«Kirjutada on lihtne. Aga teha seda nii, et see kellelegi korda läheb, on kunst.» (2)

«Ma leidsin kaks inimest, kelle ideed on minu hinnangul täiesti geniaalsed!» rõõmustab Sass Henno, kes otsis augusti keskpaigast septembri keskpaigani köitvaid lugusid, mis võiksid auditooriumile korda minna ja saada bestselleriks.

Surematuse Akadeemia kirjutamiskursuse eesmärk on aidata ideede autoreil need veenvalt romaaniks vormida – käsikirjast turunduseni välja. Neli romaani üllitanud Henno tunnistab, et üks tagamõte oli ka leida kaaslasi, kes motiveeriks teda ennast kirjutama.

Kandideerimiseks tuli saata elulugu, tulevase romaani idee ja stiilinäide mõnest varasemast kirjutisest. «Ideid – juba olemasoleva looga – tuli kümmekond, lisaks mõned katsetused. Ma loodan väga, et siit tuleb vähemalt kaks head raamatut. Ma ise kirjutan samamoodi oma lugu, eks näis, mis sest välja tuleb,» avaldab Henno.

Käsikiri valmib 32 ööga

Omavahel nad kokku ei puutu, vaid suhtlevad kirjanikuga individuaalselt. Kuna osalejad ise avalikkuse tähelepanu ei soovi, on Henno ainus, kes nende isikut teab. «Võin öelda, et avalikkusele teada-tuntud inimesed nad pole. On inimesed, kes on elus pühendunud mingile kindlale teemale, olgu selleks töö, suhted, pere või oma lapsepõlv, ning jõudnud hetke, kus on küpsenud tunne, et seda kogemust tuleb ka teistega jagada,» soostub ta väljavalitute kohta ütlema.

Kodulehel lubab Henno uljalt, et käsikirja valmimiseks kulub 32 kirjutamisööd ehk neli kuud, kui ohverdada igast nädalast kaks ööd, seejärel käib kaks kuud töö toimetaja ja kujundajaga ning poole aastaga ongi romaan müügil. «See on lihtne matemaatika. Ma ise kirjutan öö jooksul 6–8 lehekülge või kui väga hullu panen, siis 14–16. Alustav kirjanik, kes valib sõnu, muudab mõtet ja korrigeerib stiili, kirjutab kaheksa tunni jooksul 3–4 lehekülge ehk pool lehekülge head käsikirja tunnis,» selgitab romaanide «Mina olin siin», «Elu algab täna», «Mereröövlimäng» ja «Homse päeva kirjanikud» autor.

«Kui oled süsteemselt kirjutanud 3–4 lehekülge, on sul 32 öö või päeva möödudes olemas 100 lehekülge käsikirja. See on selline maht, mida saab juba edasi arendada. Ja kui juhtubki, et keegi kirjutab öö jooksul kaks lehekülge, pole midagi katki. Kirjutamisperiood lihtsalt pikeneb,» möönab kirjanik. «32 öö idee on pigem selles, et võtta maha hirm romaani kui žanri ees, mis mõjub lõputult ja hoomamatult.»

Ühiskirjutamine ei tähenda seda, et tema ja algaja romaanikirjanik öö läbi üheskoos teksti kallal pusiks. «Koos kirjutamine pole nii tähtis kui see, et iga autor saaks ise oma lehekülgedele keskenduda, ja alles siis, kui teatud osa valmib, on hea seda kellelegi lugeda anda. Meil toimub igapäevane meili- ja peatükivahetus,» räägib Henno ja lisab: «Ööde mõte oli algul selles, et kirjutamiseks on vaja privaatset aega, kus mingid muud kohustused ei sega.»

Kirjutab samal ajal ka ise romaani

Kirjutada võivad kursuslased millal tahes, kuid kokkulepitud öödel on Henno neile mobiilitsi ja Skype’i teel pidevalt kättesaadav. Ta toonitab, et tal on meistriklassis osalejatega võrdsete sõprade suhtlus, mitte õpilase-õpetaja suhe, sest ta jagab nendega endagi loomevaeva ja palub tagasisidet. «Sisusse sekkumist on vähe, rohkem tehnilist laadi nõuanded, et kuidas tekst võiks mõjuvam tulla,» kirjeldab Henno oma suunavat rolli.

16 400eurone õppemaks sisaldab lisaks kursusele käsikirja toimetamise ja korrektuuri täisteenust, raamatu turundusnõuandeid ja suhtekorralduskava, kirjastamist ning esimese 1000 eksemplari koos levitamisega. Selle summa tagasiteenimiseks peaks Henno väitel müüma umbes 2000 raamatut poehinnaga 18 eurot. Erandlik on see, et kogu müügitulu läheb autori, mitte kirjastuse kontole. Romaani avaldab Henno enda reklaamiagentuur ja osalejad õpivad end ise kirjastama.

«See ei ole sahtlisse kirjutamise kursus, vaid eesmärk on praegu vaikivate andekate autorite olulised lood lettidele tuua,» põhjendab Henno soolast õppemaksu.

Kursuse nimi Surematuse Akadeemia lubab järeldada, et Henno peab ennast juba surematuks autoriks. Kas see pole nii noore mehe puhul ehk liigne enesekindlus? «Kui ma täna kogemata hajameelsusest mõne metsaveoki ette keeraks, siis ilmselt mõnes koolis oleks ma veel soovituslik autor ka homme ja kümne aasta pärast,» kostab seepeale Henno, kelle teoseid on avaldatud neljas keeles ja müüdud üle 30 000 eksemplari.

«Surematuse idee ongi selles, kuidas luua midagi, mis kestab kauem kui sina. Sama nime all võiks Luua aianduskool õpetada inimesi põlispuudest parke rajama või mõni kutsekas õpetada maja ehitama. Tegema mida iganes, mis jätab sinust maailmale jälje, soovitavalt positiivse,» seletab kirjanik.

«Kirjutada on lihtne. Aga teha seda nii, et see kellelegi korda läheb, on kunst. Isegi mina ei tea, kas ma seda oskan, aga vahepeal on lihtsalt õnnestunud,» arutleb Henno.

Õnnestumise määravat see, kas lugejad saavad tekstist mingi emotsionaalse ja energeetilise laengu.

«Ma oskan rääkida tehnikatest, aga kes teab, kas see just õpetamine on. Kindlasti oskan ma inspireerida ja aidata luua asju, mida kunagi varem pole loodud,» analüüsib Henno ennast.

«Ma tean, mis tunne on see, kui sinusse ei usuta. Või kui sind sinu abstraktsetes maailmatõlgendustes, ükskõik mis kunsti vormis, tõsiselt ei võeta.»

See on tema meelest hea pagas loomeprotsessi mõistmiseks. Varem on ta loovkirjutamise kursusi andnud Eesti Kunstiakadeemias ning Balti Filmi- ja Meediakoolis. 2005. aastal õpetas ta romaani kirjutamist Tartu vanglas, kus toona karistust kandnud Toomas Illison avaldas kaks aastat hiljem romaani «Väravad».

Henno enda teejuht oli «Kaklusklubi» autor Chuck Palahniuk

«Enne kui ma jooma õppisin, meeldis mulle kirjutada vihikutesse Edgar Allan Poe stiili matkivaid põnevusjutusarnaseid miniatuure – õudukaid, krimkasid. Kui puberteet tekkis, meeldis mulle kirjutada armastuskirju,» meenutab Sass Henno.

«10. klassis alustasin «Elu algab täna» esimest peatükki. Siis avastasin ka enda jaoks Kaur Kenderi, kes mind hilisemates katsetustes väga palju toetas ja julgustas. 1999. aastal nägin «Kaklusklubi», pärast seda tellisin Krisostomuse e-raamatupoest kõik Chuck Palahniuki romaanid,» räägib Henno. Seda Ameerika kirjanikku nimetab ta oma õpetajaks.

«Töötasin vahepeal õhtuti Lutsu raamatukogu valvelauas, lugesin Paasilinnat, pärast keskkooli hakkasin uurima Balzaci elulugu. Avastasin palju tehniliselt kirjutavaid andekaid eeskujusid, kellega tundsin midagi ühist. Siis kirjutasin mõne raamatu ja tundsin, et ma ei peaks enam kunagi kirjutama, kuna see kõik on küündimatu pask, mida ma teen,» tunnistab Henno. Enne sel kevadel ilmunud romaani «Homse päeva kirjanikud», mis vestab Eesti IT-edulugu, tegi ta kirjutamises kaheksa-aastase pausi.

Õppis režissööriks, stsenaristiks ja ärijuhiks, töötas turundusnõustajana mitmes reklaamiagentuuris. Nüüd on ta muu töö kõrvalt kirjutamislainel tagasi.