Andres MaimikFoto: MARI LUUD
Inimesed
19. oktoober 2013, 07:00

Andres Maimik: mõtlesin, et poliitika läheb järjest igavamaks, aga just need valimised on välja toonud erilised šõuelemendid (8)

«Ma olen pidanud end selliks, kel tuleb kümnest naljast üks päris vaimukalt välja, aga viimasel ajal ma vaatan, et see studium absurdicum, mis valimiskampaania käigus on reaalselt toimunud, ületab groteskilt, absurdilt, ootamatuselt kogu väljamõeldud huumori,» analüüsib Andres Maimik, režissöör, kel kontol sellised poliitikat pilavad pahandused, nagu sari «Esto TV» ja film «Vali kord». Mis ei tähenda, et ta oleks kuidagi poliitikakauge. Juba esmaspäeval kilkas Maimik üle Facebooki, kellele oma hääle andis.

Miks sa valisid volikokku neegri?

Aga miks mitte? Abdul Turay näib olevat väga tark härrasmees, kes võiks tuua teatavat kosmopoliitsust meie sumbunud kommunaalpoliitikasse, kus toimetavad luuamehed, kojamehed, Savisaared, Parbused ja Elmar Sepad. Võib-olla ta annab juurde teatavat härrasmehelikkust või teistsugust poliitilist kultuuri?

Peale selle – ma ei ole kunagi varem saanud mustanahalisele häält anda.

Valida oli naise ja neegri vahel. Naiste poolt ma olen korduvalt hääletanud, nii et selles puudus uudsuse võlu.

Kes on see daam, kes seekord sinu häälest ilma jäi?

Maimu Berg – ta on kirjanik, ja Mati Undiga möllanud noorpõlves.

Ja Vaino Vahinguga.

Just!

Sa oled jätnud endast üsna tolerantse inimese mulje. Keda või mida on sul raske praeguses Eestis tolereerida?

Mulle eriti ei meeldi agressiivne viha nähtuste vastu, mida vihkajad ilmselgelt ei tunne. Eelarvamuslikkus ei meeldi. Ühel või teisel hetkel kipub ikka ju vestlus sellele tasandile, et jumal teab, kes siia Eestisse oma piraadilaevadega tulevad ning hakkavad meie Maarjamaa neitsite valget ihu rüvetama ja meie iivet alla tõmbama – kas me sellist Eestit tahtsime? Kas selle pärast meie vaarisad Vabadussõjas võitlesid?!

Sihukest jora kostab alatasa mitmest torust korraga – ja see on koht, kus lõpeb konstruktiivne dialoog.

Lisaks ei meeldi mulle igasugune mõtlemise fundamentalism, see on kah natuke eelarvamustega seotud.

Mis veel? Korruptsioon on ebameeldiv nähtus.

Sina ei ole pidanud kunagi altkäemaksu pakkuma?

Kuidagi on nii läinud, jah. Võib-olla on minu ambitsioonid majandusvallas ja poliitikas niivõrd väikesed, et keegi ei ootagi minult altkäemaksu.

Meist itta jäävates maades on hõimupõhine või sugulussidemetel põhinev ühiskond. Aastatuhandetega on seal kujunenud traditsiooniks põhimõte: kui sa saad haljale oksale, pead aitama omasid – perekonda, hõimkonda, klanni, rahvusgruppi.

Harry Lahtein rääkis kunagi päris õpetlikult, et alles president Saakašviliga hakkas Gruusias tekkima meie-riigi-tunnetus, ja seda tuli kah neile poolvägivaldsete vahenditega peale suruda. Grusiinid on küll uhked oma rahvuse üle, aga riik – see on midagi kahtlast; riik on nagu Nõukogude Liit: riigilt võib varastada, riigiga võib šlikerdada.

On olemas igapäevane ja arusaadav korruptsioon – no ikka toetad ju omasid! Aga kui korruptsioon viia üle riigi või linna valitsemise mehhanismi, siis mõjub see jälestusväärselt. Siis sa tead: need inimesed ei esinda sind, nad ei ole väljas sinu hüvede pärast, neile on olulisem võim võimu pärast, nende enda ja nende klanni hüved.

Kui üleval ollakse moraalselt rikkis, kui sa vaatad, mis p***a pakutakse valimiskampaania käigus; kuidas kõige rohkem võidutsevad need, kes on kõige rohkem valetanud, manipuleerinud, ajupesnud, siis kuidas sa seletad lapsele, et tegelikult ei tasu valetamine ära. Ja manipuleerimine ei tasu ära, sest varem või hiljem jääd sa ikkagi vahele ning kaotad usalduse. Selline moraalne relatiivsus mürgitab kogu ühiskonda, perekonnani välja.

Irooniku ja küünikuna ütle palun ausalt: kui sa peaks praegu tegema mängufilmi «Vali vali-mind-mees» ja sa mõtleks, et Ülemiste ristmiku avamisel peaks kaasa lööma üks groteskne, arulagedust demonstreeriv Ülemiste vanake, siis – ega sa vist palju koledamat ja asjasse mittepuutuvamat kuju suudaks leiutada?

Jah, mul ongi viimasel ajal löönud välja alaväärsuskompleks, sest ma olen pidanud end selliks, kel tuleb kümnest naljast üks päris vaimukalt välja, aga viimasel ajal ma vaatan, et see studium absurdicum, mis valimiskampaania käigus on reaalselt toimunud, ületab groteskilt, absurdilt, ootamatuselt kogu väljamõeldud huumori. See on ületanud nivoo, mida tavaline naljamees suudaks ise välja mõelda. Poliitika on juba võimsam kui see, millisena teda saab kujutada – ükskõik, kas tõsises või naljavõtmes. Seriaal «Riigimehed» jääb juba natukene alla sellele, mis reaalselt valimiste eel toimub.

Küll Tiit Ojasoo võib praegu hambaid kiristada – tema oli kunagi see paipoiss, kes tegi sotsiaalset teatrit ja näitas poliitikutele kõverpeeglit, aga nüüd on Pai pugenud süsteemi sisse, kasutab hüpiknukuna vana paksu ennastki ja teeb niisugust šõud, et… Tulebki Savisaar ja loeb paberilt maha (režissöör Maimik pigistab endal nina kinni, et saavutada häälele võluv pinisev-robotlik kõla, ja deklameerib): «Pai Ülemiste vanake, ära uputa meid veel ära!»

Meelis Pai vääriks praegu küll teatri aastapreemiat. Ma ei suuda uskuda, et ta teeb seda puhta meele ja siira südamega, tal võiks ikka olla mängus mingi topeltagenda.

Kas sa arvad või loodad?

Inimese sisse muidugi ei näe, aga teatav mängumõnu on selles mehes olemas – arvestades, kui palju on teda viimasel ajal vintsutatud.

Mul tuli praegu just meelde, et sul on Meelis Paiga ühine minevik – te hakkasite mõlemad kuulsust koguma seriaalitegelastena.

«Wikmani poistes» olime jah koos.

Meelis Pai on ilmselgelt meeletult hea organisaator ja toimetaja, kindlasti ka, khmm, natuke selline, kes ei aja alati asju kõige puhtamalt, ta viskab vigureid sisse.

Aga need spektaaklid, kuidas vanainimesed vehkisid seal nii-öelda Toompea kaitsmisel valgussaablitega…

Ma mõtlesin, et poliitika läheb järjest professionaalsemaks ja igavamaks, aga just need valimised on välja toonud erilised šõuelemendid. Eerik-Niiles Kross seal mööbeldamas ja…

Ma olen alati arvanud, et eelkõige huvitab inimesi poliitika kui šõu, meelelahutus, spektaakel, seebiooper, kus kangelased on elust suuremad ja nende vastasseisudes on eepilist mõõdet. Seda jälgides saab vaadata, kellega samastuda, kellele vastanduda, kellele kaasa elada. Kõige absurdsema klounaadini välja. Poliitiline sfäär sellel püsibki, et kui sa tahad inimesele meeldida, loo oma poliitikast meelelahutus.

Põhimõtteliselt tunnistad sa, et oled kunstnikuna poliitika kujutamisel elule alla jäänud, sa ei suuda teha enam nalja, mis võiks konkureerida päris eluga.

Vastupidi – ma olen valmis ellu sisse sukelduma; aga ma ei pea poliitikas toimuvat eluks, vaid teatud sorti simulatsiooniks.

Poliitika ei ole ju elu, elu on see, et me istume siin laua taga, mõtleme sellele, kuidas tuua laps lasteaiast ära – see on elu, mis meid reaalselt puudutab. Ülejäänu on vaatemäng. Teed teleka lahti ja vaatad eemalt seda, mis otseselt su ellu ei trügi.

Seda osa poliitikast, mis meie igapäevast elu reaalselt mõjutab, ei tehta valimiskampaania populistliku paugutamise saatel. See on vaikselt ja igavalt aetav professionaalne poliitika, mis on liiga keerukas, et lai üldsus sellest üldse oskaks huvituda.

Seleta, palun, professionaalse reklaamitegijana ära, miks see kõik, mida me iga järgmise valimisega üha grotesksemalt näeme, töötab? Paneme K-kohukese reklaami prügikastile ja see töötab. Ütleme, et me töötame – ja see töötab! Inimene tuleb ja valibki.

Ilmselt on selle taga asjaolu, et inimestel on teatav esteetiline ja eetiline valulävi. Ühel hetkel sa ju mõtled: appi, ma ei saa seda lollust teha, mul on kohutavalt piinlik; kuidas ma endale pärast otsa vaatan, kui ma teen nüüd nii nõmeda asja; appi mida ma suust välja ajan, mida must pärast arvatakse! Mõnedel on see valulävi kõrgem, mõnel madalam ja mõnel täiesti maa sees.

Selleks, et astuda mõnikord teatud julgeid (või jutumärkides julgeid) samme, tuleb valulävi vägisi alla suruda. Aga astuma neid samme peab, sest see funktsioneerib – valijad vaatavad: kui nii käitutakse, ju see siis hea on.

Valimiskampaania tegijad pole ju nii lollid, et nad ei saaks aru, millise ajuvabadusega nad tegelevad. Arvestatakse lihtsalt välja: selle sõnumiga läheneme ühele publikule; sellega teisele. Kolmandale valijarühmale üritame midagi argumenteeritult ära seletada; neljandale aga põrutame otse, et Savisaar-Toomast on reetur. Viiendale publikule korraldame šõu, kus pensionärid ajavad valgusmõõkadega vehkides politikaane mäe otsast minema. Igaühele oma.

Kõige selle taga on head meediastrateegid. Eks ma ole kunagi töötanud reklaamibüroos koos Paavo Pettaiga, kes on Keskerakonna üks reklaamistrateege. Küllap ta juba teab, mida teeb. Nende stiiliks on alati olnud laia labidaga vastu pead virutamine.

Ühtepidi võiks ju tavaline inimene endale mingid asjad selgeks teha, aga teistpidi tahetakse ikkagi lihtsaid sõnumeid ja spektaaklit. Ja seda, et keegi tuleb ja teeb väga sisendusjõuliselt silma vaadates paari lausega selgeks, kuidas asjad on, see on selle pärast nii, et teisiti pole võimalik; meie ütleme nii, järelikult on see tõde. See on nii, sest nii on ette nähtud. Ja inimesed usuvad.

Usumehega, kes on oma mõtetes väga dogmaatiliselt kinni, ei saa ju kah vaielda. Hakka nüüd Jehoova tunnistajaga arutlema: «Kuidas näeb välja viimne kohtupäev? Seal tuleb ju käsitleda nii paljusid kliente. Kas neist igaühel on advokaat? Kas nende üle mõistetakse korraga kohut või võetakse iga asi eraldi ette? Kas otsust saab edasi kaevata? Kui on üks ja ainus jumal, kuidas ta siis saab korraga kohut mõista mitme juhtumi üle?»

Kui sa hakkad loogikast tulenevalt argumenteerima, siis on misjonäril viimane argument: «See on sellepärast nii, et sedasi on raamatus kirjutatud!»

Meil on siin läinud ühe erakonna lahkamiseks, aga sedasama labidaga pähe lajatamist kasutavad ju teised parteid samamoodi.

Ma räägin: kui üks tõstab helinivoo teatud kõrgusele, siis teised peavad enda kuuldavaks tegemiseks karjuma sama kõlava häälega. Valdo Randpere nii-öelda tissikampaania oli ju samuti, päris, khmm, rammus.

Ja Eerik-Niiles Kross oma asjadega. Okei, mees, ma saan aru, millele sa korruptsioonist rääkides viitad, aga kui sa väidad, et Savisaare korruptsioon maksab igale Tallinna perekonnale 1000 eurot aastas, siis – kas selle taga on mingi arvutus? Kui me lööme kokku Tallinna elanikkonna, siis tundub, et kui ka Ivo Parbus ja Elmar Sepp ja kõik need teised linnavalitsuse pässid seljad kokku paneks ning töötaks hommikust õhtuni – nii palju ei annaks ikka tuuri panna.

Aga kampaanias lajatatakse laia labidaga vastu kukalt. Kuidas sa siis ütled poliitikuile, et tulge stuudiosse ja väidelge, ärge lehvitage oma tissidega ja ärge ajage mingeid kolumatse järvest välja.

Teisest küljest – see šõu mulle ikka meeldib kah, sest see teeb meie elu rõõmsamaks. Muul ajal võib poliitika olla Eestis täiesti professionaalne ehk siis igav sfäär, kus valmistatakse ette mingeid seadusi ja nii edasi; aga kui tuleb valimiste aeg, oleks kõik nagu kärbseseent söönud.

Reaalne elu edendamine käibki vaiksetes kabinettides, mitte tänaval ja isegi mitte parlamendis, kus on palju šõuahve ja meediatsirkust. Ma saan täitsa aru, miks valitsejad on võimule tulles suured demokraadid, aga kui nad on mõnda aega võimul olnud, tahaks nad kärajaid endast võimalikult kaugele lükata ja teha reaalseid otsuseid 3–4 inimese ringis, sest muidu sa võidki sinna demokraatia kätte ära surra. No mõtle: on vaja langetada üks otsus, aga seda veeretatakse ja veeretatakse; asja juurde käib tohutul hulgal populismi ja demagoogiat: ühed astuvad üles, siis teised, siis väideldakse… Arusaadav, et kui sa oled teoinimene, ei jaksa sa lõputult oodata.

Jürgen Ligi võtab kätte ja teeb otsuse lõunaks valmis.

Respekt mehele – ta ei karda olla vihatud. Ma ei tea, kas ma maailmavaateliselt saan tema prioriteetidega nõustuda, aga ta ei ole vähemalt populist. Ta võib olla ka vihatud mees, kui muidu ei saa.

Seekordsetel valimistel kajastub sinu hääl sotside üleriigilises tulemuses, aga ilmselt on sul aja jooksul olnud teisigi eelistusi.

Taasiseseisvumise alguses toetasin ma radikaalsemaid ja rahvuslikumaid jõude. Mida rohkem nad aga konservatiivsuse poole pöördusid, seda enam ma neist eemaldusin.

Maailmavaatelt, mitte majanduspoliitiliselt, olen ma ikka liberaal, sest mulle meeldib, kui võimalikult palju on lubatud ja võimalikult vähe seadusandlikult reguleeritud.

Eesti on läinud paljuski vastupidist teed: kui midagi ei meeldi, üritatakse see kõigepealt ära keelata. Netikommentaarid ei meeldi – keelame ära! Suits tänaval ei meeldi – keelame korstnad ära!

Teet Korstna võiks kah ära keelata, ja Gustav Suitsu lugemise.

Suits tänaval ja neeger korstnas ehk netikommentaar on minule siiski kaks eri asja. Netikommentaaride puhul sa võid hoomata teatavat massipsühhoosi, üheskoos vimma litsumist ja rusika veeretamist – olenevalt siis teemast kas isikute või nähtuste suhtes.

Suitsetamise keelustamise puhul on see lihtsalt isikuvabaduse piiramine – kui sa tahad ennast ära mürgitada, siis on see su oma otsus, info suitsu mürgisuse kohta on kättesaadav. Aga kui sa tahad teisi mürgitada ja kutsud kedagi kaasa lööma, allub see juba teatavale seadusandlikule jurisdiktsioonile.

Anonüümsete netikommentaaride puhul kehtib muidugi seaduspära, et kui sa oled vihmaussid purgist välja lasknud, siis ainus võimalus nad tagasi saada, on võtta palju suurem purk. Kommentaare ei saa ju enam ära keelata, võib ette kujutada, mis seakisa siis lahti läheb.

Samas – kui kedagi üksikisikut täiesti valimatult mõnitatakse ja sõimatakse, isegi kui ta on Savisaar või Ligi, siis – kas seda sõimu ja mõnitamist on vaja massimeedias sel määral paljundada? Enamasti ei ole need kommentaarid ei vaimukad ega informatiivsed, vaid näitavad kõige lamedamat suhtumist.

Mis mulje me sellest kas või iseendale jätame? Selle mulje, et me oleme rumalad, nõmedad, kahtlustavad, inisevad vanaeided.

Ma tulen nüüd üle-eelmise küsimuse juurde tagasi. Ütle valija, reklaamitegija, režissöörina, mis on 22 taasiseseisvusaasta jooksul poliitikute käitumise ja valimisvõitluse juures muutunud? Kui sa mõtled esimestele riigikogu valimistele või kas või Res Publica parteistumisele selle sajandi alguses.

Kui Res Publica läks esimest korda valimistele, oli tunda, kuidas Eestisse on jõudnud ameerikalik programmeeritud populism.

See tähendab, et kuskil kinnisel koosolekul otsustas väike huvigrupp: me teeme uue partei vaat selliste loosungitega.

Jah! Alguses oli Res Publica ju vabaühendus, mis koondas liberaalse mõtlemisega noori: vaba kaubandus, vaba armastus, vaba mõtlemine, vaba seks; legaliseerime pehmed narkootikumid ja nii edasi. Aga kui nad hakkasid parteina võimule tulema, oli loosungiks «Vali kord!»: nüüd pühime luuaga kõntsa rentslisse ja oleme äraostmatud – vihjates Al Capone kinni pannud meestele.

Võimule saades muutus Res Publica üsna kiiresti täpselt samasuguseks kui teisedki. See oli see, millest me tegime filmi «Vali kord!».

Toona mulle meeldis poliitikaga kokku puutuda. See oli veel aeg, kui sai minna Juhan Partsi selja taha, koputada talle õlale ja ütelda: «Juss, kurat, mida sa jamad siin!» – ja Juhan Parts hakkaski sinuga sügavalt vestlema, ka veel sel ajal, kui ta juba peaminister oli.

Keegi ei tulnud ega likvideerinud meid (koos Ken Saani ja Rain Tolgiga) tema juurest minema. Siis võisid veel meiesugused partisanid ja võimu tipmine tase teatud hetkedel kuidagimoodi kokku puutuda.

Kui praegu satud näiteks Ilvesega ühte lennukisse, siis ta tuleb ja annab sulle terekätt, aga see on ka kõik.

Lennart Meri läks ajalukku presidendina, kes tuletas maailmale meelde, mis on Eesti. Rüütel läks ajalukku kui president, kes tuletas suurele osale Eesti inimestest meelde, mis on Eesti. Kellena läheb ajalukku Ilves?

Küllap mäletatakse – nagu ikka – tulevikus asju ja inimesi paremini kui parasjagu hetkel arvatakse. Praegu arvatakse Ilvesest… keskpäraselt. Ta ei ole suurem asi kõnemees, ta on esinedes justkui krambis; pluss tal ei toimi vist eesti keeles mõtlemine nii vilkalt, et ta saaks vabalt igas olukorras suhelda.

No ja siis on tal need teemad proua ja kehakaalu ja muude asjadega.

Lisaks peab ta laveerima, tõestama vahetevahel, et ta pole Reformierakonna ripats. Kui tekib mingi pahameeletorm, peab ta kutsuma inimesed jääkeldrisse.

Sellest keldrist väljusid poliitikud väga laia naeratusega: nüüd on teema maetud ja president kõiges järgnevas süüdi.

Just täpselt! Teema jäätati ära.

Samas, mis presidendil üle jääb: tema roll ongi rahustada ja tähelepanu juhtida; olla karjane. Ei, seda on isegi palju öeldud – president on esindusfiguur, eestkõneleja.

Lennart Meri oli ainus, kes suutis olla suurem kui tema roll. Üksnes Meri jaksas oma varjust üle hüpata, kõik järgmised hüppavad oma varju sees.

Kuid sellegipoolest on Ilves ikkagi väga erudeeritud sell, kes on poliitikas üks pädevamaid tegelasi. Võib-olla pole lihtsalt presidendiamet talle kõige sobivam, välisministeeriumis töötades tunneks ta end ilmselt märksa kodusemalt.

Kriitikat vaadates tekib kiiresti tunne, et maailma kõige lihtsam amet on presidendi või peaministri oma – no ei ole inimest, kes ei oskaks Ansipit õpetada, kuidas riiki juhtida. Samas – kui ise peaks istuma peaministri toolil koos selle vastutuse taagaga, ja olema allkirja andes – hoolimata nõunike hulgast – ikkagi üksi...

Ma usun, et Ansip on selleks tööks piisavalt karastunud.

Maimikul sai just «Kirsitubakas» purki

«Me kirjutasime ja lavastasime koos Katrin Maimikuga filmi «Kirsitubakas».

Kirsitubakas käib piibu sisse ja tema väljapuhumisel tekivad magusad aroomid, mis võivad murda mõnegi südame.

Me tegime sellest armastusfilmi, sest meile mõlemale ja paljudele teistele on see tuttav emotsioon, me teadsime, millest me räägime.

Ei, see pole autopihtimus, see on ikka mängufilm, mitte dokumentaalfilm. Tõsi küll, seal on fragmente nii meie enda kui teiste inimeste elust, aga lugu on siiski kokku pandud ja välja mõeldud erinevatest elulistest- ja fantaasiafragmentidest.

Peaosades on Gert Raudsep ja noor tõusev täht Maris Nõlvak – praegu suur üldsus teda veel ei tea, aga varsti on ta meie kinohorisondil üks kuumemaid nimesid. Ta on noor, 17aastane, ta veel jõuab!» ütleb just võtted lõpetanud režissöör Andres Maimik, kes võib oma filmograafiast ette näidata teosed «Macbeth», «Päkapikudisko», «Mahtra 140», «Isamaa ilu», «Elav jõud», «Müümise kunst», «Vali kord!», «Welcome to Estonia», «Tabamata ime», «Agent Sinikael», «Jan Uuspõld läheb Tartusse», «Kuku: mina jään ellu», «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta», «Umbkotid».