Film

"Mandariinid" – tulgu või maailmalõpp, eestlased kannatavad ikka ära (5)

Viljar Voog, 1. november 2013 10:35
Ivo (Lembit Ulfsak)
Eestlaste ja grusiinide ühistööna valminud „Mandariinid" tabab hiilgavalt eestlaste olemust. Pole meie asi, mis kuskil toimub, me ei taha sellest midagi kuulda, ja kui see ka juhuslikult meie ukse ette potsatab, no siis küll me olukorra stoilise rahuga vastumeelselt lahendame.

Aasta on 1992. Suurem osa eestlasi on sõdivast Abhaasiast kodumaale tagasi pöördunud. Ühte väikesesse külla on jäänud vaid Ivo (Lembit Ulfsak), kes teeb kaste oma naaber Markuse (Elmo Nüganen) mandariinide tarvis. Sõda saabub aga ka nende õuele ning ootamatult hoolitseb Ivo kahe omavahel sõdiva haavatud soldati, grusiini (Mikhail Meskhi) ja tšetseeni (Giorgi Nakashidze) eest.

Samal teemal

„Mandariinides" räägitakse erinevatele inimestele erinevaid lugusid. Kuumaverelised grusiinid näevad selles jutustust kuidas sõda teeb inimesest koletised ning läheb vaja kannatlikkust, et neist taas inimesed saaks. Eestlased aga näevad sealt omanimelise haiguse või õnnistuse peegeldust.

Mõnes mõttes on „Mandariinide" moraal täpselt samasugune kui Hardi Volmeri „Elavates piltides": tulgu või maailmalõpp, meie kannatame selle vaikides ära ja elu läheb edasi.

Hollywoodi filmikriitikud, kes pole kunagi ehtsat eestlast näinud, kirjeldaksid Ulfsaki ja Nüganeni näitlemist kui flegmaatilist ja puist. Et aru saada, kui suurepärase näitlejatööga mehed hakkama on saanud, peab oskama ekraanilt üles leida iseend, su sõpra või vanaisa – tüüpilist eestlast.

Kui siia juurde panna veel hingega mängitud rollid sõdivate meeste näol ning lavastaja Zaza Urushadze enesekindel kaameratöö, siis tulebki kokku maitsev mandariinikompott.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee