«Mehed! Minge või lahku, aga habet ära ei aja!» (2)

Teisipäeval otsiti Valgamaalt Hellenurme piirkonnast filmilavastaja Sulev Keeduse uude filmi «Mehetapja Süütu Vari» massistseeni 25 osalist. Et filmitava stseeni tegevus toimub XIX sajandi lõpupoole, on filmitegijatel kindlad nõudmised: «Käärid ja juuksur olid tollal kaugel. Minge või lahku, aga habet ära ei aja!»

Nõuded kandidaatidele on suhteliselt karmid. Mehed vanuses 20–65 eluaastat, kõhnad ja turskemad, ka habemega. Naised pigem matsakad, aga ka kõhnemad, vanuses 20–65. Eriti oodatud on ehedad, vanaaegsete nägudega taadid ja memmed.

«Tegemist on XIX sajandiga. Piltidest järeldub, et mehed olid siis suhteliselt väikest kasvu, habemes. Käärid ja juuksur olid kaugel. Naised olid punapõsksed ja tööjõulised,» tutvustab näitlejaotsingute läbiviija Hiie, kes seisab, fotoaparaat käes, Hellenurme kultuurimaja lava ees.

Külamees saali tagumisest otsast: «Vaat kus oli aeg!» See oli kommentaar naiste kohta.

Hiie vaatab paarikümnele kohalikule otsa ja teatab otsekoheselt: «Kõikidest teist siin filmistaari ei saa.»

Vaikus.

«Mehed!» jätkab Hiie, kelle ees ja kõrval on habemikud istet võtnud. «Minge või lahku, aga habet ära ei aja!»

«Jumal tänatud!» kostab seepeale külamees.

«Ja kui naine ütleb, et aja habe ära, siis las helistab mulle,» on Hiiel tõsi taga.

Naer üle saali.

«Ega elu seisma jää, kui ma rolli ei saa,» ütleb habemik Raul, potentsiaalne kandidaat filmi. «Saab või ei saa, mis seal ikka. Habe on mul ilma filmitagi ees.»

Üks stseen – pulmastseen – filmitakse Hellenurmes Vesiveskis novembri algul. «Stseen iseenesest on lihtne: olete pulmalauas,» selgitab Hiie. «Joogi ja söögiga on selline lugu, et seda nimetatakse filmis rekvisiidiks,» jätkab ta. «Filmis tehakse üht ja sama duublit mitu korda. Nii et 10–15–20 korda tuleb teha üht ja sama tegevust. Kui te nüüd esimese duublina – duubliks nimetatakse võtet – laua tühjaks sööte, siis on küll kurb lugu.»

Naer saalis.

«Ehk siis: rekvisiiti, mis on laua peal, suhtuda väga sõbralikult! Põhiline kõhu täitmise koht ei ole kaadris, vaid cateringi laua ääres. Ja süüa saab!» lubab Hiie.

«Fotografeerin teid nii nagu politseis. Kõik te olete ju seal käinud ja teate, eks,» muigab Hiie.

Ta teeb kandidaadist pildi otse, profiilis ja täispikkuses. Kätte tuleb võtta ka paberilipik, kus number peal. Et siis pärast teada oleks, kes on kes.

«Kas pildistamise ajal naerda tohib?» küsib külanaine.

«Eriti võivad naerda need, kellel ei ole hambaid suus,» vastab Hiie. Kes ilusaid proteese näitab, sel võib filmiroll kaduma minna, sest kus XIX sajandil need proteesid olid!

Ankeedi peab ka täitma, kus peale nime ja muude andmete tuleb märkida strateegilised mõõdud: rinna-, vöö- ja puusaümbermõõt. Kostüümi õmblemiseks.

Kibekiiresti leitakse kaks mõõdulinti. Üks meestele, teine, roosat värvi, naistele. «See oli mul kotis. Mõtlesin, et järsku läheb vaja. Ja oligi vaja!» ütleb Paluperas elav Merike ja võtab kotist välja just tolle roosa mõõdulindi.

«Mõtlesin, et tulen ka siia – huvi pärast. Oma küla värk ikkagi. Lõbus seltskond meil siin.»

Valiku teeb Keedus ise

Sobivuse testimine läheb ladusalt. «Ja ongi see valulik protseduur läbi,» muigab Hiie, kui järjekordne pildistamine tehtud.

«Kas passipilti ei saaks ära teha?» küsib külanaine. Selle mõttega, et siis ei pea sellepärast linna minema. Aga ei saa.

Külamees Priit, väga tõsise näoga habemik, kes on ka varem filmis kaasa löönud (tema oli massistseenis sellises surematus teoses nagu «Nimed marmortahvlil»), meenutab: «Nüganen jooksutas meid seal mööda põlde, nii et jalad villis. Kui siin rolli saan, ei pea vähemalt mööda põldu jooksma – saab pulmalauas istuda.»

Hellenurmes käis end näitamas 25 kohalikku, lisaks lubas üks kandidaat pildi ja andmed saata otsijale meili peale. Sobivuse testimine käis samal päeval ka Helme vallas Ala rahvamajas, seal tuli kohale 29 kandidaati.

Nädala lõpuks selgub, kes saab pulmalauastseeni, kes mitte. Valiku teeb Sulev Keedus ise. Piltide põhjal.

«Nad peavad olema kaamerakõlblikud. Keeduse eripära on see, et kõik inimesed peavad olema «õigete nägudega», ja siis pole vahet – kes kaamera ette jääb, on igal juhul filmitav,» räägib Hiie, et see on huvitav töö – leida üles õigeid nägusid.

«Arvatakse, et eestlased on ühte nägu, aga ei ole. Maa on meil küll väike, aga näo tüübilt saab eristada isegi lõuna- ja põhjaeestlasi.»

Külamees mängis Keeduse filmis taustahullu

Maarahva pildistaja Hiie tunneb Hellenurme kultuurimajas ära ühe vana tuttava. «Margus mängis eelmises Sulev Keeduse filmis. Ütle vaid, et tuleme, ja Margus ongi kohal! Nagu Figaro siin, Figaro seal,» iseloomustab ta.

Margus mängis Keeduse filmis «Kirjad inglile». «Ma mängisin hullumaja stseenis taustahullu,» muigab ta.

«Need võtted tehti Lätis, Eesti piiri lähedal ühes vanas mõisahoones.» Filmikuulsust tuli mõni sekund.

Keeduse uus film koosneb kolmest novellist

Filmi produtsent Kaie-Ene Rääk: «Tegemist on Sulev Keeduse uue mängufilmiga, mille pealkiri on «Mehetapja Süütu Vari». Stsenaariumi autorid on Sulev Keedus ja Madis Kõiv. Film koosneb kolmest novellist eri ajastust. Oma pealkiri on igal novellil, nagu filmi üldisest nimestki näha. Ja iga novelli peategelane on noor tütarlaps, keda kõigis kolmes novellis mängib noor näitlejanna Rea Lest (õpib veel lavakoolis).»

29. oktoobril on esimene võttepäev ja kahe nädala jooksul filmitakse esimene novell «Mehetapja». Järgmised kaks novelli filmitakse aastal 2014.

«Esimese novelli motiiv on pärit meie rahvaluulest,» tutvustab Kaie-Ene Rääk.

«Tegevus toimub pulmapäeva varahommikust järgmise päeva varahommikuni. Sündmusi juhib force majeure, vääramatu ja ettenägematu jõud – kombed ja rituaalid, mis rohkem kui sada aastat tagasi veel toimisid.»

Esimeses novellis mängivad veel Üllar Saaremäe, Jörgen Liik, Priit Pedajas, Katariina Unt, Toomas Suuman, Katrin Pärn ja teised. Esimese novelli võttekohad on Holdres, Hellenurmes, Kärstnas, Leevres ja Kasari jõel.