Inimesed

«Oma haigust talus Kaika Laine vapralt. Ta tahtis väga paraneda.» (40)

Kaja Roomets, 30. oktoober 2013 07:00
RAHVARAVITSEJA: Kaika Laine oma kodus Võrumaal 2007. aasta augustis. Foto: ALDO LUUD
Intensiivravipõetaja Virve Kirs meenutab imeravitseja elu viimaseid aastaid.

«Oma haigust talus Laine vapralt. Ta oli arstidega koostööaldis ja neile alati väga tänulik. Ta tahtis väga paraneda,» ütleb Virve Kirs, kes põetas ravitseja Kaika Lainet Tartu Ülikooli kliinikumis.

Intensiivravipõetaja Virve Kirs kohtus Lainega esimest korda haiglas, kui tollal 79aastane rahvaravitseja toodi infarktiga Tartu südamekliiniku erakorralise kardioloogia osakonda. Oli detsember, aastaks 2006. Virve oli haiglas töötanud vaid neli kuud. Ühel hommikul suure visiidi ajal tutvustati talle haigeid ja öeldi, et tema patsient on ka Kaika Laine.

Virvel on nende esimene kohtumine väga hästi meeles: «Laine tõmbas mind oma konksus näpuga enda juurde ja ütles: Tulõ siiä. Tulõ avita minno.»

Laine küsis, kui kaua põetaja on haiglas töötanud ja mida ta varem tegi. Virve vastas, et oli aastaid kaubandustöötaja. «Tuu tüü es olõ sullõ õigõ, taa tüü om sullõ õigõ,» teatas Laine ja soovis, et haiglas oleks just Virve tema hooldaja.

Põetajast heaks sõbrannaks

Patsiendina oli Laine ääretult kannatlik ja koostöövalmis. Ta püüdis olla alati heatujuline ja positiivne. «Laine austas väga arstide tööd ja ütles ikka – tänu teile ja teie hoolitsusele olen ma siiamaani elus,» lausub Virve.

Juba rahvaravitseja eluajal sai klassikaks tema lause südamestimulaatori kohta: «Mis mul viga, mul jo noor poiss rinna pääl.»

Nende omavaheline suhtlemine jätkus ka siis, kui Laine juba kodus oli. «Ta rääkis, et inimese eluraamat lüüakse lahti, kui ta tema juurde tuleb, ja seal on kõik kirjas,» meenutab Virve.

Tähenduslikuks osutusid ka Laine hilisemad sõnad oma põetajale: «Kas sa mõtled, et sa minuga niisama suhtled? Ei, ma valisin su välja!»

Nende läbikäimine kujunes südamlikuks ja sagedaseks, Laine viimastel eluaastatel rääkisid nad telefonitsi peaaegu iga päev. Virve käis paar korda aastas ka Kaikal. Enne küllaminekut pidi aga temagi kindlasti ühendust võtma ravitsejat aastaid abistanud Sirjega ning ütlema, millal tuleb.

Naised rääkisid teineteisele oma igapäevastest toimetustest. Laine jutustas, mida ta päeval tegi, kes on külas käinud, kes helistanud. Samamoodi tundis ta huvi Virve tegemiste vastu. «Nüüd mi saimi jällegi tõnõtõsõl traatõ piti külän är kävvü,» tavatses Laine öelda.

Need jutuajamised tegid mõlema tuju heaks, ütleb Virve. Laine huumorimeel ei jätnud teda maha elu lõpuni. Kui keegi küsis, kui vana ta on, vastas Laine: «Ma olõ nii vana ku köstri kana ja nii rikas ku Riia kikas.»

Virve meenutab: «Helistati ja küsiti Kaika Lainet. Laine küsis helistajalt, mida too Lainest tahab. Helistaja küsis, kes vastaja Lainele on. Laine vastas südamerahuga, et on Kaika Laine hooldaja.»

Aitas teisi ka haigevoodist

Virve teab, et Lainele helistati kuni tema elupäevade lõpuni. «Nii mõnigi pahandas, kui Laine ei tahtnud hädalist vastu võtta. Oli isegi selliseid, kes imestasid, et ta ikka veel elab. Kui küsiti ravi, siis ütles Laine, et jätku vanainimene rahule, tema enam ei ravi.»

Samas ei ole see lõplik tõde, et ta elu lõpuaastatel enam ei ravinud. «Isegi Tartus haigevoodis vaatles ta haiglas liikuvaid inimesi ning kui nägi, et keegi vajab tema abi, kutsus enda juurde ja ütles: «Kõnõlõ mullõ.»

Kord küsis ta Virvelt, miks ühel meditsiiniõel kogu aeg sall ümber kaela on. Virve vastas, et tal on kurk haige ega parane kuidagi. Laine palus ta enda voodi juurde kutsuda. Sel õel kadusid peagi nii kurguvalu kui ka muud vaevused.

«Ta avitas kogu aeg. Oma palatis parandas ta kõik teised patsiendid ka ära, ilma et nad tema poole oleksid pöördunud.»

Virve peab oluliseks siinkohal rõhutada, et Lainel ei olnud haiglas kaasas ei ravimtaimi, viina- ega õlipudeleid: «Seal aitas ainult tema olek ja sõna vägi.»

Laine ei tervendanud palatikaaslasi mitte südamehaigusest, mille pärast nad seal südamekliinikus olid, vaid kui kellelgi valutas jalg või selg, siis võttis ta neile teadmata energiaga valu ära, sest ega ta muud ei teinud, kui vestles nende inimestega.

Tartu Ülikooli kliinikumi tõi reanimobiil Lainet viimase kuue aasta jooksul mitu korda. Kui Laine tervis lubas tal vähegi kodus olla, palus ta Virvel alati tervitada haiglarahvast. «Ütle neile edasi tervitusi siit kaunilt Kaikamäelt,» oli Laine lause.

Tundis nii rõõmsat kui ka kurba Lainet

Virve tundis nii rõõmsat kui ka kurba Lainet. Imeravitseja materiaalne elu oli äärmiselt kasin. Kurvem aeg saabus siis, kui Laine tervis läks nii viletsaks, et ta omal jõul enam väljas käia ei jõudnud. Mõnikord vastas ta Virve küsimusele: «Kuidas sa täna elad?» nõnda: «Nigu tuli tuurõn puun.»

Laine kurtis Virvele tervise üle, aga oli ka koduseid muresid. Need tulid välja telefonivestluses. Imeravitseja ei kaevanud kellegi peale ja suhtus ka olmelistesse ebamugavustesse pigem humoorikalt.

Oli päevi, kui Laine telefonitoru otsas suure häälega nuttis ega rahunenud maha ka mitme tunni möödudes. Sellistel puhkudel helistas Virve Sirjele. «Ma ei tülitsenud Sirjega, aga tundsin huvi, mis juhtus, et Laine nii kurb on. Sirje rääkis oma versiooni, mis tavaliselt erines Laine omast.»

Virve teab, et rahvaravitseja ei öelnud kunagi Sirje kohta halvasti, kuigi viimasele pannakse pahaks seda, et ta peletas minema ka Laine sõpru, kellelt vanainimene oleks positiivset energiat saanud. «Laine kreedoks oli läbi elu, et kurjusele ei vastata kurjusega ning oma hädades oled ikka ise süüdi.»

Oma äraminekut nägi Laine ette juba enne viimast haiglakorda. Jaanuaris sealt lahkudes ütles Virve hüvastijätuks, et sünnipäeval siis näeme. Laine lausus: «Sa tulõt varõmb, küll sa näet.»

Täpselt nii ka läks. Nad küll kohtusid veel haiglas, aga Kaikale Lainega hüvasti jätma pidi Virve minema tõesti kuus päeva enne sõbranna 86. sünnipäeva tänavu aprillis.

Kas Laine kartis surma? Virve ütleb, et ta ei tea seda. Laine vähemalt ei väljendanud kuidagi, et ta kardab. Samas on hirm inimesele omane tunne, kõik me kardame mingil hetkel midagi või kedagi.

«Me keegi ei suuda iial olla nii head kui Laine.»

Virve Kirsi põhjalikumaid mälestusi Lainest võib lugeda Inge Pitsneri ja Einar Ellermaa veel trükilõhnalisest raamatust «Kaika Laine inimesed».

Virve lugu räägib imeravitseja elu viimastest aastatest. Ka sellest, mis on olnud võõraste pilkude eest varjus. Raamatus on 30 lugu arstidelt, lähedastelt ja inimestelt, keda Kaika Laine on ravinud. Põhiliselt just viimastelt.

Raamatu autori Inge Pitsneri üks esimesi kohtumisi oli Peetriga, kellel on muljet avaldav lugu selles mõttes, et tal oli väga raske haigus: «Rahvakeeli võib öelda luuvähk või lümfivähk, mille Laine diagnoosis roosina. Ma olin tema loost rabatud ja nutt tuli peale. Tegelikult olen palju sel suvel nutnud. Ja mitte kurvastusest, vaid nutma on ajanud see meeleliigutus, et meie keskel elas selline imeline inimene, kes aitas nii tohutult paljusid uuele elule.»

Teine autor Einar Ellermaa ütleb: «Me ise loodame, et seal ei ole midagi, mis Lainele poleks meeldinud. See on meile väga tähtis.»

«Me keegi ei suuda iial olla nii head kui Laine,» ütleb uroloog Gennadi Timberg raamatus rahvaravitsejast rääkides.

Einar Ellermaa: „Kaika Lainest raamatut kirjutada on ülendav!"

Ütlesite, et 15. juunil oli teil telefonis kõigest Vahur Kersna telefoninumber ja tänaseks on  juba trükisoe „Kaika Laine inimesed" juba müügis.

Aga me ju terve suve töötasime kahekesi! See napp pagas hakkas küll kiiresti kasvama, üks inimene viis teiseni, nii et mõni päev sündis lausa viie loo idee. Tekkis nagu klubi "Kaika Laine Inimesed" ja selle klubi inimesed olid erakordselt abivalmid meile otsima ka uusi inimesi, kelle lugusid nad teadsid. Ja isegi nendega kokku leppima!

Kaks korda neli päeva käisime Läti piiri lähedal mere ääres puhkamas ja siis avastasime alles viimase päeva hommikul, et tänane päev ei alanudki Lainest rääkimisega.

Kas olite Kaika Lainega tema elu ajal kohtunud?

Seda ei jätnud küsimata peaaegu ükski raamatus oma lugu rääkiv inimene. Ei ole kohtunud. Tervis on korras olnud ja polnud ka selliseid sõpru, kes oleks Kaikale kaasa võtnud. Raamatu sissejuhatuseski on selle kohta kirjas, et mida rohkemate Laine inimestega me kohtusime, seda rohkem oleks tahtnud seda imelist inimest tunda.

Keda oli raamatusse rääkima saada kõige raskem?

Kedagi ei olnud raske saada raamatusse rääkima, mõneti isegi vastu meie kartusi. Tavaliselt algas see vastus nii: "Austusest Laine vastu ikka..."

Mõni küll ütles, et kes nüüd mina Laine kõrval olen, et minust peatükk tehakse...

Võib  olla oli Kersna number telefonimälus kui märgiline enne?  -Et olete õigel teel, tuld!

Ma sellist märki hästi ei usu. See number on mul sellepärast, et olin 11 aastat teleajakirja peatoimetaja. Aga õigel teel olime küll. Sellist tööd teha on ülendav ja see on suur õnn. Mis tähendab üks puhkuseta suvi selle kõrval? See oli ju parem kui puhkus.

Kas võib juhtuda, et sellele raamatule tuleb kunagi ka järg?

Et nagu Luts kirjutas "Kevade" järel "Suve" ja siis "Tootsi pulma" ja ehk ka "Sügise", igaüks nõrgem kui eelmine.... Hästi ei usu. Muide, üks sensitiiv, Laine hea tuttav, ütles, et tuleb veel kolm raamatut. Aga need pole järjed.

Kas selline raamat oleks võinud trükivalgust näha Laine elupäevil?

Jaa. Me ise loodame, et seal ei ole midagi, mis Lainele poleks meeldinud. See on meile väga tähtis.

Inge Pitsner: „„Kaika Laine inimestest" kirjutamise suvi oli tervenisti  eriline"

„Ühtegi lugu pole võimalik teistest eraldi välja tuua. Kõik on erilised," räägib Inge Pitsner, raamatu üks autoritest.

Inge üks esimesi kohtumisi oli Peetriga, kellel on muljetavaldav lugu selles mõttes, et tal oli väga raske haigus.

„Rahvakeeli võib öelda luuvähk või lümfivähk, mille Laine diagnoosis roosina. Ma olin tema rabatud loost ja nutt tuli peale! Tegelikult olen sel suvel üldse palju nutnud. Ja mitte kurvastusest, vaid nutma on ajanud see meeleliigutus, et meie keskel elas selline imeline inimene, kes aitas nii tohutult paljusid uuele elule," seletab Pitsner.

Lainega pole Inge küll kohtunud, kuid oli temast kuulnud kui väga heast ravitsejast.: „Ja juba enne, kui Vahur Kersna ta telesse tõi. Ma olen ka ise Võrumaalt pärit, kuigi mitte Laine lähedalt, vaid Haanja vallast. Meie peres pole, jumalale tänu kellelgi sellist haigust olnud, et imearstilt oleks pidanud abi otsima, ja nii ma Kaikale kunagi ei sattunudki. Tean inimesi, kes ka minu kodukülast tema juures käisid."

Inge lapsepõlvekodus koguti ravimtaimi, et neid haiguste puhul tarvitada, tema kadunud vanaema õpetas aga, kuidas kaitsta end kurja eest ning mida tähendab kaetamine ja muud sellised asjad: „Minu emapoolses suguvõsas on olnud nõid, kellest juba lapsena kuulsin imelugusid. Võib-olla olid tema võimed Laine omadega sarnased, vähemalt esivanemate juttude järgi tundub nii."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee