Jüri Arrak: «Ma ei tahaks enam ealeski noor olla!» (4)

Jüri Arrak on pikk sihvakas mees ja mitte ilmaski ei pakuks talle vanuseks üle 70 aasta. See ei ole muide kompliment – ta on tõesti vitaalsem kui paljud teised temavanused.

Lähen kunstnikku intervjueerima Pärnu maanteele. Kosmose kino vastas halli kortermaja VI korrusel on tema ateljee. Trepiastmed on kõrged ja kui ma lõpuks kõige ülemisele korrusele jõuan, olen omadega päris läbi. Hingeldan, kui Jüri härrasmehelikult mu mantli võtab ja selle ateljee koridoris nagisse riputab.

Kuidas sa oma vanuse juures siia VI korrusele jaksad kõndida?

(Naerab.) Ma kõnnin seda mõnikord mitu korda päevas. Pane kirja, neid trepiastmeid on täpselt 110! Vahel on vaja lõunale minna ja kuskilt tagasi tulla… Aga eks ma tulen ka rahulikumalt kui sina täna.

Ma olen tegelikult nendest treppidest üles siia ateljeesse kõndinud 36 aastat. Ma olen harjunud neist üles käima.

Sa saad täna 77aastaseks. Mis tundeid sünnipäev sinus tekitab?

(Lööb rõõmsalt käsi kokku.) Tead, see on nii ilus number! Mõtle – üksteist korda seitse on seitsekümmend seitse! See kõlab nii müstiliselt! Ma lausa armastan seda numbrit. Inimese elu koosnebki seitsmeaastastest tsüklitest: seitsmeselt läheb laps kooli, neljateistkümneselt on puberteet, 21aastaselt saab ta täiskasvanuks. 28aastaselt kinnistub elukutse ja pere. 35aastaselt lõpeb noorkunstniku elu. 42 – viimane taks (itsitab, kuid muutub siis kohe tõsiseks). 49aastaselt väga palju inimesi kahjuks lahutab. Lapsed on suured, otsitakse elus midagi uut …

Kas sinu enese elu on ka läinud nii, nagu sa neid tsükleid siin praegu kirjeldasid?

Kusjuures suures osas on. Ka mina lahutasin 49aastaselt, 35aastaselt lõppes noorkunstniku elu, ja see oli lausa paberitega ju niimoodi kinnitatud (muheleb omaette).

Enamik sinuvanuseid inimesi kurdab oma vanuse üle. Nad ei taha oma kõrget iga mitte mainidagi. Miks sina vanaks olemise üle nii suurt rõõmu tunned?

Ma ütlen ausalt, et ma ei tahaks enam ealeski noor olla. Kogu see teekond minu elus on olnud nii raske, et ma ei tahaks seda enam kunagi uuesti läbi käia. Ma tooksin sellise näite, et inimene kõnnib näiteks rongijaama. Teel sinna ta vajub sohu, kukub maha, tal on raske, külm… Kõik see juhtub enne, kui ta sinna sooja ruumi pääseb. Minu elu on ka selline olnud. Nii palju on olnud katsumisi, et ennast tõestada.

Ma jõudsin oma elukutseni võrdlemisi hilises eas. Ma lõpetasin ERKI (Eesti Riiklik Kunstiinstituut – K. L.) 30aastaselt. Jõuda üldse selle elukutseni, mida ma täna naudin – issand, ma ei tahaks seda kadalippu iialgi enam uuesti läbi käia! Milleks?

Mul on elus olnud üle 70 näituse, kuid alles 40aastaselt hakkasin ma tundma, et ma olen kunstnik.

Aga miks need teised, vanemad inimesed, ei räägi oma vanusest niimoodi nagu sina?

Sellel võib olla oma põhjus. Kui inimesel on raske olla ja ta on haige, siis võib vanus tõesti olla koormav. Ma mäletan oma vanaema Annat, kes oli pooleldi halvatud. Tal oli nii raske olla oma kehas ja ta muudkui rääkis, et kui ometi surm tuleks! Kui inimesel on valus ja ta ei näe või ei kuule, siis ta muidugi ei taha oma vanusest rääkida. See on arusaadav.

Sinul on hea tervis? Sa ei kurda millegi üle?

Ma ei saa ju öelda, et mul mitte midagi viga ei ole, aga ma ei räägi sellest. Seda kaebamist on igal pool niigi palju. Vanema inimese elu on nagu vana auto elu: eks teda tuleb vahepeal putitada, aga keegi ei räägi ju hommikust õhtuni, et küll mul on vana auto. Ma saan hakkama. Pealegi ma ei tahakski veel sadat aastat elada. Milleks? Ma olen oma eluga rahul ja ma ei karda surma. Inimene on juba nii loodud.

Sa oled endaga rahul?

Ma ei ole enesega rahul, aga ma ei virise ka. Üks olulisemaid asju siin elus on leida endale õige töö. Töö, mida sa iga päev naudid ja mis on sulle kõigi hobide eest.

Vahel ma kuulen, kui mõni inimene ütleb, et tal on kümme hobi, ja siis ma mõistan kohe, et ta peab igapäevaelus vale ametit. Ilmselgelt inimene, kellel on palju hobisid, ei naudi oma tööd ja otsib teisi väljundeid.

Mina tulen siia ateljeesse kell kümme hommikul ja lähen kell seitse õhtul ära. Ma olen siin õnnelik. Ma naudin oma tööd. Ma tahan maalida, sest see meeldib mulle. Kuigi loomulikult on ka kodu ja naine elus olulised.

Kuidas sa end vormis hoiad? Kõnnid palju?

Muidugi kõnnin! Vahel lähen trammile ka, kui koju Kadriorgu sõidan, aga kui võimalik, siis kõnnin alati.

Automees sa pole?

No kui on vaja ateljeest kuskile pilte vedada, siis muidugi sõidan autoga kodust siia. Või ajan auto abil asju. Aga kui saan, käin alati jala.

Poliitikasse ei ole mõelnud minna?

Ei, kusjuures mitte kordagi. Esiteks ei meeldi mulle massides olla. Teiseks – mulle ei meeldi kollektiivne töö. Ma tahan omaette siin ateljees askeldada ja maalida. Kui ma teen midagi muud, siis see tundub mulle raisatud ajana. Las poliitikat teevad need, kellele see meeldib. (Mõtleb.) Ainus asi, mis mind isiklikult häirib, on see, mis tehti Kunstiakadeemiaga.

Miks see sind isiklikult häirib?

Sest ma õppisin selles koolis. Loomulikult läheb see mulle korda! 1960ndatel ümber ehitatud, täiesti korralik ehitis võeti lihtsalt maha. Ma ei mõista, miks see vana ehitis koos Sannamehe reljeefidega kuuekümnendatel üle krohviti ja nüüd hoopis maha lammutati. Meil on ilmnenud kalduvus lammutada vana, nagu algaks kõik alles koos meiega. Miks on meil vajadus kogu aeg hävitada ja uusi hooneid ehitada? Ma ei saa sellest aru.

Praegu on seal parkimisplats ja bussipeatuses seisab silt, millele on märgitud mitte isegi Kunstiakadeemia, vaid Kunstiinstituudi peatus. Kas see pole tragikoomiline? (Naerab, kuid ärritunult.) Sellel on mingi sümboli tähendus.

Käisin hiljuti Stockholmis. Ka seal on südalinnas väga palju 1970ndate maskuliinseid ehitisi nagu näiteks meie vana Tallinna kaubamaja. Seest on need hooned aga igati modernsed.

Vägistada ei saa ainult inimesi. Vägistada saab ka arhitektuuri.

Mis tasemel on sinu arvates praegu Eesti kunst?

Eesti ja kõik teised riigid on ju nabanööriga Euroopas kinni. Praegu pole vahet, kas kunsti teeb hollandlane või prantslane. Vahe on ainult temperamendis, hispaanlane kujutab kunstis temperamendi tõttu oma tööd teisiti kui näiteks soomlane. Eesti kunsti on seetõttu raske võrrelda. Meid juhib Euroopa. Kunst on ühtlustunud ja oluline pole enam tulemus, vaid protsess.

Sünnipäeva pead sa Narvas, kus avad näituse. Miks just seal?

Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik tegi mulle ettepaneku Tartu Narva kolledžis näitus teha. Sõidangi koos abikaasaga sünnipäevaks sinna, kus me avame näituse pealkirjaga «Ivi ja Jüri Arraku ühisnäitus». Ivil on näitusel akrüülmaalid ja minul graafika. Me sõidame Narva bussiga, oleme öö hotellis ja sõidame järgmisel päeval tagasi. Sünnipäeva tähistamiseks teeme seal naisega piduliku lõuna.

Poja mälestuseks põleb ateljees küünal

Iga kord, kui olen Jüri Arraku ateljees käinud, põleb tema töölaua kõrval küünal 2006. aastal surnud poja Jaani mälestuseks. «Esimene aasta oli väga raske. Ma sain leevendust alles teisel leina-aastal, kui ma püstitasin Jaanikese hauale Rahumäe kalmistul graniidist suure risti,» ütleb kunstnik vaikselt. «See ei ole tavaline rist, vaid figuur, ristinimene – ülemine osa ristist on nagu juuksed ja nägu.»

Risti kunstnik ise tervenisti valmis ei teinud. «Ma ei ole ju skulptor ja pole midagi kivisse oma kätega raiunud, aga suruõhuhaamriga raiusin ristile sisse silmad ja näo. Vahel ütlen sõpradele, et see on võib-olla ainus töö, mis minust tulevikus järele jääb. Maalid, need võivad ju hävineda, aga graniit – see kestab.»

Risti raiumine oli Jüri Arraku jaoks suur füüsiline ettevõtmine. «Aga kui ma selle valmis sain, siis ma tundsin teatavat leevendust poja surmaga seoses. Panime selle üles Jaani sünnipäevaks – 9. juunil 2007. Aasta varem ta suri.»

Ristfiguurile on sisse raiutud tekst: Jüri Arraku perekond. «Sinnasamma lähen ühel päeval ka mina ise,» ütleb kunstnik.

«Vasakul pool puhkab mu poeg Jaan koos minu esimese abikaasa, nahakunstnik Urve Arrakuga. Teisele poole lähen ma ise, samuti minu praegune naine Ivi.»

***

Kinnisvaraga tegelev Jaan põles 2006. aastal, ööl vastu emadepäeva, sisse BMW maasturisse, mille oli tuttava käest laenuks saanud. Vaid nädal hiljem oleks Jaan saanud 40aastaseks. Juhtumi uurimiseks algatati ka kriminaalmenetlus. Prokuröri sõnul põhjustas surma vingumürgitus.