Tõnu Trubetsky: see polegi paha, et meie maa on metsistunud (13)

Tõnu, miks sa kogu aeg selja taha vaatad?

(Naerab.) Ma asutasin uue antipoliitilise partei nimega Vabaduspartei, mille nimetuse laenasin paremäärmuslikelt parteidelt. See on asotsiaalide partei, mõeldud ühiskonna rõhututele ja vähemustele. Penskarid, juudid, prükkarid, tiblad, kesikud, kommarid, mustlased, neegrid…

Partei põhikiri on lihtsalt inimõiguste ülddeklaratsioon. Põhjendasin selle partei asutamist järgmiselt: «Poliitika on riigitegevus ning võimuvõitlus. Poliitika on see, mida riik teeb. Kui ei ole poliitikat, siis ei ole riiki. Kui ei ole riiki, siis on anarhia. Anarhism on antipoliitiline – riigitegevuse vastane, võimuvõitluse vastane.

Samas, antipoliitika on ka poliitika: poliitikavastane poliitika – poliitikaga poliitika vastu; poliitika vastu poliitika kaudu. Anarhismi eesmärk on poliitika kaotamine poliitika kaudu.»

(Partei, millele Trubetsky katsus kevadel 2011 elu sisse puhuda, registreerimiseni siiski ei jõudnud ja äriregistrisse kantud poliitilise jõuga Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu pole sel midagi ühist ­– toim).

Ja taaraputka juures on su parteiliikmed – asotsiaalid?

(Naerab.) Jah. Ma käin seal vahepeal nendega juttu ajamas.

Millest räägib kuulus Tõnu Trubetsky asotsiaalidega?

Igasugustest asjadest. Poliitikast peamiselt. Muusikast. Millest iganes. Tavaliselt nemad küsivad ja mina vastan.

Mis sa praegusest Eesti ühiskonnast arvad?

Siin on täielik paradiis.

Tõepoolest nii arvadki?

Jah. Eestis on palju asju hästi. Inimesed saavad näiteks viisa- ja piirikontrollivabalt reisida ja see on suur heaolu. Teisalt ei saa ma inimestest kas või selle sama liikumisvabaduse asjas aru.

Ühelt poolt reageeritakse meeletult suvaliste skandaalide peale, nagu näiteks siis, kui Erki Nool kuskil midagi kellegi kohta ütles. Noole sõnavõtust sai üle-eestiline tähtsündmus, millest kõik ajalehed kirjutasid.

Samas on meie ühiskonnas tõeliselt tähtsaid sündmusi, millest inimesed ei tee justkui väljagi. Kas või siis, kui Eestist sai Schengeni maa ja kõik piirid avanesid. See oli meie maale pikk samm reaalse vabaduse poole, mida oleks pidanud kajastama suurelt. Inimesed oleksid pidanud tänavatel rõõmust tantsima, aga Eestis võeti see vastu vaikimisega, nagu poleks sellel mingit tähtsust. Sellistest asjadest ma ei saa aru – kuidas puhutakse üles mingid tühised asjad, aga sündmused, mis on meie ühiskonnale kaalukad, vaikitakse muuseas maha.

Aga muidu on elu Eestis ok?

Mulle meeldib, et kõik on siit ära läinud. (Naerab.) Meil on maa, kus elab vähe inimesi. See on lahe. Maal elavad vist üldse karvased inimesed, tundmatud liigid, Mõhk ja Tölpa. (Itsitab heatahtlikult.)

Tegelikult ma ei pea seda üldse pahaks, et meie maa on metsistunud. Küsimus on pigem selles, et meie infrastruktuur on hävinud ning linna- ja maainimesed on nagu kahte peaaegu eri liiki inimesteks arenenud.

Räägi parem sellest, miks sa omal ajal Keskerakonda astusid? Kas Savisaar ostis su ära?

Ma olen tegelikult juba püüdnud meediale enda Keskerakonnaga liitumist selgitada, aga minu juttu on sageli minu loata muudetud. Mingil hetkel ma hakkasin intervjuudest keelduma. Ma ei jaksanud enam lugeda seda valet, mida minu kohta välja mõeldi.

Ärkasin ühel päikesepaistelisel hommikul üles ja mõtlesin, et astuks parteisse, Keskerakonda. Tollel hetkel oli Keskerakond mulle sümpaatne kas või seetõttu, et kõik materdasid neid. Juba üksi see oli küllaldane põhjus, et sinna astuda. Ühiskonnas puudus täielikult normaalne poliitiline diskussioon nii poliitikute kui ka üldse inimeste vahel.

Keegi ei kutsunud Keskerakonda?

Ei. Kui ma läksin tollel hommikul kontorisse end registreerima, vaatas sekretär mind samuti üllatunult. Keegi ei teadnud sellest midagi. See oli lihtsalt uitmõte, mis hommikul tekkis.

Püüdsid punkarina saada ühiskonna tähelepanu… umbes nii, nagu tegi seda Suur-britannias Sid Vicious bändis Sex Pistols 70ndatel? Punk oli anarhia, kõigega vastuolus….

Mitte päris. Tollel päeval ma Sid Viciouse peale ei mõelnud, kuigi ta on mu bändikaaslane (The Flowers of Romance). Teisalt, Keskerakond oli ebapopulaarne... sellepärast valisin just nemad.

Käitusid ikkagi nii nagu kurikuulus Sid Vicious, kes süstis oma muusikaga viha kuningapere vastu?

Aga mulle näib, et meie ühiskonnas ei peeta seda tavaliselt võimalikuks, et muusikaga saab midagi öelda või isegi muuta.

Ainus võimalik selgitus minu Keskerakonnaga liitumisele oli see, nagu ma saanuks Edgarilt altkäemaksu.

Mitu korda sa Savisaarega üldse kohtunud oled?

Ühe korra. Olen temaga vaevu paar sõna vestelnud. Kui Savisaar oleks mulle parteisse astumise eest raha pakkunud, siis – tähelepanu! – ma oleksin selle hea meelega vastu võtnud. Aga kahjuks ta ei pakkunud mulle raha ja mina ei küsinud ka.

Aga poliitikut sinust siiski ei saanud?

Ma ei tahtnudki poliitikuks saada. Tahtsin lihtsalt veidi ühiskonda raputada, mis õnnestus, ning inimeste silmi avada, mis ei õnnestunud.

Millegipärast eestlased usaldavad sind. Mis sa arvad, miks?

Ma ei tea. Ma olen ka palju asju valesti teinud.

Näiteks Rakveres tahtis üks perekond minuga koos pilti teha ja ma keeldusin automaatselt, kuna ma ütlesin ära kõigile, sest inimesed olid mind selle pildistamisejutuga lõpmatult ära tüüdanud, ja siis sain kohe aru, et tegin valesti, aga oli juba hilja. Vabandust!

Sõjaväes marsivad poisid sinu laulude järgi. Teeb see sulle head meelt?

Ma tean jah, et marsivad. Vist jah teeb head meelt. Ma arvan, et sõjavägi tuleks ära kaotada. Küll aga tuleks koolis õpetada partisanivõitluse taktikat: et inimesed oskaksid ennast kaitsta – isegi regulaararmee vastu. Samuti tuleks koolis õpetada palju teisi oskusi, mida nagunii elus vaja läheb, näiteks majaehitamist, läti keelt, autojuhtimist jne. Autoloa võiks saada koos lõputunnistusega.

Ütle, Tõnu, mitu sõpra sa selle Keskerakonda astumise pärast kaotasid või võitsid?

Tead, sellega on selline naljakas lugu, et need, keda ma arvasin minust eemalduvat, tulid ja patsutasid hoopis õlale. Aga mõni, keda ma arvasin end toetavat, hoopis eemaldus.

Keskerakonnast astusid sa välja sellepärast, et sõbrad sind ei mõistnud?

Ei, sugugi mitte. Täpselt nii nagu parteisse astumisega, ärkasin ühel hommikul üles ja tundsin selgelt, et nüüd on õige aeg välja astuda. Ma ei tahtnudki poliitikuks saada. See on ikkagi amet, millega sa pead olema hommikust õhtuni seotud. Mina olen rockmuusik, mitte poliitik. Punk on alati poliitiliste sõnumitega ühiskonda ellu äratanud.

Tõnu vähemusrahvustest

Lisaks selgus pärast avaldust «Kui on must, näita ust» tehtud küsitlusest, et 70 protsenti eestlastest on rassistid.

Seda rassismi on üsna selgelt näha paljudest anonüümsetest netikommentaaridest.

Tegelikkuses on selle tulemuseks kakskeelse eesti-vene ühiskonna põlistumine. Pärast perestroikat voogas Lääne-Euroopa mühinal Tallinna. Tänavatel võis näha eri rahvusest ja rassist inimesi, kuulda erinevaid keeli. Tekkis palju huvitavaid restorane ja klubisid. Kirjad olid eesti ja ingliskeelsed. Stagnatsiooniaegne eesti-vene süsteem oli kadunud. Samas eestlased ja venelased said enam-vähem hästi läbi. Siis – umbes aastal 1999 – hakati kruvisid räigelt kinni keerama ning hakkas kehtima konservatiivne immigratsioonipoliitika. Kõik välismaalased peksti välja. Lääne-Euroopa peksti välja. Üks šotlane – ma ei mäleta, mis ta nimi oli, punkarite sõber, kes käis kildiga ja keda võis ikka näha Pegasuse kohvikus –, see peksti ka Eestist välja, kuna ei teinud keeleeksamit ära.

Vahepeal tekkis olukord, kus Eestis ei olnud vist mitte ühtegi värvilist. Kuna valitsus ei avanud vähemusrahvustele mitte ühtegi mitte-vene rahvuskooli, siis terve põlvkond vähemusrahvusi venestus. Kõik valgevenelased, ukrainlased, poolakad, samuti mittekõrgharidusega leedulased, isegi ingerlased venestusid ning moodustasid nüüd juba ühtlase «vene kogukonna». Näiteks isa oli valgevenelane, ema ukrainlanna, aga laps läks vene kooli, vaatas kodus Vene televisiooni ja loomulikult sai temast venelane, kuigi kumbki vanematest seda ei olnud. Ja stagnatsiooniaegne kakskeelne eesti-vene süsteem tuli tagasi. Ja stagnatsioon tuli ka tagasi.

Mida Tõnu praegu teeb

Esineme Vennaskonnaga palju Eestis – suvel oli «Linnusetuur 2013» –, aga vähesed Eestis teavad, et mul on ka bänd nimega The Flowers of Romance, viimasel ajal paralleelselt ka The Flowers of the Universe, oleme esinenud üle kogu maailma: New Yorgis, Pariisis, Berliinis, Brüsselis, Stockholmis, Riias, Varssavis ja nii edasi.