Toivo Tootsen: «RAMETO toimetus oli perekond, mis kestis 30 aastat. Selle aja jooksul vahetas enamik meist oma pärisperekondi.» (8)

Nüüd on Tootsen taltunud ja tagasi Võrumaa kuplite vahel, kus ta 70 aastat tagasi sündis. Vahepealsed aastad on teda lisaks raadiole viinud kaugele Kamtšatkale ja Tallinna Toompeale ning nendest Rõugest ära käimistest on sündinud ka mitmed raamatud. «Ega see raamatute kirjutamine too mingit suurt sissetulekut, pigem on see eneseteostus ning jälg jääb siia maamunale maha,» ütleb Toivo Tootsen selle kohta.

Elad suurema osa ajast sünnikodus Rõuges, ometi kandideerisid Tallinna volikokku, kuhu said küll vaid 38 häälega. Miks nii? Partei käskis?

Selle käskimisega on sihuke lugu, et viimati kästi mul midagi teha Vene kroonus, hiljem mõnikord ka RAMETOs (mõni lugu välja võtta). Nüüdsel ajal tavaliselt soovitatakse. Seekord ka lihtsalt soovitati mul ikka veel kandideerida – et vara veel jalgu seina peale panna. Eks ma olen jah selline kahepaikne, talvel rohkem Tallinnas, suvel Rõuges. Mida vanemaks saan, seda rohkem tõmbab kodukanti. Vend Ülo ju koliski pensionipäevil siia.

Olgu, jätame poliitika ja läheme ajalukku täpselt 70 aastat tagasi. Sa oled sõja-aja laps, sündinud 1943. aastal. Kas aeg oligi selline, et leib oli isegi šokolaadist magusam?

Šokolaadist ei mäleta ma suurt midagi, hematogeen oli see, mida me koolilastena sõime. Ala-Rõugesse ehk poodi minnes jäi tee peale apteek, kust me seda ostsime. Lausa nälga ma ei mäleta, aga sõja ajal sai meie maja pommitabamuse. Kummalisel kombel jäidki siin terveks vaid rahvamaja, kirik ja koolimaja ning kui pärast sõda hakkas isa uut maja ehitama, ei olnud, nagu ema on rääkinud, ehitusmeestele mõnikord midagi süüa anda. Siin kõrval oli rukkipõld ja kui pead olid juba enam-vähem valmis, olid nad rukist põimanud (lõiganud – J.K), terad välja raputanud ja kohvimasinaga jahu teinud, millest siis omakorda küpsetati leiba. Ükskord olid nad lihtsalt oakaunu keetnud. Ometi mina päris nälga ei mäleta. Põhiline toit lastel oli piim-leib ning kartul ja soust.

Milline esimene mälupilt siit Rõugest kuplite vahelt üleüldse sinu mällu on sööbinud?

Üks esimesi pilte on ajast, kui pärast meie elamise pihtasaamist anti meie perele –isale-emale ja kolmele lapsele – ajutine peavari kirikumõisa rentnikumajas. Olin siis kahe-kolmeaastane. Rentniku maja oli oru sälgu ühel kaldal, kust läks tee oru teisele kaldale. Kahte kallast lahutas oja, üle mille oli purre ning ma hakkasin üle selle purde paterdama, et minna vaatama, mis vanaema ja töömehed ehitusjärgus oleva maja juures teevad. Õnneks sai vanaema mulle purdel kratist kinni. Pärast sain ma vanaema käest ka esimese sahmaka, et kuhu ma üksi ronin. Sealt vist saigi alguse mu hilisem rännuhimu.

Veel on meeles, kuidas ma maja kõrval pingil istusin ja raamatut lugesin, kui olin juba viiene. Et ma kõhutasin seal pingi peal ja et mu ees on üks raamat. Mänguasjaks olid pigem kahuri küljest pärit sihikud, padrunikestad ja susspüssid. Selline poisikeste sõja-aegne värk, kuigi mina nii väga seiklushimuline ja riskialdis polnud. Teised poisid küll. Panid miini kaltsu sisse, et ta kohe ei plahvataks ja viskasid siis lõkkesse.

Aga mina nende ohtlike mängude harrastaja ei olnud, mind köitsid ikka rohkem raamatud. Juba viieselt lugesin ma ladusalt, kooli ajal sai Rõuge raamatukogu sõna otseses mõttes läbi loetud. Meil oli väga hea kirjandusõpetaja, kes õnneks elab ka praegu, Julius Pajumäe, kes tutvustas meile uudiskirjandust, niipalju kui tollal seda ilmus. Samal ajal sõber Aldo Juhtsaluga hakkasime kirjutama järjejuttu, nii et mina kirjutasin ühe osa, tema teise. Meil oli peidupaik, kuhu me kordamööda enda kirjutatud osad jätsime ja kust teine sinna jäetud osa üles korjas. Siis jõudis Aldo jälile, et siin lähikonnas olid mõned raamatukogud, nagu näiteks Koke raamatukogu, laastamisest puutumata jäänud. Mäletan hõbedase seljaga Nobeli laureaatide sarja ning Põhjamaade sarja, mida sealt sai laenutatud. Mõneti on mul isegi kahju, et ma nii varajases nooruses lugesin läbi sedavõrd head raamatud. Nüüd olen ma hakanud neile teist tiiru peale tegema ja loomulikult loen ma nüüd hoopis teistmoodi.

Tähistasid sel suvel oma 70. sünnipäeva. Kui sa vaatad nüüd oma elule tagasi, milles on väga mitmesuguseid tahke ja tegemisi, siis mida sa neist kõige olulisemaks pead?

Laias laastus võib need jagada kolmeks. Üks neist oli kooliiga ja noorus. Lõpetasin tegelikult Võru töölisnoorte keskkooli ja sealt peale olen ma saanud kõik oma haridused kaugõppes.

Olin kümnendas klassis, kui ema haigeks jäi. Tal oli raske operatsioon. Aga koolitamine polnud ju kerge, sest mulle pidi ikka kostiraha kaasa panema, lisaks sõidud ja värgid ning mulle hakkas see tavakoolipoisi elu vastu. Täditütar töötas Võru maaparanduse valitsuses ja küsis kevadel, kas ma ei tahaks hoopis tööle tulla. Milline noor inimene ei ihkaks olla iseseisev ja raha teenida, selle asemel, et ema käest võtta!

Nii läksingi maaparandusse tööle. Pärast tekkiski küsimus, et mida edasi teha, sest maaparandamise elu oli väga huvitav. Mulle meeldis väljas käia. Äkki lähekski kaugõppesse maaparandust õppima? Aga vend Ülo oli siis juba Tallinnas ja õde samuti sinna kolinud ning Ülo kutsus, et sind huvitab ju raadionduse värk. Nii ma otsustasin ikkagi TPI kasuks. Juba lapsena olin ma meisterdanud detektorvastuvõtjaid. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, aga selleks, et õhtuses osakonnas õppida, pidi olema töökoht. Ülo töötas juba televisioonis ja tema kaudu sain ma «Aktuaalsesse kaamerasse» mittekoosseisuliseks korrespondendiks. Juba aastaga sain ma tele- ja ajakirjandusetööst sedavõrd magusa maitse suhu, et jätsin TPI ning läksin Tartusse kaugõppesse eesti keelt ja kirjandust õppima. Hiljem, kui olin juba raadiotööl, lõpetasin veel Pedas kaugõppes näitejuhtimise. Peda oli nagu aadlidaamide pansionaat, kus sai korraliku üldkultuurilise ettevalmistuse. Meil oli kunsti -, muusika- ja teatriajalugu, samuti väliskirjandus.

Nii, see oli esimene ajajärk. Aga teine?

Kui esimene oli õppimise ajajärk, kus ma olin nagu valge paber, mis endale kõike külge korjas, siis kindlasti kõige olulisem ja mõjutavam oli RAMETO (raadio meelelahutussaadete toimetus) ajajärk ehk siis kolmkümmend aastat Eesti Raadios, mis kujundas mind kui inimest. Inimest mõjutab suuresti see, millises keskkonnas ta on. Meie RAMETO toimetus oli muinasjutuliselt kihvt. Seal oli ees Juhan Saar minu eelkäijana ehk siis peatoimetajana, kelle sõnad on mul tänini meeles ja kelle õpetust olen alati järginud. Peatoimetaja teha olid ka honorarid ja samas oli palju saateid, kus olin kaastegev. Juhan ütles, et ära sa iial kirjuta endale rublat rohkem, vaid pigem rubla vähem. Seda õpetust olen ma eluaeg järginud. RAMETO toimetus oli perekond ja see oli suurem kui perekond ise. See oli perekond, mis kestis kolmkümmend aastat. Samas kui selle aja jooksul enamik meist vahetas oma pärisperekondi. Mina kaasa arvatud. Ilmselt sel põhjusel, et meie naistel polnud lihtne seda elu kaasa elada ja ka kõrvalt vaadata. Sest me olime jäägitult pühendunud tööle. Millest see tuli, ei saa ma tänaseni aru. Sest töömahud võrreldes praegusega olid ju võrreldamatult väiksemad. Keegi vist ei usu seda täna, et kohustuslik materjal, mida üks RAMETO toimetaja pidi kuus eetrisse andma, oli umbes kaks tundi saateid. See oli kohustuslik. Kuna me üksteise saadetes osalesime, tuli veel iga nädal mingi väike suts. Praegu on vist päevanorm kolm või neli tundi otsesaadet. Samas istusime tundide kaupa öösiti fonoteegis, kui sai vabalt ja sõna otseses mõttes keeta saadet kokku nii, nagu sa ise tahtsid. Ka Juhan Saar on neid aegu meenutades öelnud, et oli mis oli, oli ka tsensuur, aga kunstiline tase oli kõrge.

Neid aegu igatsen ma ikka ja jälle aeg-ajalt tagasi ja mõnikord saame ka kokku, kuigi tollasest tuumikust on järele jäänud vaid Vello Mikk ja Priit Aimla.

Nagu sa ütlesid, väga palju tunde sai istutud fonoteegis, aga küllap sama palju sai istutud ka all raadiomaja baaris?

Mitte ainult raadiomaja baaris, vaid ka Kungla baaris ja Kungla köögis. Kõik see kuulus asja juurde. Mingil määral ilmselt ka töötegemise juurde, sest konjakiklaasi taga istudes anekdootide ja muu lõõbi kõrval sai ka tööjuttu aetud. Elulaad oli kuidagi kummaline. Nüüd tagantjärele mõeldes. Viinavõtmist peeti elunormiks. Seltskonnas vaadati seda meest, kes viina ei võtnud, kuidagi kahtlaselt: ega ta äkki koputaja pole? Et tahab kaine olla ja paneb kõrva taha, mis seltskonnas räägitakse. Ilmselt organism oli ka teine, sest ma usun, et iga päev tegime 50, 100, 200 grammi raudselt ära. Iga päev! Kui mingi saade sai kokku mängitud või intervjuu lindistatud, oli ikka, et lähme nüüd Kunglasse ja teeme väikse ka või et lähme alla kohvikusse ja teeme väikse ka. Organism töötas selle asja nii kiiresti läbi, et hommikusi pohmelle küll ei mäleta. Aga see, et lõhnad olid pidevalt küljes, oli tõesti tõsi.

Täna sa enam sellist tempot ei arenda?

Ei taha. Selle põhjal, mis toona toimus, võiks ju öelda, et ma olin lausa alkohoolik. Kui sa ikka iga päev viina võtad, oled ju alkohoolik. Aga ilmselt ma seda siiski ei ole, sest mul pole pisematki vajadust viina võtta, kuigi kapp on juubeliajast peeneid napse täis. Aga ma pole ka täiskarsklane. See oleks endale mingi liigse tõkke seadmine. Võtan ikka. Niidan muru ära ja joon pudel õlut. Tuleb Reedake (abikaasa – J.K) õhtul siia, joome väikse konjaki. Või tuleb naabrimees, ajame juttu ja kindla peale võtame natuke. Aga mitte rohkem.

Miks sa omal ajal, kes sa olid tehtud raadio- ja teleajakirjanik, poliitikasse astusid?

Selleks ajaks olin ma olnud raadios ligi kolmkümmend aastat. Nagu kogu see meie seltskond. Hakkasime ennast ammendama. Ring sai täis. Teistpidi, Eesti riik hakkas uuesti oma eluga pihta ning väga paljud raadioinimesed läksidki poliitikasse. Enne mind läksid RAMETO toimetusest riigikogusse Priit Aimla ja Ralf Parve. Meie lähedalt läksid Krista Kilvet ja Vambola Põder. Nii kandideerisin ka mina 1993. aastal Tallinna linnavolikogusse. Ilmselt oli see paljude jaoks üllatus, et ma saingi sisse. Keskerakonnast sai siis Tallinna volikogusse vaid viis inimest. Küllap mängis oma osa ka tuntus, sest siis oli ajakirjanikke tunduvalt vähem kui praegu. Mäletan, et korraldati mingi uuring ja küsitletutest teadsid 99% Tootseni nime. Arvan, et kui praegu teha selline küsitlus, siis ehk üks protsent teab, kes on Toivo Tootsen.

Riigikogus olid sa kolm koosseisu. Soe koht ja kamaluga lisahüvesid?

Üldiselt olen ma elus niimoodi harjunud, et ma ei ole rikastel aegadel korjanud ja vaestel aegadel ka mitte nälginud. Kuidas meil siin üteldigi: säe suu sekki müüdä, et nii, nagu on sissetulekud olnud, nii on ka kulutamist olnud.

Kui palju need kaksteist aastat Toompeal sulle nahka selga kasvatasid ja kui palju reaalsustaju kahandasid?

Ei tunne, et ma oleks oma keskkonnast välja saanudki. Praegugi, 70aastase mehena mõtlen, et see maapoiss, kes ma olin ja siit Võrumaalt läksin, et ega minust õiget linnavurlet polegi saanud. On ju küll neid, kes on tööd rügades jõudnud haljale oksale, kes oma minevikku püüavad unustada ja kes siis kõigest väest püüavad olla saksikumad kui saksad ise. Ma ei tea, mulle pole see asi külge hakanud ja mul pole olnud ka pürgimust rikkaks saada. Minus pole ka kübetki ärimehe soont. Ere näide on ju see, kui me 1989. aastal hakkasime välja andma Meelejahutaja lehte, Meelejahutaja raamatukogu ja asutasime oma aktsiaseltsi. Meil läks algul päris hästi ja me toetasime isegi Laupäevastuudiot ja Meelejahutaja rahadest maksime kohapeal honorari välja. Mul on tänini need honorarilehed alles. Kord esines meil Vaba Euroopa korrespondent Toomas Hendrik Ilves ja temalegi sai kümme rubla välja kirjutatud. Nii et see oli väga põnev aeg. Aga raha, mis tuli, sai ka kohe ära kulutatud. Näiteks Meelejahutaja seltskonnale sai ostetud ülikonnad. Igatahes me ei hakanud seda raha kõrvale kraapima ja kinnisvara kokku ostma. Lõpuks see aktsiaselts hääbuski, sest inimeste ostujõud küll kasvas, aga paraku mitte kultuuri tarbimise suunas. Ei ostetud enam ajalehti ega raamatuid, vaid hulga praktilisemaid asju.

Oled uuesti osutunud valituks Tallinna volikogusse, samas veedad sa küllalt palju aega Rõuges, kust eeldatavalt rahva pilk Eesti elule on hoopis teine?

Rahvas tahab enam-vähem ühte ja sedasama asja. Inimesed tahavad võimalikult kiiresti võimalikult hästi elada. See ongi kõik. Kui rääkida Rõuge vallast, siis siin on läinud väga hästi, areng on olnud märgatav. Millest see on tulnud? Siin on olnud väga tegusad noored, kes on osanud Euroopa Liidule kirjutada projekte ja sealt korralikke summasid saanud. Meil on isegi oma televisioon internetis. On oma jalgpall, hokiväljak ja hokimeeskond. Noored on siia paika jäänud. Jah, nad käivad küll tööl kas Võrus või kuskil mujal, aga nad ei taha siit ära minna.

Millega sa siin Rõuges oma päevi õhtusse veeretad?

Siin ei pea välja mõtlema, mida teha. Kusjuures pole mingit sundust kohe midagi ette võtta. Kui enne oli juttu mingitest perioodidest elus, siis tänast nimetan ma kirjamehe põlveks. Ühe aasta jooksul ilmub mul ilmselt kolm raamatut. Eelmise aasta lõpus nägi ilmavalgust RAMETO lugu, mõned kuud tagasi reisiraamat «Kott seljas ümber «Kodumaa»» ja nüüd kohe ilmub «Vana hõbe», lugu Hardi Tiidusest. Ega see raamatute kirjutamine too mingit suurt sissetulekut, pigem on see eneseteostus ning jälg jääb siia maamunale maha.

Toivo Tootseni teekond

Toivo Tootsen (sündinud 17. juunil 1943. aastal Rõuges) on õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ja Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist. Töötanud Eesti Televisioonis mittekoosseisulise korrespondendina ja ajalehe Säde toimetuses. Aastast 1967 Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuses, mida juhtis kuni 1996. aastani.

1993–2006 ning aastast 2011 Tallinna linnavolikogu liige.

1999. aastal kandideeris riigikogusse ning töötas seal kolmes koosseisus.

Eesti Keskerakonna liige aastast 1994.

Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse esimees 1995–1997.

Abielus Reet Tõllasepaga, kellega tal on poeg Tõnis. Eelmisest abielust tütar Anneli ja poeg Jaan.

Avaldanud mitmeid raamatuid: «Tegijad», «Maa ja mere peal: 35 000 km mööda riigipiiri» (koos Ülo Tootseniga), «Seitsmes suurriik», «Tosin aastat Toompea leival», «Minu elu RAMETOs», «Kott seljas ümber «Kodumaa»», lasteraamatute sarja: «Jõhvi Joosepi lood», «Jõhvi Joosepi juturaamat», «Jõhvi Joosepi jutud», «Jõhvi Joosepi jututuba» (koos Tõnis Tootseniga).

RAMETO-l oli isegi hümn

RAMETO (raadio meelelahutussaadete toimetus) sündis 25. detsembril 1965. RAMETO firmamärgi alt jõudsid eetrisse mitmed populaarsed saatesarjad, nagu «Kodukandilood», «Rannaraadio», «Suveraadio», «Õhtu kahele». Ka populaarse «Mnemoturniiri» tegemine oli RAMETO ülesanne.

RAMETO nime mõtles välja Valdo Pant koos Juhan Saarega. Lisaks saadi ka oma vapiloom, kelleks Pandi eestvedamisel võeti ronk Jaagup. Logo kujundas šaržist Hugo Hiibus. Oli isegi oma hümn, mille sõnad kirjutas Juhan Saar ja viisi Aarne Oit, kes oli RAMETO sünni juures.

«Hardi Tiidusest võiks kirjutada mitu raamatut.»

Vana Hõbe ja Vana Habe olid legendaarse tele- ja raadiomehe ning erudiidi Hardi Tiiduse hüüdnimed, kellest Toivo Tootseni sulest on kohe ilmumas raamat «Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber».

«Ta oli väga tore mees, ainuke kunstisaadete peatoimetaja, kes omakäeliselt kirjutas avalduse, et palun mind vabastada peatoimetaja kohustest, kuna ma ei tule oma tööga toime. Ta lihtsalt ei suutnud selle seltskonna eest enam vastutada, kõik need niinimetatud pirukad läksid Hardi kaela ning lõpuks ta vabastatigi peatoimetaja kohustest,» meenutab Tootsen vaid ühte seika Tiiduse värvikast elust.

«Kevadel helistati kirjastusest Maagiline Ruum ja küsiti, kas ma oleksin nõus Tiidusest raamatu kirjutama. Neil oli just ilmunud ülimenukas Valdo Pandi raamat.

Olime Tiidusega ju vanad kolleegid ja tuttavad ning ma olin nõus. Tiidus oli omal ajal ikka ülituntud inimene, mälumänguhiiglane ja rahvamees, temast võiks kirjutada mitu raamatut – igaüks ise kandi pealt,» leiab Toivo Tootsen.

Toivo Tootseni raske elu RAMETOs

Kõige meeldivam osa tööst oli komandeeringus käimine. Väljasõitudel oli oma rituaal. Tartu poole välja sõites tehti ilmtingimata Kose-Risti väikeses einelauas õlled ja kui oli, ka sardellid. Aga õlled ilmtingimata. Et siis Põltsamaa Puhu risti einelauas-baaris järgmine peatus teha.

No ja Tartusse või Võrru või Põlvasse kohale jõudes oli enne tõsiselt tööle asumist juba suurem söömine. Ja pärast lindistust oli ühine õhtusöök – eks ikka koos sobiva allaloputusega.

Narva poole välja sõites oli esimene ja pidulik peatus Viitna kõrtsis. Tagasi tulles muidugi kordus kõik vastupidises järjekorras.

Komandeeringus käies maksti päevaraha 2,50 rubla ja ööbimiskuludeks 60 kopikat. Ega võõrastemajades öö veetmine suurt rohkem maksnudki. Häda oli rohkem selles, et tavaliselt oli iga võõrastemaja administraatori laual silt «Vabu kohti ei ole». Aga ei mäleta mina juhust, et RAMETO poleks öömajale saanud! Päevaraha oli ette nähtud toidurahaks. Noil aegadel sai maasööklas 50–60 kopikaga kõhu täis, nii et ülejäänud raha eest klapiti tavaliselt õhtuks üht-teist joovastavat.

Toivo Tootsen, «Minu elu RAMETOs»