Kes varastas John F. Kennedy aju? (4)

President John F. Kennedy aju kadus pärast tema surnukeha lahkamist jäljetult. Järjekordne Kennedy mõrva lahkav raamat väidab, et organi varastas presidendi kohtuministrist vend mätsimaks kinni tõde Kennedyt vaevanud ränkadest tervisehäiretest.

Maailma ajaloo ühest kõmulisemast mõrvast möödub 22. novembril täpselt pool sajandit. Kui pöörased teooriad kõrvale jätta, kõlab lühikokkuvõte sellest traagilisest sündmusest nii: mõrtsukas Lee Harvey Oswald varitses Texase osariigis Dallases lahtise autoga läbi linna sõitvat president John F. Kennedyt kooliõpikute lao aknast, sihtis presidenti vintpüssiga ja tekitas talle mitu ränka peahaava. President kuulutati kõigest 46aastasena haiglas surnuks. Oswaldi enda lasi vaid kaks päeva pärast presidendi tapmist maha ööklubipidaja Jack Ruby. Sellest hetkest peale pole vandenõuveskid viivukski seiskunud. Ümmarguse aastapäeva lähenedes ilmub presidendi surma ekspluateerivat skandaalset materjali nagu seeni pärast vihma.

Ühe järjekordse presidendi surma lahkava raamatu autor James Swanson on muu hulgas luubi alla võtnud Kennedy aju saatuse. Presidendi surnukeha lahati Bethesda mereväehaiglas. Tema aju asetati pärast lahkamist roostevabast terasest konteinerisse, mille kaas kinnitati kruviga. Anumat hoiustati alguses salateenistuse ruumides ning toimetati seejärel rahvusarhiivi. Kolm aastat pärast mõrva avastati, et konteiner koos aju, koenäidiste ja lahkamispaberitega on jäljetult kadunud. Swanson väitis ajalehele New York Post, et tema andmetel kadus aju presidendi kohtuministrist venna Robert Kennedy käe läbi.

Vandenõuteoreetikud heietavad, et aju kaotsiminek võis olla katse varjata Kennedy tapmise tegelikke asjaolusid – aju võivat paljastada, et tegelikult tulistati presidenti hoopis eest-, mitte tagantpoolt, nagu väidab ametlik versioon. Teine osa spekuleerijaid, nende hulgas Swanson, oletavad, et aju võinuks reeta noore presidendi raskeid terviseprobleeme ning suuri ravimidoose. Selle info lekkimine tulnuks rahvale tol ajal šokina, sest Kennedy oli seni end esitlenud kui tervise ja elujõu võrdkuju.

Ihuhädasid rohkem kui vanuritel

See, et Kennedyl oli vaatamata üsna noorele eale rohkesti kroonilisi haigusi, jõudis avalikkuse ette alles mitu aastat pärast mõrva. Tal oli Addisoni tõbi ehk neerupealiste puudulikkus, mis avaldub nõrkuses, kiires väsimises, kaalulanguses, oksendamises ja kõhuhädades. Muude sümptomite kõrval muudab haigus (mida seetõttu kutsutakse ka pronkstõveks) patsiendi naha pruunikaks. Kennedyl oli ka kilpnäärme ületalitlus ning seljavigastus, mis sundis teda rõivaste all korsetti kandma.

Kümmekond aastat tagasi kirjutas New York Times, et alles presidendi terviseloo põhjalik uurimine lõi šokeeriva pildi Kennedyt vaevanud suurtest piinadest, mille taltsutamiseks pidi ta iga päev peotäite kaupa ravimeid võtma. Tema ravimikapis oli valuvaigisteid, ärevusvastaseid pille, hormoone, stimulante ning unerohtu. Ajaloolase Robert Dalleki väitel võis Kennedy võtta vähemalt kaheksat eri rohtu päevas. Näiteks 1962. aastal maailma tuumasõjaga ähvardanud Kuuba raketikriisi ajal hoiti tema Addisoni tõbe kontrolli all suurendatud hüdrokortisooniannustega. Liigse stressi puhul võib Addisoni tõbi osutuda eluohtlikuks – kui hormooniannuseid ei suurendata, võib tekkida nn Addisoni kriis, mis halvimal juhul päädib koomasse langemisega.

Ajaloo haigeim president?

Presidendi haiguste ja rohtude loetelu meenutab arstiteaduskonna õppematerjali. Suuremate häirete kõrval kannatas ta toiduallergia all ja pidi võtma antihistamiine. Viimased omakorda olevat tal depressiooni põhjustanud, mistõttu pidi ta lisaks neelama rahusteid.

Kennedy võttis regulaarselt kangeid narkootilisi valuvaigisteid. Kui tal oli vaja pikemat aega paigal istuda, tuli tema valutavasse selga teha mitu novokaiinisüsti. Viga saanud selgroolülide tõttu ei suutnud riigipea ilma teiste abita sokke ega kingi jalga panna. Mõnikord olevat ta juba enne kukke ja koitu ärganud hirmsates valukrampides.

Kennedy vigast selgroogu püüdsid tohtrid 1950ndatel praavitada metallplaadiga, aga mädapõletik sundis seda jälle eemaldama. Mädakoldeid tekkis aeg-ajalt ka süstimiskohtadesse.

Et mõnede ravimite tekitatud roidumusest vabaneda, otsis Kennedy abi stimulantidest. Kui saabus uneaeg, tulid appi barbituraadid (sama sorti unerohu üleannus viis presidendi surmale eelnenud aastal hauda tema armukeseks peetava filmitähe Marilyn Monroe). Kunstlikke hormoone pidi ta peale Addisoni tõve manustama ka kilpnäärmehäire tõttu.

Mitme ravimi tagajärjel kippus presidendi keha kuhtuma ning et tema lihaskonda tugevdada, süstiti talle meessuguhormooni testosterooni. Tema keha laastas luuhõrenemine ehk osteoporoos ning tema vere kolesteroolitase oli kaks korda normist kõrgem.

Pärast haiguste jada ilmsiks tulekut leidis Kennedy postuumselt tunnustust tema noorima venna senaator Edward Kennedy suu läbi: «Imetlen oma venna vaprust, et ta suutis üle olla sellistest haigustest ja valust.»

Ka arstide sõnul ei möödunud Kennedyl täiesti valuvabalt ilmselt ainuski presidendina ametis veedetud päev. Kuuldusi presidendi haiguste kohta ringles ka John F. Kennedy ametiajal, aga kord, kui reporter temalt Addisoni tõve kohta päris, salgas Kennedy seda kategooriliselt.

John F. Kennedy oli amfetamiinisõltlane?

New York Post kirjeldas möödunud aprillis, kuidas president John F. Kennedy 1962. aastal väidetavalt amfetamiini üledoosist tingitud psühhoosis oma hotellisviidis endal riided seljast kiskus ja koridoris sihitult ringi tormas. President olnud juba aastaid amfetamiinisõltlane. Sõltuvuse tekitajaks olnud tol ajastul ka Hollywoodi staaride hulgas ülipopulaarne tohter Max Jacobson, kelle hüüdnimi oli doktor Feelgood (to feel good – end mõnusalt tundma). Oma kuulsaid ja rahakaid patsiente peibutas tohter erilise «vitamiinikokteiliga», mis pühkis kohe väsimuse ja valu. Tegelikult polevat «vitamiinid» olnud ei miski muu kui metamfetamiin. Enda teadmata said tohtri käe läbi narkosõltlasteks ka presidendi abikaasa Jackie, armuke Marilyn Monroe, kirjanik Truman Capote jpt.