MEISTRIKLASS TÄISKASVANUILE: 2001. aasta erootikamessil Sexpeditsioon näitas Seksi-Kristi tänulikule publikule, kuidas käib tupemaalimine. Kunstniku tegevust kommenteerib Aivar Palumäe. Foto: ARNO SAAR
Inimesed
26. oktoober 2013, 07:00

Eesti seksitööstuse hiilgeajad on möödas: mäletate veel Sexpeditsiooni, Seksi-Kristit, esimesi pornoajakirju? (22)

«Tuttavad soomlased palusid müüa maha väikese partii dildosid,» meenutab erootikapoe Planet Amor omanik Kristina Valing oma esimest suurt tehingut seksitarvikute maailmas. Üheksakümnendad olid äsja alanud ja intiimmaailm kolis magamistoast ajalehtedesse, ajakirjadesse, telekasse, kogu ilmarahva silme ette. Inimesed veetsid erootikakaupluste privaattubades pikki päevi. Jalgu üritas alla saada koguni kodumaine pornofilmitööstus.

Praeguseks aga on kadunud sajandivahetusel rahvast hullutanud pornokuningas Aivar Palumäe ja tupemaalingute ning orgiaplaanidega kuulsust kogunud Seksi-Kristi.

Kristina Valing haldab praegu kolme Tallinna erootikapoodi, tippaegadel oli tal neid kaks korda rohkem.

«1990ndatel oli see midagi uut ja väga põnevat, mis polnud enam keelatud,» annab Valing hinnangu koos uue vabariigiga alanud seksrevolutsioonile. Rahaks tehti kõik, ka vanad Soomes seisma jäänud pornožurnaalid. «Need läksid nagu soojad saiad!» Isegi riigiasutuste reaktsioon olnud positiivne – erinevalt põhjanaabritest, kes üritanud kohalikku seksikaubandust igati takistada.

Vanadest headest aegadest jagub Valingul värvikaid mälestusi küllaga. Toona polnud paljudel Eesti peredel kodus videomakkigi, rääkimata internetist. Lahendus? Sekspoodide kabiinid. «Inimesed olid seal tunde, vahel terve päeva,» on eestlaste pornovaimustus Valingul täpselt meeles. Vahel tuldi üksinda, vahel paarikestena.

Iseäranis meeldejäävad kunded olid geid, kes kippusid tihtipeale kabiiniseintesse piiluauke uuristama. «Aga kui hiljem remondi käigus tehti seintesse juba spetsiaalsed avad, siis need enam huvi ei pakkunud. Neile oli vaja just, et oleks ise urgitsetud,» muigab Valing.

Mõni armujanus ja üksinduse all kannatav klient jättis kabiini isiklikke esemeid, näiteks aluspesu – koos telefoninumbriga.

Inimesed tahavad suhelda

Enam pole ei kabiine ega videokassette. Mõlema kõrgaeg jäi aastatuhande vahetuse kanti, mõlemad kadusid majanduskriisi saabudes. Need DVDed, mis Planet Amori riiuleid praegu ehivad, pakuvad huvi vähestele. Internet ja konkurents on kaks põhitakistust, millega sekspoepidajal maadelda tuleb. Valing on oma äri otsapidi virtuaalmaailma kolinud, kaubeldes portaalides Eros, Fantaasia ja Sexshop.

Milleks peaks keegi üldse seadma oma sammud sekskaupluse poole, kui kogu meelas maailm on vaid hiirekliki kaugusel?

«On mingi osa inimesi, kes eelistavad pärissuhtlust ja kellele meeldib asju kätega katsuda. Neile on see ajaviide,» selgitab Valing. Oluline on, et kunde saaks rääkida igasugustel teemadel ja kõik jääks poe seinte vahele. Igal erootikapoe müüjal on kujunenud oma fännid, kelle vajadusi teatakse-tuntakse. Mõnest kliendist on saanud koguni sõber, kellega müüjad suhtlevad ka töövälisel ajal.

Tänaseks on kunded muutunud palju teadlikumaks ja teavad täpselt, mida tahavad. Kõige kuumemaks kaubaks on vibraatorid ja dildod. Nende kõrval leidub innovatiivsemaid tooteid: näiteks paarikestele mõeldud We-Vibe, mida tutvustatakse firma netipoes lausega «Jagatud rõõm on erutavam kui kunagi varem!» Kuidas täpselt näeb välja instrumendi kasutamine, jäägu igaühe enda fantaasia hooleks. Internet on õpetuslikest videotest pungil.

Riiulitele tolmuma ei jää ka kuulsate pornostaaride intiimsete kehaosade järgi valatud mudelid. Mis inimesed need on, kes tõsimeeli selliste asjade peale oma raskelt teenitud raha kulutavad? «Peamiselt nende näitlejate fännid,» lausub Valing.

Aastatega on kaduvikku veerenud seksimessid. Sexpeditsiooni mäletate? «Inimesed tulid sinna lõdvestuma, suurem osa oli tarbinud alkoholi,» meenutab Valing. Sarnased aktsioonid on tema sõnul igal pool maailmas ära vajunud. «Teema on mingil määral ammendunud, ei ole enam moodne.»

Sekspoodidega sarnaselt käib tihe rebimine täiseas publikule mõeldud kodulehtede vahel. «Tundsime, et puudu on kohast, kus võiksid kokku saada konkreetsemate soovidega täiskasvanud,» räägivad portaali Iha.ee loojad Urmas ja Kristjan (nimed muudetud). Koduleht reklaamib end sõnadega «Seksikate inimeste kohtumispaik» ning kasutajad saavad sinna endast erutavaid pildikesi üles laadida ja teiste omasid hinnata, samuti omavahel suhelda.

Aasta oli 2007. Noorte tutvumisportaale oli tekkinud nagu seeni pärast vihma, aga täiskasvanute maailm oli veel praktiliselt hõivamata. «Nüüdseks on konkurents juba täiesti tajutav.»

Virtuaalreaalsus annab himurale isikule võimaluse tunda end anonüümselt ja turvaliselt. Iha.ee kogukond annab tänu sellele läbilõikepildi kogu ühiskonnast. «Kasutajaid on noortest kuni väärikate pensioniealisteni. Tegemist on tavaliste Eesti inimestega ja see varieerub üliõpilastest kuni tippjuhtideni,» kirjeldavad omanikud. Päevas külastab lehekülge umbes paarkümmend tuhat inimest. Statistika järgi on keskmine kasutaja 32aastane.

«Võib öelda, et muidu kinnine eestlane on arvuti taga virtuaalselt palju julgem ja teeb või ütleb palju rohkem seda, mida näost näkku võib-olla ei julgeks,» paljastavad Urmas ja Kristjan rahvuse hingeelu. Hetke, kui projekt oleks vaevelnud kasutajate või materjali nappuse käes, nad ei mäleta. «Loomulikult oli inimesi portaali käivitades vähem, kuid edasi on järgnenud ainult kasv. Mida rohkem kasutajaid ja infot, seda julgemalt riputavad ka teised enda kohta andmeid üles.»

Kuidas kindlustavad ärimehed, et nende kaudu ei satuks võrguavarustesse midagi illegaalset, näiteks pikantset materjali lapseohtu modellidest? «Väga raske on garanteerida, et midagi seadusevastast üles ei lastaks,» tõdevad Urmas ja Kristjan. «Tegu on üleüldise virtuaalmaailma probleemiga, aga teeme siiski selle vältimiseks enda poolt kõik mis võimalik.»

Abikaasa portaali kaudu

Internetti kolimine on peamiseks põhjuseks, miks kodumaine seksitööstus on pikemat aega varjusurmas. «Eesti riik on väike ja seni, kui erootika on ühiskonna jaoks tabu, on väga vähe neid julgeid, kes peale avalikke esinemisi ja väljaütlemisi antud valdkonnas naabritele ja tuttavatele otsa vaadata julgevad,» mõtisklevad Iha.ee pidajad.

Rikkaks Maarjamaal seksiäriga ei saa. «Kasumlikkuse kohta võiks öelda nii, et puhtalt missioonitundest poleks selle ettevõtmisega võimalik tegeleda.» Iha.ee mahus toimiva portaali ülalpidamiskulud on selleks liiga suured.

Küll on lehekülg aidanud nii mõnelgi kodanikul leida elukestvat õnne. «Kõige rohkem liigutavad südant kasutajate saadetud kirjad, kus tänatakse meid, et oleme andnud võimaluse kohtuda oma tulevase abikaasaga,» ütlevad portaali loojad.

Pornokuninga õukond

«Tuhnisime koos Juhan Ulfsakiga ühe projekti tarbeks igasugustes audiovisuaalsetes pühkmetes, kui meile jäid näppu Aivar Palumäe esimesed lühiteosed,» meenutab filmitegija Andres Maimik oma kokkupuudet pornokuningaks tituleeritud režissööri loominguga. «Kaadris olid valged linad, mille taga toimus suguakt. Selline väljaspool head ja kurja seisev linateos,» hindab Maimik esimesi nilbeid üllitisi Eesti kinokunstis.

Maimik tegi Palumäega koostööd aastal 1999, kui koos Arbo Tammiksaarega valmis kursusetööna skandaali tekitanud lühifilm «MacBeth» – linateos, mille staar on Palumäe ning mille näitamine Eesti Televisioonis kaks aastat hiljem kõige kirglikumal hetkel katkestati. Eriti olla vahejuhtumi peale läinud marru Mark Soosaar, kelle antropoloogiafilmide festivali programmis teos osales. «Ilmselt lõi ETV põnnama,» arvab Maimik episoodi kohta.

Tookord tegutses Palumäe koos oma järgijatega Võrumaal. «Igasugused kääbused ja neiud tiirlesid seal ta ümber,» on mehe õukond Maimikul täpselt meeles. «Palumäe võttis mõnelt tüdrukult ümber kinni ja juba tema tagumik välkuski.» Tõepoolest, mingisugune robustne ja ebatavaline olemus pidavat Maimiku sõnul pornoparunil olema, et ta õrnemale soole nii hästi peale läks.

Palumägi lähenes Shakespeare’i klassikalisele teosele omas võtmes ning nõnda möödus kaks nädalat kestnud väsitav, kuid viljakas võtteperiood. Vahepeal sõitis Maimik mitu korda pere juurde puhkama, mille jooksul tuli ette psühholoogilisi mõõnahetki. «Iga kord ma mõtlesin endamisi: Jumal, kui sa oled olemas, siis tee palun nii, et ma ise ei peaks milleski osalema!»

Hea porno nõuab oskusi

Veel üks ekstsess leidis aset 2001 – Eestile kuulsust toonud Eurovisioni-aastal. Rootsi televisioon saatis inimesed varakult kohale, et teha noorteprogrammi ja tutvuda kohaliku eluoluga. Töö viis ülemerenaabrid tolleaegse Ilmarise kvartali hotelli teisele korrusele, kus parasjagu oli ametis Seksi-Kristi oma ainulaadse maalimistehnikaga.

«Ütleme nii, et rootslastele oli see nende mugavustsoonist väljumine,» irvitab Maimik. Seksi-Kristi ehk Kristi Sell, kes peale tupemaalingute sai kuulsaks plaaniga astuda järjest vahekorda 300 mehega, on praeguseks elanud Alexy Ferrara nime all juba aastaid Prantsusmaal.

Teinekord sattus Maimik saatuse tahtel võtteplatsile, kus vändati Saksa linateost nimega «Reporter Estland», peaosaliseks Kristiina Bellanova. «Lumisel väljal toimus fellatio-akt ja osaliste kõrvale oli asetatud karp Tallinna kommidega – et oleks ikka aru saada, et tegevus käib Eestis,» mäletab režissöör.

Kuigi Palumäe on Maimikuga veel ühendust võtnud, siis edasisest partnerlusest on viimane keeldunud. «Ükskord ta helistas mulle ja küsis, et kuule, sa oled kultuurkapitalile lähedalseisev autoriteet, kas sa aitaksid mul toetust saada,» meenutab ta.

Maimik ei usu eriti, et Eestis tegeletaks veel kodumaise porno väntamisega. «Kuuldavasti mingites pooleliolevates eramutes on midagi tehtud, aga need on ka ilmselt sellised teosed, kus poolpaljas neiu külmetab duši all ja siis keegi härrasmees üritab teda võtta.»

Sajandi hakul valminud eestimaiste iharate filmide jaoks – tegu on peamiselt Palumäe toodanguga – Maimikul kiidusõnu ei jagu. «Kvaliteetpornost ei saa me kindlasti rääkida, see nõuab ikka ka natuke oskusteavet ja ressurssi,» tõdeb ta.

Kunagine pornokuningas Aivar Palumäe, kes veel viie aasta eest ajas ehitusäri, ei soovinud oma mälestusi pornofilmide väntamisest Õhtulehega jagada.

Kodumaised tuhmunud pornotähed

Riista-Max: Üks kunagiste Aivar Palumäe filmide superstaare, omal ajal väidetavalt Eesti pikima meheuhkuse omanik. Sai kuulsaks lausega «Väga suur riist naisele ikka väga head ei tee.»

Grupi-Kati: Kodanikunimega Lea, hooples kümmekond aastat tagasi, et on vahekorda astunud üle 3000 mehega. Pärast osalemist 2006. aasta tõsieluseriaalis «Julge muutuda!» tunnistas, et häbeneb oma minevikku.

Valik Eesti pornofilmiklassikat

«Karu t*ra»

«Imeb marmorvahvlit»

«Vanad ja kobedad saavad tillud taha»

«Täna öösel me paneme taha»

«Balti kepp» – Aivar Palumäe ja Seksi-Kristi projekt teostuseni ei jõudnud, kuid mõttes oli panna naisterahvas käpuli üle Eesti-Läti piiri, misjärel ühtiks temaga põhja poolt eestlane ja lõunast lätlane.