PÄÄSTJA JA PÄÄSTETUD: Kõik piltidel olevad loomad-linnud, välja arvatud koer, on Kadri Võrelilt abi saanud. kanti. Muide, ka tema lapse esimene sõna oli «luik».Foto: ARNO SAAR
Geidi Raud 18. oktoober 2013 07:00
«Telefonis öeldi, et oraval on raskusi puu otsa ronimisega ja ta kukub aina ümber. Kohale jõudes selgus põhjus: orav oli puu kõrvalt maast käärinud ploome vitsutanud ja purju jäänud,» meenutab Eestimaa Loomakaitse Liidu roomajate ja eksootiliste loomade spetsialist Kadri Võrel üht juhtumit oma praktikas. Temalt abi saanud nelja- ja kahejalgsete arv jääb tuhande kanti.

Kadri (33) kodust on läbi käinud nii palju abivajavaid linde ja loomi, et tema lapse esimene sõna oli «luik».

Kadri on täna selguva aasta loomasõbraliku teo üks kandidaat. Loomakaitsesse sattus ta tööle juhuslikult. «Olin hädas ühe loomapoega, kes käitus müügil oleva looma suhtes halvasti, ning kaebasin loomakaitsesse,» selgitab Kadri. Ja pärast seda kutsus Loomakaitse Seltsi tolleaegne juht ta eksootiliste lemmikloomade projekti juhtima.

«Natukene mõtlesin, ütlesin, et eks ma ikka tulen, ja nüüd on sellest möödas juba kuus aastat.»

Huvi roomajate ja eksootiliste elukate vastu on Kadril juba lapsepõlvest saadik. «Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen teadnud, et ühte madu ma endale koju kindlasti tahan, aga hetkeseisuga on mul neid lausa viis.»

Peale madude peab ta veel koeri, kanu, parte, küülikuid ja sisalikku, samuti leiavad tee tema koju need loomad ja linnud, kes on viga saanud ja tohterdamist vajavad.

Inimesed ei tunne loomi ja linde

Loomakaitse Liidus oldud aja jooksul on Kadril ette tulnud nii kurbi kui ka naljakaid juhtumeid. Paar viimast aastat on ta tegelnud just metsloomade päästmisega ning Kadrilt abi saanud nelja- ja kahejalgsete arv jääb tuhande kanti.

Ta meenutab korda, kui talle helistati ja öeldi, et Tallinnas Nõmmel ei saa orav kuidagi puu otsa ronitud. «Telefonis öeldi, et oraval on raskusi puu otsa ronimisega ja ta kukub aina ümber. Kohale jõudes selgus põhjus: orav oli puu kõrvalt maast käärinud ploome vitsutanud ja purju jäänud,» räägib Kadri naerdes.

«Eks ta siis magas kaineks ja sai jälle ronida. Mõned õhtud tagasi helistas mulle ka inimene, kes ütles, et tema aias on mingisugune musta pea, sinise- ja valgekirju keha ja pika rohelise sabaga eksootiline lind, kes käitub kummaliselt – ronib inimese lähedale ja kipub tuppa,» jätkab Kadri.

Selle peale saatis ta ühe oma tuttava imelooma üle vaatama. Selgus, et tegemist oli käärima läinud marjadest jommis harakaga, kelle sulestik päiksesäras õige värviline näis.

Inimeste kirjeldused on Kadri sõnul tihtipeale kummalised. «Vahel ajab see ikka naerma, aga teeb ka natuke nukraks, sest mõnda looma ja lindu võiks ju ikka tunda ka. Sellist kirjeldust harakaga kohta anda… Fantaasia peab mul alati hea olema, et inimeste jutust aru saada,» märgib ta.

«Näiteks kui inimene helistab keset suve ja ütleb, et tal on rõdu peal kullipoeg, siis ma tean, et seal on kiivitaja, kes on samuti jässaka peaga ja natuke kõvera noka ja karvaste jalgadega nagu kull.»

Traagilisim lugu juhtus sel suvel aga siiliperega, kes oli Tallinna kesklinnas kukkunud keldriakna esisesse auku. Kui inimesed seda märkasid ja õnnetusest teatasid, oli kaks poega juba hinge heitnud ning ühe olid teised peaaegu ära söönud.

Kümme väljakutset päevas

«Kui ma kohale jõudsin, siis emasiil veel imetas. Need pojad, kel eluvaim sees, olid suhteliselt tugevad ja hakkasid mul kodus kenasti kosuma,» on Kadri rahul.

Emasiil ise aga heitis kahjuks hinge, sest oli kõik oma varud ja jõu andnud pisikestele okaskeradele.

Kadri viib abivajajad enamasti oma koju. «Eestis ei ole sellist kohta, kuhu saaks vigastatud loomad viia. On küll Nigula metsloomade taastuskeskus, aga seal tegeldakse peamiselt kaitsealuste liikidega,» selgitab ta.

Kõige kogukam abivajaja, kelle Kadri tohterdamiseks koju viinud, on seni olnud luik. «Mõni aasta on hädasolevaid luikesid väga palju, sest inimesed toidavad neid valel ajal,» ütleb ta.

«Sellega seoses oli ka minu kõige noorema lapse esimene selgelt väljaöeldud sõna «luik», ja eks ta siiani teeb hästi vahet kajakal, luigel, varesel ja tuvil, kes on ka põhilised, keda meil kodus kogu aeg on,» räägib Kadri rõõmsalt.

Alati ta aga abikutsetele vastata ei jõua, sest pärast kümmet väljakutset päeva jooksul on jaks lihtsalt otsas. Vahel ei luba süda siiski ka väsinuna abivajajale ära öelda.

See, et teda aasta loomasõbraliku teo üheks kandidaadiks pakuti, tuli Kadrile üllatusena. Teada sai sellest meedia vahendusel. «Ma ei arva, et oleksin teinud midagi erilist – olen lihtsalt teinud seda, mida ma tunnen, et on vaja teha ja mis on mulle südamelähedane.»