Robi Vaigla isa Raulist ja õde Mariest: oleme sama komplekti legoklotsid (11)

«Arvan, et lapsed vallandaks mind bändist kohemaid, kui ma oma sõna peale suruks!» muheleb basskitarrist Raul Vaigla, kes astub aeg-ajalt üles koos lauljast tütre Marie ja kitarristist poja Robertiga.

«Pereliikmetega on hea koostööd teha, sest kõik arvestavad kõigiga,» leiab Marie. «Samas on meil suhteliselt lõtv ja vaba olemine,» kiidab Robi. «Avaldame põdemata oma arvamust. Pole kartust, et kuidas ma isale ütlen, kui miski ei meeldi.»

Eesti nõutuimate pillimeeste hulka kuuluv Ultima Thule bassimees Raul Vaigla (51), Trafficu ja Outloudzi kitarrist Robert Vaigla (27) ja Frankie Animali solist Marie Vaigla (18) musitseerivad koos eelmise aasta lõpust. Seda, et töö- ja pereelu ühendades võiks kergesti tüli tõusta, nad ei pelga. «Ega me vankrit nii eri suundades tiri,» kostab Raul. «Oleme ikka sama komplekti legoklotsid,» iseloomustab Robi nende üksmeelt.

«Oleme alati kokku hoidnud,» kinnitab Marie. «Meil on tõesti hea perekond. Isegi puberteediajal ei olnud meil vanematega mingit trotsi või kääre,» sekundeerib Robi.

Vaiglate sõnul on tähtsaim omavaheline usaldus. «Ütlesin ausalt, et lähen nüüd peole. Vanemad vastasid: okei, mine! Kui ma ööseks koju ei tulnud, ütlesin ette, ja kõik oli hästi. Ma ei kasutanud vanemate usaldust sigaduste tegemiseks ära,» meenutab Robi noorukiiga.

Raul, kes ise on suutnud pillimehe ahvatlusterohke elukutse kiuste kahe jalaga maa peale jääda, pole ka muretsenud, et lapsed öiste bändiga esinemiste keerises pidutsemisega liiale läheksid. «Ma ei ole küll mõelnud, et peaks kartma. Järelikult on vastastikune usaldus piisavalt paigas, ei ole probleemi olnud. Eks poisid ja tüdrukud võta bänditegemist kindlasti veidi erinevalt. Poistel kuuluvad sinna juurde ikka mõned õlled pärast mängu. Aga ma ei hakanud ju sellepärast poisile ütlema, et enam ma sind esinema ei luba,» muigab Raul.

Moto: usaldus on üle kõige

«Käisin alles kaheksandas klassis, kui hakkasime bändiga Recycle Bin esinema von Krahli baaris. Olime alaealised, aga kõik toimis ja baar lubas meil laval üles astuda. Ei olnud ka nii, et hea küll, mängite ära ja siis viivad issid teid kohe koju,» pajatab Robi.

«Aga me ei kuritarvitanud seda võimalust, et kõvasti õlut kaanida,» toonitab ta.

«See on ju näha, kas noortele on põhiline muusika tegemine või miski muu – pidu ja naised,» arvab Raul.

«Nii Robi kui ka Marie puhul olen ma näinud tõsist suhtumist, neil on väga hea tasemega bändid. Ja kui Mariel on vaja pärast pikka koolipäeva bändiga proovi teha, kuidas ma siis teatan, et ta peab kell kümme kodus olema?»

Samas kinnitavad Robi ja Marie nagu ühest suust, et isa pole neile muusikat ka iial peale surunud. «Kui mul oleks sügav huvi täiesti teise valdkonna vastu, siis ei oleks kindlasti probleemi, et isa ei laseks mul sellega tegelda. Pigem vastupidi: vahel on ta just öelnud, et tee midagi muud, ära hakka muusikuks,» nendib Marie.

«Kõige raskem on kuhugi jõuda just neil, kes hakkavad laulma või kitarristiks. Palju lihtsam on tööd leida, kui mängid trompetit või saksofoni. Lauljaid-kitarriste on nii palju ja neid tuleb aina peale, konkurents on tihe,» seletab Raul.

Kui Raul ja Robi on varemgi koostööd teinud – tunamulluseks «Augustibluusiks» lõid nad projekti Vaigla Bros, milles löövad kaasa ka Kaire Vilgats ja Raivo Tafenau –, siis kolmekesi koos on Vaiglad esinenud alla aasta. «Mina ei oleks ise võib-olla iial lastele öelnud, et teeme nüüd midagi koos, aga mullu detsembris paluti meil ühel põlvkondadeteemalisel üritusel kolmekesi üks lugu teha. Seejärel osalesime poolnaljaga «Eesti laulul» – et saadame, ja vaatame, mis saab,» meenutab Raul.

Tema ja Marie kahasse kirjutatud lugu «Maybe» jõudis aga poolfinaali. «Positiivne tagasiside andis tõuke, et koos musitseerida täitsa võiks,» möönab Raul.

Parim prooviruum on kodu

Ühiseid proove teeb trio Muraste kodu hubases atmosfääris. «Meil ei ole palju vaja, saame oma akustiliste kitarridega kus iganes maha istuda. Kodus on väga mõnus proovi teha: kütame sauna, võtame mõne õlle,» räägib Robi.

Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötav pereema Leila olla sellega juba rõõmsalt leppinud, et kõik tema ümber on muusikast haaratud. «Mina pole kunagi õhus pinget tundnud. Ema pole mind sellepärast altkulmu vaadanud, et ma ei läinud erinevalt mõnest sõbrast ärijuhtimist õppima,» tähendab Robi.

«See ühtehoidmine on miski, mida saame vennaga ka oma järeltulijatele edasi anda,» sedastab Marie.

«Me ei plaani olla laupäevaõhtu pereansambel, kes peab tingimata iga nädalalõpp kuskil mängima. Aga me püüame leida koosolemise momente ja võimalusi ühiseks musitseerimiseks – rõõm on vastastikune,» selgitab Raul.

«Meie eesmärk on hoida veidike prestiižsemat joont,» nõustub Marie. ««Eesti laul» ongi tegelikult ainuke koht, kus me oleme suure publiku ees olnud. Avalik esinemine oli ka suvel Kabli rannas «Päikeseloojangu festivalil» – see oli mõnus ja hubane üritus meie maakodu lähedal,» toob ta näite.

«Pigem oleme käinud kinnistel eraüritustel. Vahel on meil laiendatud koosseis ja Lenna (Roberti elukaaslane ja tütre ema Lenna Kuurmaa – K. A.) on ka paadis,» märgib Robi.

«Me tahame ühiselt veel mõned lood teha, et ei jääks nii, et viis aastat mängime ainult «Maybet»,» lausub Raul tuleviku kohta.

«See on ka üks põhjusi, miks me suuri avalikke kontserte ei tee. Alati ei taha 45 minutit kavereid ette kanda. Kui meil oleks plaaditäis enda materjali, siis annaks uhkeid kontserte küll,» on Marie veendunud. Siis paisuks ehk bändki suuremaks.

17. novembril on võimalus näha Vaiglate ansamblit Kaarli kirikus enneaegselt sündinud laste ja nende perede toetuskontserdil «Anna oma hääl».

Robert tahtis trummariks, Marie kõrget helisevat häält

Robertis ja Maries süttis muusikakirg juba pisikesena – käisid nad ju isaga stuudios, kontsertidel ja tuuridel ning neid ümbritses alati muusikute ringkond.

«Kindlasti on meie kasvukeskkonnal väga suur roll selles, kes me praegu oleme,» usub Robi, kes juba kolmeselt Rocksummeri laval üles astus.

«See oli 1988. aastal. Ise ma seda ei mäleta. Õnneks võttis Soome televisioon Rocksummeri üles ja salvestiselt on hästi näha, kuidas lava on täis muusikuid, kes laulavad koos Ivo Linnaga Alo Mattiiseni laulu «Eestlane olen ja eestlaseks jään», mina istun isa süles ja lalisen ka mikrofoni,» räägib Robi.

Klassikalist kitarri hakkas ta õppima teises klassis Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolis. «Tegelikult ei tahtnud ma algul üldse kitarri mängida, minust pidi kindlasti saama trummar. Imetlesin isaga proovides käies Jaak Ahelikku, kes siis Ultima Thules trumme mängis. Kogu trummindus tundus hästi kihvt. Kodus püüdsin ka pidevalt trummimängu imiteerida. Vaatasime sõpradega Queeni mälestuskontserti ja panime pottidest-pannidest trummiseti püsti. Aga trummimängu tol ajal muusikakoolides väga ei õpetatud ja nii jäin lõpuks kitarrile truuks,» põhjendab Robi.

Marie läks juba kolmeaastaselt Lasteekraani muusikastuudiosse. «Panime ta sinna laulma, sest tal tekkis väga varakult laulmise vastu huvi. Ta polnud veel kahenegi, kui laulis jõuluvanale laulu «Kes elab metsa sees»,» mäletab Raul.

«Marie leelotas kogu aeg omaette, mõtles kõiksugu tekste ja viise välja,» lisab Robi.

Marie ise tunnistab, et polnud algul oma häälega üldse rahul: «Ma kuulasin väiksena Maria Listrat ja nutsin kodus, sest mul oli juba lapsena madal kähisev hääl, aga ma tahtsin ilusat kõrget helisevat häält.»

Kuidas Raulil ja Robil laulmisega lood on? «Kui juba Marie laulab, siis meie enam laval suud lahti ei tee,» muheleb Raul.

«Samas, vahepeal võiks ju teha. Ma arvan, et see oleks päris lahe, kui oleks taustavokaalid juures. Veaksime välja küll, pigem on küsimus julgemises,» usub Robi, kes sai tegelikult juba algklassipoisina hääle valgeks.

«Kadri Hunt, kes oli VHKs minu õpetaja, tahtis, et ma laulaksin koos Lauri Pihlapiga Märt Hundi lastelaulude kassetile «Hundipoiste laulu», kuna meil olid kähisevad hääled.»

Praegu Rocca al Mare koolis gümnaasiumi lõpetav Marie on lastemuusikakoolis õppinud klaverit, kuid püüab kodus vahetevahel ka kitarri tinistada. «Pean selle rohkem käsile võtma. Võib-olla on raskem ennast kätte võtta, kui perekonnas juba sellised eeskujud ees on? Muidu õpiksin ehk agaramalt,» arutleb Marie.

«Aeg-ajalt küsin ikka jälle, kas tal on

G-duur selge,» ütleb Raul muiates. «Issi räägib kogu aeg, et vahet pole, kas oled laulja või pillimängija – ikka peab valdama igasugu instrumente. Oluline on ennast pidevalt arendada,» kordab Marie õpetussõnu.