näinud.

Ta teab pajatada juhtumitest, kuidas surm ei suuda inimesi omavahel lepitada. Kuidas mehe elukaaslane tema esimese naise toodud lilled haualt juuripidi üles kisub ja prügikasti viskab. «Olen rohkem kui kümme aastat kalmistuhaldaja ametis olnud. Ka seda on juhtunud, et lese abikaasa keelab mehe esimesel naisel üldse matustele tulla.»

Zoja arvates on mehed selles mõttes arusaajamad.

Zoja näitab tagasihoidlikku, ent hooldatud hauda, kus keskealise naise mälestuseks põleb küünal. Mees, kes polnud oma naisele tema eluajal just kõige parem mees, oli teda teistega koguni petnud, käib nüüd, kus naine on surnud, haual iga nädal ja nii juba viis aastat jutti.

Zoja Tera pole nõus nende inimestega, kelle arvates valitseb surnuaias negatiivne energia ning seepärast tuleb kalmistul käia võimalikult harva. «Kindlasti see nii ei ole! Inimene tuleb ja jalutab, võtab aja maha, mõtleb elule teistmoodi. Vabaneb pingetest ja see aitab tal eluga edasi minna!»

Oma töö tõttu on kalmistuvahil tulnud ka õhtuhämaruses lahtise haua serval seista või siis südaööl juhatada kabelisse kadunukese juurde omakseid. Zoja ütleb, et ta ei karda surnuid. «Surnud on omas riigis, nad ei saa elavaid segada.»

Nii nagu surnuid, ei maksa ka surma karta. «Surma tuleb armastada. Või vähemasti austada. Siis on kõik palju lihtsam, kui teil ükskord endal minna tuleb.»

Zoja sõnul ei ole elu lõpp veel lõpetatus, vaid uue tee algus.

Inimesed suhtuvad surma mitut moodi, erinevalt käituvad ka leinajad. «Ekstreemses olukorras on inimene kaitsetu. Ta vajab abi. Selles olukorras lööb tema tegelik iseloom välja: headus, jumalakartlikkus, abitus, tihtipeale ka tigedus.»

Zoja sõnul on eestlane kehv andestaja, viha ja solvumist ei suudeta alla neelata isegi peielauas istudes.

Paljud räägivad, et kalmul küünalt süüdates on võimalik lahkunu hingega kontakti saada, ning kalmistuvaht on sellega nõus: «Te mõtlete selle inimese peale, mälestused tulevad meelde.» Samas arvab Zoja Tera, et omas kodus saab samuti kõike seda teha, kui süütate küünla, mis valgustab ka teie südant.

Proua Hilja: «Olin viieaastane, kui esimest korda surma nägin!»

74aastane Hilja on suure osa oma elust elanud Tallinnas, eluõhtul tulnud aga linnast tagasi Puhjasse elama. Eluraskustes karastunud naine ei pea õigeks, et praegusel ajal hoitakse lapsed matusetalitusest ja surnuaiast eemal: «Lapsega tuleb surnuaias käia, talle tuleb ka surmast rääkida.»

Proua Hilja leiab, et lapsed pole sugugi nii õrnast klaasist, et läheksid tõde kuudes katki.

Hilja oli viieaastane, kui suri tema kümnekuune vennake: «Mäletan tema surmahetke tänaseni. Hälli kohale tekkis korraga imeline valgus, kuigi toas põles ainult pisike «tattnina» ehk petrooleumilamp. Ema nuttis meeletult, vanaema lohutas teda, et nii see pidigi minema, sellel lapsel olid ju sündides surikindad käes.»

Mida see tähendab, väike Hilja tookord ei teadnud. Alles palju aastaid hiljem sai ta teada, et lapsuke, kellel sündides on käed üle randme valged, sureb noorelt.

Veel teist korda sai Hilja lapsena kaotusvalu tunda: «Oli kevadine aeg, mürasime teiste lastega kodus. Vanaema sai meie peale väga pahaseks ja ütles, et jätke järele, inimeseloomad, te ei lase mul rahulikult äragi surra.»

Otsustasid siis lapsed vanaemale asu anda ning läksid kodu lähedale ülaseid korjama. «Tulime natukese aja pärast lillekimpudega koju. Meie suureks ehmatuseks ja kurvastuseks leidsime eest surnud vanaema.»

Hilja pöörab pilgu kaugemale ja tunnistab, et siiamaani ei anna talle rahu mõte, kas oleks ehk vanaema tookord ellu jäänud, kui nad poleks lilli korjama läinud, vaid majas edasi müranud. Vanaema oli ju kõigest 66aastane.

Hilja usub, et inimese saatus on ette määratud ning sellest pole pääsu. Samuti usub ta, et hinged toetavad rasketes olukordades meid, toovad olulisi sõnumeid. Kui vaid on oskust neid märguandeid kuulata. Hilja sõnul on võimalik lahkunud hingega surnuaial ühendust saada ning keerulistele küsimustele vastust leida. Eksivat see, kelle arvates on surnuaed vaid üks trööstitu ja kurb koht, kuhu elavatel pole just sageli asja. Proua Hilja meelest aitab surnuaial lähedaste kalmude korrastamine murepilvi hajutada, see on kui hingepuhastus ja samal ajal ka trööst.