Hurtsi klahvimees Adam: olin nii kurnatud, et jäin laval magama! (2)
«See oli meie hullumeelse tuuritamisperioodi lõpu poole,» märgib Adam, kes suigatas ballaadi «Unspoken» keelpillipartii ajal, kui tal parajasti mängida ei tulnud. «Mul on juhtunu pärast tõesti kahju ja piinlik,» tunnistab ta.
Hurtsi laulja Theo Hutchcraft laksatas käega vastu klaverit, et tukkuv bändikaaslane virguks. «Olen kindel, et publik märkas seda. Aga mis juhtus, see juhtus,» ütleb Adam rahulikult.
Ränk kurnatus andis endast märku juba 2011. aasta lõpul. Milanos kadus Theol poole esinemise peal pilt eest ära. Ta istus lava taha maha, pea käte vahel, kuid Adamil õnnestus ta lavale tagasi talutada. Kohe pärast kontserti ronis Theo aknast välja ja mööda tuletõrjeredelit tänavale külma kätte, et õhku saada. «Ma ei teadnud, mis põrgut minuga lahti on!» on ta meenutanut ajakirjale Notion antud intervjuus. Adam varises kokku päev hiljem, pärast kontserti Austrias Innsbruckis, kus ta oma elektriklaveri vihaselt põrandale virutas.
«Meil sai mõlemal selleks hetkeks küllalt, mõistsime, et vajame puhkust. Tuur oli olnud imeliselt lõbus, aga kui esinemised muutuvad uskumatult nauditavateks, siis on seda psühholoogiliselt raske taluda, kui mõni neist enam nii hästi ei lähe,» seletab Adam Õhtulehele.
Raske on aga värske ja innukana püünele minna, kui kaks ja pool aastat oled ühtesid ja samu palu kedranud.
Salvestasid plaadi korteris
«Tänu uuele albumile («Exile» – K.A.) on meil nüüd poole rohkem materjali, mille hulgast valida. Saame anda pikemaid kontserte ning jätta välja lugusid, millest oleme väsinud, ja asendada need uutega, mida on põnevam teha. See on vägev!» rõõmustab Adam ja lisab: «Teise albumi lood on dramaatilisemad, neis on rohkem dünaamikat.»
Pühapäeval saab uut kava kuulda ka Tallinnas, kus Hurts esineb kolme aasta jooksul juba kolmandat korda.
Märtsis ilmunud plaadi materjali asus duo looma ja salvestama, kui eelmise suve festivaliesinemised seljataga. Selleks lukustasid mehed end Adami tillukesse korterisse Manchesteris. «Me oleme lihtsalt lollakad!» lajatab Adam, kui küsida, miks nad eelistasid avara stuudio asemel redutada ninapidi koos kitsukeses korteris.
«Ma tõesti ei tea, mida me mõtlesime. Kui sellele nüüd tagasi vaatan, siis mõtlen, et olime hullud. Arvatavasti peitsime end sinna, et miski distsiplineeriks meid lihtsat elu elama ja keskenduma ainult laulukirjutamisele, nii et peod, tüdrukud ja ringisõitmine ei saaks meie tähelepanu kõrvale juhtida,» põhjendab muusik.
Praegu peamiselt Londonis resideeriv tandem lootis, et kodulinn, kus sündis ka esikalbumi «Happiness» materjal, on neile viljakam töökeskkond.
«Natukeseks oligi sellest kasu, aga siis hakkas see olukord hulluks ajama,» möönab Adam.
Ta ei salga, et koos muusikat kirjutades pigistavad nad teineteisest viimsegi välja, ning kuuel päeval seitsmest nad tulemusega rahule ei jäänud. «Ma arvan, et see muutis meie arusaama sellest, kuidas me peaksime muusikat tegema. Püüame sellega edaspidi tunduvalt tervislikumal moel toime tulla,» lubab Adam.
«Meil on erinev iseloom. Theo on erakordselt positiivse mõtlemisega inimene. Ta on see, kes korrutab: «Kõik saab korda!» Mina olen rohkem see, kes seisab kahe jalaga maa peal ja võtab probleeme tõsisemalt,» võrdleb Adam ennast ja Theod.
«Võiks vist öelda, et mina olen must ja tema valge. Hurts on see, mis jääb meie kahe vahepeale.»
Erinevustele vaatamata ei hakka nad isegi päevast päeva tuuritades teineteisele närvidele käima. «Ei, me oleme harjunud nii palju aega koos olema! Oleme iga päev koos ja see tõesti ei tüüta meid. Me oleme justkui vennad – oleme lihtsalt teineteisega harjunud,» selgitab Adam.
Fännide tähelepanu ei pelga
Ka esinemispaigus vaatavad nad ringi ikka üheskoos. «Pole ju mõtet ümber maailma reisida, et ainult hotelle näha! Eriti meeldib meile välja minna öisel ajal. Tallinnas käisime varem näiteks Depeche Mode’i baaris, nautisime maitsvat toitu ja ilusat vanalinna miljööd. Ilmselt läheme sinna seegi kord,» reedab Adam.
Fännide tähelepanu muusikud ei pelga. «Mul sellega küll probleemi pole, kui inimesed tahavad pisut juttu ajada ja koos pilti teha. Kui ma noorem olin, unistasin samuti oma kangelastega kohtumisest. Hea on anda inimestele midagi, mis neile kauaks meelde jääb,» leiab Adam.
Eestil on tema ja Theo südames eriline koht, sest 2011. aasta jaanuarikuine kontsert Kalevi spordihallis oli nende senise karjääri suurim. «Esimene kord, kui me Eestis käisime, ei suutnud me uskuda, et seisame tuhandete inimeste ees!» meenutab Adam praegugi vaimustusega.
«Saime aimu sellest, mida suured kontserdid endast kujutavad. Selle mälestuse pärast tahamegi üha tagasi tulla.»
Jubedaim kontsert: me ei kuulnud iseennast!
«Enne Hurtsi oli meil Theoga bänd Daggers, millega meil oli palju-palju halbu esinemisi. Kord mängisime ühes Londoni pubis üheleainsale inimesele – baarimehele. Päev hiljem varastati meil Manchesteris pärast esinemist autost kogu varustus, 3000 naela eest tehnikat,» meenutab Adam Anderson kõige jubedamat kogemust.
Hurtsil on tema sõnutsi aga vedanud, sest publik on neid hellitanud ja nad on saanud esineda oivalistes kontserdipaikades. «Ainsana meenub live «Rock am Ringi» festivalil Saksamaal 2011. aastal, mis oli meile väga tähtis ülesastumine 80 000 inimese ees. Kui olime šõuga pihta hakanud, jäid meie kõrvamonitorid üsna kohe tummaks, nii et me ei kuulnud iseennast üldse. Puldist tuli meile kõrva kõige kohutavam lärm, mida kunagi kuulnud olime. Esimesed pool tundi masin lihtsalt karjus meile kõrva,» jutustab Adam.
Ida-Euroopas tuntumad kui kodumaal
Hurts on Kesk- ja Ida-Euroopas hoopis rohkem laineid löönud kui kodumaal. «Mida ida poole Suurbritanniast liikuda, seda pühendunum meie publik on,» arvab Adam.
Teine album on pannud kaasmaalasedki kahemehebändi rohkem tähele panema. «Kolmanda albumiga püüame veelgi oma haardeulatust suurendada. Ihkame teha muusikat, mis kõnetaks mingil määral igaühte. Muidugi tahame esineda staadionidel,» ei varja Adam.
Kui debüütalbumil «Happiness» domineeris 80ndate elektroonikasaund, siis «Exile» kätkeb tänapäevase rütmi ja bluusi mõjutusi, barokseid orkestri- ja kooripartiisid ning ohtralt raskerokilikku kitarrikõla. Keerulisemaks ei kavatse Hurts kõlapilti enam ajada. «Plaanime taas keskenduda lauludele endile, vokaalile. Proovime teha muusikat, mis on kergemini seeditav,» avaldab Adam.
«Oleme uute lugude kirjutamist juba alustanud.»
Kommentaarid