Alina Karmazina: «Eestlastel on lihtne. Meil, venelastel, tuleb hoopis rohkem laveerida.» (50)

Alina mängis esiotsa professionaalsel laval ainult eesti keeles. Alles nüüd, Vene Teatris, näitleb ta emakeeles ning see ümberõpe on tema sõnul osutunud oodatust tunduvalt raskemaks. «Eesti keel andis mulle automaatselt teatud eelhoiaku, mida publiku ette astumine nõuab, pani mulle ette maski, andis märku teatud distantsist lava ja saali vahel,» tõdeb Alina Karmazina.

Eesti inimene teab teda ehk ennekõike Marinana seriaalist «Kodu kest linna». Ja tema kodu ongi tegelikult keset linna – Õismäel.

Tosin aastat tagasi seisis Alina valiku ees: püüda sinilindu Peterburis või lavakoolis Toompeal? Sest sisseastumiseksamid lavakooli sooritas ta edukalt nii Neevalinnas kui ka Tallinnas. Paraku sai kahtlus, et näitlejaks õppimine Panso koolis on paras hullumeelsus, vene kooli lõpetanud ja seitse aastat lastestuudios Pinoccio käinud Alinale reaalsuseks juba pärast esimest tundi Toompeal ja ta põgenes Peterburi. Kust aga kahe aasta pärast tagasi tuli. Esiteks käis üle jõu õppemaks. «Teiseks ei suutnud ma seal kuidagi kohaneda ega koduneda.» Tallinnas tagasi, astus Alina siin lavakooli III kursusele.

Pärast teatrikooli lõpetamist läksid sa tööle Vanemuisesse. Nüüd oled Tallinnas tagasi. Miks? Ikkagi oli keel see, mis ei lubanud saada Vanemuises sedavõrd palju rolle, või oli põhjuseks hoopis laveerimine kahe linna vahet?

Mõnikord on nii, et ühte ja konkreetset põhjust polegi, miks inimene otsustab ühte- või teistpidi. Mult on tihti küsitud, et sa läksid ju Peterburi õppima, miks sa siis ikkagi tagasi tulid ja hoopis lavakasse läksid. Mõnikord juhtuvad elus mõned asjad justkui iseenesest ja sa ise ka ei tea, mis selle taga on.

Tõsi, mul polnud kunagi plaani kolida Tartusse ja ma sõitsin kahe linna vahet kuus aastat. Mõnikord koos oma esimese, veel väga väikese lapsega. Nüüd tundub see kõik hullumeelsusena, aga siis olin ma noorem ja see tundus nii loomulik. Ma ei ütle, et ma nüüd vana oleks, aga niipalju power´it ja jaksu vist tõesti enam pole.

Mis puutub minu keeleoskusesse, siis küsimus oli pigem selles, et teatrisse tuli uus draamajuht, kelle tulevikunägemisse mina vist väga hästi ei sobinud ega mahtunud. Kuigi mulle tundus, et just vahetult enne Vanemuisest lahkumist olin eesti keele oskuse ja diktsiooni mõttes tippu jõudnud. Näiteks oli just välja tulnud Andres Dvinjaninovi lavastus «Sviit», kus ma mängisin paralleelselt Karin Tammaruga. Mäletan, keegi näitlejatest ütles hiljem, et ta istus saali tagaotsas ja ei saanud arugi, et sel õhtul just mina laval olin.

Selles mõttes on loomulikult kahju, et eesti keeles enam mängida ei saa. Ma ju nii palju pingutasin selle nimel ja nüüd sulab see nagu kevadine lumi!

Just, sest sa tunnistasid ise kunagi, kui õnnelik sa olid, et Vanemuine sind kutsus, kuna Vene Teatrisse minnes oleksid sa kaotanud aastaga sellegi keeleoskuse, mis sul toona oli. Need on sinu enda sõnad.

Õnneks pärast olin ma vabakutseliseks minemist veel kaks aastat sees Vanemuise tükkides ning tegin kaasa ka Draamateatri lavastuses «Mängud tagahoovis ehk Because», mis alles eelmisel aastal kavast maha läks. Vene Teatris hakkasin ma tegema sünkroontõlget, mis samuti keelt elusana hoidis, kuigi need kaks lavastust, mida ma tõlkisin, võeti nüüd repertuaarist maha. Täna on mul teatris nii palju muud tööd, et ma ei tea, kas ma saangi selle tööga jätkata.

Vabakutselise näitlejana läks elu siiski sedavõrd raskeks, et sa läksid teatrisse tagasi?

Tegin siin kaasa juba eelmisel hooajal mitmes tükis, lavastuses «Õnn kaasa» ja «Antigones», kus mul on lausa peaosa. Aga tõsi on, et vabakutselisena oli mul siiski vähe tööd. Mõned seriaalid ehk, aga mitte rohkem.

Ühtpidi on isegi kahju, et ma jõudsin Vene Teatrisse sellise suure ringiga, teistpidi pole need vahepealsed aastad kindlasti mahavisatud aeg. Samas ma loodan, et äkki mind ka eestikeelsesse teatrisse mõnda tükki mängima kutsutakse.

Vahepeal ma ju õppisin isegi lavakoolis magistrantuuris, kuigi pärast teise lapse sündi ja veel ka teatris mängides ma korraga enam ei jõudnud, nii et praegu on need õpingud mul pooleli. Samas sain ma seal eesti keele praktikat.

Ligemale kümme aastat tagasi saadeti tosin näitlejahakatist Moskvasse Oleg Tabakovi juurde studeerima tingimusega, et pärast õpinguid pöörduvad nad tagasi Eestisse Vene Teatrisse ja peavad töötama siin vähemalt kaks aastat. Nüüd on nad Vene Teatrist pea kõik jalga lasknud. Seega ei terendanud sul siin ees väga roosa perspektiiv. Mida ma tahan küsida: kas Vene Teater on ka sulle hüppelauaks, et sukelduda Peterburi või Moskva teatriellu?

Ei ole õige! Vähemalt neli näitlejat on endiselt siin Vene Teatris. Aga mis puutub hüppelauda, siis olen ma väga rahul ka sellega, mis mul praegu on – teater, lapsed, pere.

Kas loobuksid, kui mõni vene teatri suurnimi kutsuks sind sellistesse teatrimekadesse, nagu seda on Peterburi või Moskva?

Võib-olla ma polegi sedavõrd ambitsioonikas. Ma ju elan Eestis, Tallinn on mu sünnilinn. Selline samm tähendaks täiesti uut etappi. Ma peaks Venemaale võtma kaasa oma pere. Aga vaevalt et mu mees sellega nõus oleks. Selline samm, kui mulle selline ettepanek tõesti ka tehtaks, oleks minu poolt liiga egoistlik. See oleks ehk veel siis võimalik, kui ma poleks abielus või mul poleks vähemalt lapsi. Ent ma olen teatud valikud elus juba teinud. Nii et sellised minekud lähevad juba oleksite ja fantaasia maailma. Kui rääkida reaalsusest, siis need minekud piirduksid paremal juhul mõnes lavastuses kaasategemisega.

Kui võrrelda Vanemuise ja Vene Teatri kulissidetagust elu, siis minu mäletamist mööda on Vene Teatris aastakümneid üks intriig teist taga ajanud. Seda kinnitab ka asjaolu, et seal on nii teatri- kui peanäitejuhid tihti vahetunud.

Ka Vanemuises oli seda piisavalt (naerab). Mina küll ei ütleks, et seal seda polnud. Küsimus oli vaid selles, et ma ei elanud Tartus ja polnud kunagi lavataguse eluga väga kursis – mina olin see loll, kes mingitest juttudest kõige viimasena kuulis (naerab). Samas on alati olnud mu põhimõte püüda mingitest intriigidest ja sellistest juttudest hoiduda. See kulutab ja sööb ka sind ennast. Mind ei huvita teatris see, mis toimub lava taga, vaid mis toimub laval. Endalgi on kodus piisavalt probleeme, jaksa sa siis veel teiste omasid kuulata! Loomulikult olen ma kursis nende inimeste eluga, kes mulle teatris lähedased on. Aga et käia mööda nurki ning seinaääri ja sosistada… Ei, see pole minu moodi.

Eesti teatrivaatajale olid sa aastaid tuttav ennekõike Marinana seriaalist «Kodu keset linna». Sedavõrd tuttav, et sinu seriaalitütart peeti isegi sinu pärislapseks. Kas nüüd, kui seriaal juba ammu minevik, oled sellest rollist vabaks saanud?

Ei ole! Ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks. Alles ma käisin pojale sünnipäevatorti tellimas, kui üks naine ütles, et oli müüjatele maininud, et kas nad ikka teavad, kes neilt tordi tellis. Mulle on see roll juba ammu minevikuks saanud, aga ega siis inimestele saa pahaks panna, kui nad ligi astuvad ja mind Marinana meenutavad. Viimane kogemus oli tõeliselt tore, kui üks mees tuli ja arutas, et kus ta küll mind näinud on, ja siis pahvatas: õige, te olete ju see tüdruk, kes mängis filmis «Kirjad Inglile»! See oli nii tore! Hoopis teistmoodi.

Aga mis seal rääkida, ka Marina roll oli omamoodi tore, ja üldse oli see tore töö. Pandi sind kenasti riidesse, tehti meik. Soe, tubane töö. Istud diivanil ja räägid oma teksti, mis pole üldse raske ega keeruline. Natuke chill oli kõik see asi. Tulidki võtetele kui koju.

Oledki kunagi öelnud, et sinu suureks unistuseks on mõni filmiosa. Nüüd oled sa ka seda maailma natuke nuusutada saanud. Filmides «Kirjad Inglile» ja «Rotilõks».

Veel tegin ma eelmine aasta kaasa ühes Rootsi televisiooni minisarjas «Arne Dahl: Europa Blues», mis oli väga äge kogemus. Seal käis kogu aeg üks action ja tulistamine ja veri lendas. Öösel keset metsa saad kuuli pähe. Jube! See kõik oli nii põnev ja hoopis teisest mastist roll kui senised teatritööd ja need paar väikest filmisutsu. Samas oli «Kirjad Inglile» küllaltki kurnav, sest ma olin siis juba üleni rase. Kell viis hommikul tuli juba buss järele, ja tagasi sai alles kaks öösel! Lihtsalt füüsiliselt oli raske. Neli tundi bussis rasedana loksuda... Ent kõik see vaev tasus ennast ära.

Räägime ka muust, kui ainult teatrist või kinost. Kas venelasel on Eestis hea elada?

See on väga raske küsimus. Kõik sõltub siin inimesest. Ma kohe kartsin sellist küsimust. Et kuidas on vene teatris ja kuidas eesti teatris? Mõtlesin eile selle peale. Ma ei tunne vahet, et see inimene on eesti rahvusest, see on venelane. Olulisem on ju see, kas see inimene mulle meeldib, kas mul on temaga hea koos olla. Siis pole ju vahet, mis keeles ta räägib. Jah, võib-olla on küsimusi ja probleeme, kus ollakse eriarvamustel, aga tihti on ka siin – muide, just meedia poolt – ülepingutamist.

Aastaid ja aastaid on siin teemaks olnud integratsioon (nüüd uue sõnaga lõimumine), aga asja pole sellest saanud ja pole ka näha, et saaks. Äsja lõppenud kohalikud valimised kinnitasid taas, milline veelahe valitseb venelaste ja eestlaste vahel. Miks?

Võib-olla on selle integratsiooniga alustatud valest otsast. Mul on nüüd ka endal kogemus olemas, oma naha peal olen ma seda tunda saanud. Mul on kaks last. Pean ju otsustama, kes nad on – venelased, eestlased? –, mis keeles nad rääkima peaksid, mis keeles õppima jne. Mõtlesin algul, et panen oma vanema poja eesti lasteaeda, aga juhtus kuidagi niimoodi, et teda ei võetudki sinna. Käisin ise kohal rääkimas ja eks lasteaias tunti mind ära. Loomulikult te saate koha, öeldi mulle. Aga lapsel on teine, isa perekonnanimi… Nii läks aasta mööda, ei kippu ega kõppu, ja kui ma viimaks helistasin, et mis ja kuidas, siis öeldi, et oi, te olete väga pikas järjekorras.

Mõtlesin esimese hooga, et lähen uuesti kohale, aga siis tekkis trots. Ma ei lähe, miks ma peaks ära kasutama seda, et ma olen mingi Marina! Et ainult sellepärast võetakse laps lasteaeda. Siis leidsin ühe vene lasteaia, aga see mulle ka ei meeldinud, ning nii jõudsimegi kolmanda variandini, mille nimeks võikski olla integratsioon. Nimelt oli see keelekümbluse rühm, kus kõik olid vene lapsed, kus aga õpetaja rääkis nendega eesti keeles. Mulle tundub praegu, et see oli kõige parem variant. Sest nüüd läks ta just esimesse klassi. Ma ei saa öelda, et ta eesti keeles vabalt räägib, aga ta oskab lugeda ja kirjutada ja saab päris palju eesti keelest aru. Ja peaasi, tal tekkis eesti keele vastu huvi, sest seda õpetati mängulises vormis.

Teise lapse panin ma küll eesti rühma, aga mulle ei meeldinud see ja ma võtsin ta sealt ära, sest ta oli seal kogu aeg nii üksi. Neil oli jõulupidu ja ka seal oli ta nii üksi ja mul oli tast nii kahju! Istus seal üksinda ega saanud aru, kuhu minna ja mida teha. See kõik oli nii kurb. Lasteaiast küll öeldi, et kannatagu ma veel, aga ma ei tahtnud enam. Lev hakkas juba hommikuti kurtma, et ta ei taha täna lasteaeda minna. Nii et mina proovisin oma lastega nii- ja naapidi ja mulle tundub, et see keelekümbluse variant on vene laste jaoks lasteaias ideaalne. Aga eks kool ole juba järgmine teema. Seega mulle tundub, et see integratsiooniteema peaks saama alguse juba lasteaiast. Et neid keelekümbluse rühmi oleks rohkem.

Oled sa ennast siin kunagi diskrimineerituna tundnud?

Noh, sellesama lasteaiajuhtumi võiks ju sellesse lahtrisse liigitada. Samas on mul sellele küsimusele väga raske vastata, sest ma pole nii-öelda venelane tänavalt, kui sa mõistad, mida ma mõtlen. Ma olen eestlaste jaoks siiski telest tuntud nägu ning see töötab. Kas või arsti juures. Kust ma teid tunnen, küsib doktor. Õigus, sealt! Mis otsekohe muudab situatsiooni ja suhtumist.

Kui palju sa väljaspool tööd eestlastega suhtled, on sul pereringis tuttavaid eestlasi?

Ei suhtle. Kogu elu pendeldab vaid töö ja kodu vahet, nii et seltskondlikeks õhtuteks pole aegagi. Aga ma vaatan kodus Eesti televisiooni. Mul on köögis vaid Eesti kanalid ja ma vaatan neid hea meelega.

Kodune keel on teil ju vene keel?

Ikka jah. Kuigi vahel – ma ei tea, mis tujust olenevalt – tuleb vanem poeg koju ja hakkab minuga eesti keeles rääkima. Ja kui ümber on eesti inimesi, tahab ta demonstreerida, et ka tema midagi oskab.

Oma tulevase abikaasaga kohtusid sa kõigest mõni tund enne uue aasta saabumist. Selles on mingit romantilist joont!

Üks hea sõber, kellega ma Peterburis koos õppisin, tuli koju Tallinna uut aastat vastu võtma ning lisaks meie ühistele sõpradele Peterburi teatrikoolist kutsus ta sinna ka oma klassivenna keskkooli päevilt. Nii me Alekseiga kohtusime. No see ei olnud armumine esimesest silmapilgust, aga vastastikust sümpaatiat me tundsime ja see tunne hakkas kiiresti arenema.

Sinu abikaasa ei ole teatriinimene, vaid ärimees. Oled seda kuskil öelnud ja oled endiselt seda meelt, et niisugune kooslus on harmoonilisem, kui võiks olla kahe näitleja, kahe kunstiinimese vahel?

Mulle sobib see variant kindlasti paremini (naerab). Kuigi mul on teatris viimasel ajal päris palju tööd ja see on tekitanud väikseid probleeme, sest ka mehel on pikad tööpäevad. Aga milline mees ei tahaks, et koju jõudes oleks söök laual ja lapsed magama sätitud! Kuid me saame hakkama.

Sinu noorem poeg Lev sai eile just neljaseks. Vanem poeg on seitsmeaastane. Oskad sa juba aimata, kas nad vaatavad rohkem kunsti- või ärimaailma poole?

Vanem poiss Aleksandr käib muusikakoolis. Mulle tundub, et tema on siiski rohkem nii-öelda loominguline inimene (naerab). Levi kohta on veel vara ja raske midagi öelda. Ma ei näe esialgu, et muusika oleks tema teema. Talle meeldib sporti teha: ju-jutsu, aikido. See pakub talle huvi. Nii et tema on palju macho’likum poiss.

Mis aga ärimaailma puutub, siis ma ei usu, et lapsed selles vanuses veel selle peale mõtlevad. Väiksemast peast tahetakse saada pigem kosmonautideks.

Sinu vanem poeg Aleksandr läks just kooli. Panid sa ta vene või eesti kooli?

Meil oli see väga keeruline otsus. Ta räägib küll eesti keelt, aga mitte sedavõrd hästi, et oleks eesti koolis hakkama saanud. Tahtsime ta panna vene koolis keelekümbluse klassi, aga juhtus nii, et seda klassi ei tehtudki, kuna laekus vaid üheksa avaldust. Nii õpib ta harilikus vene koolis, aga võib-olla see polegi kõige hullem variant, kuna muusikakoolis räägib ta eesti keelt. Ja võib-olla matemaatikat ja muid reaalaineid omandab ta vene keeles siiski paremini.

Vaat selles etapis seisavadki venelased keeruliste valikute ees. Eestlastel on lihtne. Paned lapse eesti lasteaeda, eesti kooli. Meil venelastel tuleb hoopis rohkem laveerida, et kuidas lapsele rohkem sobib.

Mainisid eespool kööki. Sina ja lava on justkui lahutamatud. Kuidas on aga lood köögiga?

Loomulikult oskan ma süüa teha, aga jälle sama jutt, et tööd on palju ja ma lihtsalt ei jõua nii palju köögis olla, kui tahaks. Nüüd vaaritavad seal rohkem vanaemad. Seda enam, et mees on mul taimetoitlane, lapsed aga kõigesööjad. Kusjuures üks laps tahab ühte, teine teist toitu. Nii et meie peres on tihti laual kolm erinevat lõuna- või õhtusööki.

Just tänu suurepärastele vanaemadele ongi mul kaks last. Muidu ma ei jõuaks. Hommikul on proovid ja õhtul etendused, nagu see näitlejate elu on. Mida sa selle kõrvalt jõuad? Aga kuna vanaemad olid väga abivalmis, tundsin ma, et võin endale ka teise lapse lubada.

Jõudsid ringiga Vene Teatrisse, oled selles trupis alles eelmise aasta juunist. Kuidas kolleegid sind, kes sa venelasena ju varem eesti teatris töötasid, vastu võtsid? Võõrkehana sa ennast siin ei tunne?

Ei, ei! Ma olen ju selles teatris kui noor saadik. Käisin siin kunagi lastestuudios. Olen mänginud siin laval, kui ma olin kolmeteistaastane, kui ma olin viieteistaastane. Nii et kõik need inimesed, kes siin aastaid on töötanud, on näinud, kuidas ma olen kasvanud. Seega on päris loogiline, et ma lõpuks ikkagi siia maandusin.