Inimesed

«Glamuuri jagub viieks minutiks ja selle taga on kuid rasket tööd.» (10)

Kais Allkivi, 28. oktoober 2013, 07:00
PEOMEELEOLU: Antoniole kindlustasid aasta silmapaistvaima moekunstniku preemia puslet meenutavad ülikonnad ja üle mitme aasta disainitud kleidid. Pärast Kuldnõela šõud valitses tema modellide riietusruumis ülev meeleolu, modellide seas oli ka Juhan Ulfsak (paremalt esimene). Foto: Meelis Tomson
Baltmani peadisainer Antonio töötas Kuldnõela võidutöö kallal pool aastat.

«See, et asjad jäävad viimasele minutile, on moemaailmas väga loomulik, sest loomingulist tegevust on üsna võimatu täpselt ette plaanida,» sedastab Aivar Lätt ehk Antonio, kelle laupäevaõhtusel Kuldnõela auhinnagalal esitletud kollektsioon «Luigelaul» sai valmis alles reedel. Unetunde disainer aga viimase hetke paanikale enam ei ohverda: «Aastatega olen õppinud ennast hoidma ja oma aega paremini plaanima.»

Samal teemal

Antoniole, kes lõi oma esimese kollektsiooni 15 aastat tagasi, oli Kuldnõela trofee, mida anti samuti välja 15. aastat, justkui sünnipäevakingitus. «Arvan, et Kuldnõel on Eestis moedisainerile auhinnaliselt suurim tunnustus, aga ega loomingut saa auhindadega mõõta,» leiab 2010. aastast Baltmani peadisaineri ametit pidav mees.

Žürii, kuhu kuulusid ehtekunstnik Tanel Veenre, kunstiakadeemia rektor ja tekstiilikunstnik Signe Kivi, moekriitikud Kristina Herodes ja Urmas Väljaots ning Tallinna Kaubamaja kaubandusdirektor Edward Köster – valis Kuldnõela nominendid välja eelmise aasta tegevuse põhjal.

«2012 oli tõesti väga inspireeriv aasta,» kinnitab Antonio. «Tutvusin Jaapani disainerite Isamu Katayama ja Limi Yamamotoga ning muusik Lyoki Napatoriga, kes andsid omal moel tõuke teha seda, mida sai laupäeva õhtul näha. Käisin neil eelmisel aastal Jaapanis külas ja see reis avardas mu silmaringi. Mulle on jaapani kultuur alati meeldinud. Jaapanlastele on omane detailiarmastus, mida pean minagi väga oluliseks. Iga detail on tähtis, sest detailidest moodustub tervik – nii kui ühe ära jätad, ei ole tulemus enam selline.»

Auhinna nominatsioonist sai ta teada märtsis, kuid kollektsiooni, mille põhjal langetas žürii lõpliku otsuse, asus ta kavandama kuus kuud tagasi. «Lihtsustasin algseid kavandeid tublisti. Lõpuks jäi enamik meestekomplekte ühe ja sama lõikega, isemoodi väljanägemise andsin neile eri kangaste ja värvidega. See oli justkui pusle kokkupanek. Pintsakute seljal on lukud, mille mõte ongi näidata, et neid tükke annab kombineerida mitmel moel. Oleksin võinud sobitada kokku hoopis teised värvid,» räägib Antonio.»

Üheks meesmodelliks kutsus ta Salme kultuurikeskuses peetud galale näitleja Juhan Ulfsaki. „Juhan on lahe! Nägin teda aastaid tagasi ühel moešõul ja ta jättis laval kustumatu mulje. Tahtsin teda algusest peale seda kollektsiooni esitlema, ta oli sinna justkui sisse kirjutatud,“ seletab Antonio ja lisab: „Õnneks oleme me tuttavad, natuke tuli teda siiski veenda.“

Disainis üle viie aasta naisterõivaid

Et ta pühendas võistluskollektsiooni oma 15 moeloominguaastale, mille käigus ta on disaininud ka naisterõivaid, valmis «Luigelaulu» tarbeks ka kaks naiste pükskostüümi ja kleiti. Viimased osutusid suurimaks pähkliks. «Ma ei olnud juba viis aastat midagi naistele disaininud ega osanud enam arvestada, et sellele nii palju aega kulub!» tunnistab ta.

«Naistele on üldse raskem riideid teha, sest kuigi ülikond on keerukas asi, on tal siiski kaks varrukat, keha ja reväärid, kuid kleite on võimalik teha miljonil eri moel,» põhjendab disainer.

Viimase minuti paanika olla uue kollektsiooni esitlemise eel täiesti harilik, sest loometööd on raske ajalistesse raamidesse suruda. «Paanika on alati, isegi maailmakuulsates moemajades. Pikaaegne Louis Vuittoni peadisainer Marc Jacobs rääkis dokfilmis, kuidas üks kleit saadeti 10 minutit enne moešõu algust ateljeest mootorrattaga teele. Kleit ei jõudnudki kohale, sest ratas jäi liiklusummikusse,» toob Antonio näite.

«Aega saab aga niiviisi plaanida, et oma tervisele liiga ei teeks,» möönab ta.

Kuigi mees tunnistas laupäeva õhtul, et on rampväsinud, ei harrasta ta ka kiireimatel hetkedel öö läbi töötamist. «Magasin korralikult seitse-kaheksa tundi, lihtsalt viimased tööpäevad venisid pikaks. Pigem on nii, et kui on väga palju tegemist, siis kipub uni olema rahutu – raske on end välja lülitada.»

Inspiratsiooni ammutab moekunstnik sõna otseses mõttes igalt poolt: «Võin jalutades komistada ja märgata erilist katusekivi, mis annab mulle idee. See on kõikjal: juhuslikud detailid, visuaalid ja lõhnad, kõik, mida saab meeltega tunnetada.»

«Loomingulist kriisi ei saa endale lubada.»

Loomingulist kriisi pole ta enda sõnul iialgi kogenud. «Kui moedisain on su töö ja elu, siis ei ole loomingulist kriisi olemas. Sa ei saa seda endale lubada – maailm ei oota sinu järele,» toonitab Antonio.

«Loomingulisest kriisist kergem on tulema see, et lakkamatu töötamisega põletatakse ennast läbi. Unustatakse, et tuleb elada, nautida, reisida, hästi süüa. Mina olen oma elus õnneks selle tasakaalu leidnud.»

Neil, kellel on jätkunud püsivust ja töökust, on aga tema hinnangul kujunenud kindel sihtgrupp ja tööd jagub. «Eestis tunnevad kõik kõiki ja konkureerimine on pigem sõbralik. Kuidas ma sõprade eest teadlikult kliente ära napsan?» muheleb Antonio.

«Minu looming on vastuoluline, see ühendab klassikalisi rätsepakunstivõtteid tänapäevaste vormide ja kangastega,» ütleb ta ja nendib, et «moodne klassika» kõlab küll klišeelikult, kuid iseloomustab tema tööd tõepoolest.

«Ma austan klassikalist rätsepakunsti, mis on nii Eestis kui ka välismaal on see välja suremas. Noori tegijaid tuleb vähe peale, sest see on raske ja üldse mitte glamuurne töö – istuda, kangatükke lõigata ja õmmelda. Selle ameti omandamine nõuab pikki aastaid õpipoisipõlve, oskused tulevad ainult kogemusega,» räägib Antonio, kes teeb 90ndate lõpust saadik koostööd kindla rätsepafirmaga. «Mulle on tähtis, et kõik Baltmani rõivad toodetaks algusest lõpuni Eestis.»

Et tööstuskollektsioone luues tuleb töötada aasta aega ette, on tal hetkel käsil juba Baltmani 2014. aasta sügistalvine kollektsioon. Kõrgmoekollektsioonidesse plaanib ta taas osaliselt ka naisteriideid sisse tuua, kuid ei tihka lubada, et asuks tellimuse peale daamidele peokleite disainima.

Antonio kõrval kandideerisid Kuldnõelale Liisi Eesmaa ja Ülle Pohjanheimo. Kuldnõela kõrval anti esimest aastat välja Hõbenõela auhind aasta eredaima sähvatuse eest Eesti moetaevas, mille pälvis 34 aastat moekunstnikuametit pidanud Vilve Unt. Nominendid olid ka pesudisainer Kriss Soonik ja kotidisainer Julia Korovina.

10 KOMMENTAARI

p
paraku 29. oktoober 2013, 11:16
Asjad istuvad seljas halvasti. Ilmselt õmblusvead. Ei ole arvestatud erinevate tekstuuride ühildumisega. Modellid näevad õnnetud välja, see on üks näitaja, et midagi on korrast ära.Üldmulje kisub sinna "väljuhäälse vähemuse" viimase karjatuse poole.
j
jubedamat 28. oktoober 2013, 15:54
kollektsiooni annab otsida hea,et see ilmus Halloweeni eel,saab häid mõtteid tondikostüümideks Ja riided võiks inimesel ikk aselga istuda Kõik modellid käisid kiipas ,nööbid kiskusid Kas kangast oli puudus,et 2 mr väiksemad said kõik mkolehilbud? Paras nõelaga teatud kohta torkida sellel soprdissel.
Loe kõiki (10)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee