Maria Klenskaja: kõige õnnelikum olin ma Vietnamis (19)
«Ma ei mõtle iseennast, ma mõtlen kõiki teisi, kellest ma siin lugesin,» rõhutas Klenskaja.
«Sest üks minu noor kolleeg Draamateatrist ütles, et kui te nii mõttetult poleks elanud, ei peaks me praegu nii mõttetult seda suppi sööma. Pärast selle raamatu lugemist tundus mulle, et see kõik polnudki nii mõttetu. Tänu Jaan Ruusile.»
1994. aastal küsis Eesti filmi grand old man Jaan Ruus näitleja Maria Klenskajalt raadiointervjuus: millal ja kus te olete olnud kõige õnnelikum?
Klenskaja vastas, et arvatavasti oli ta kõige õnnelikum lapsepõlves, aga konkreetsetest kohtadest rääkides oli see paik Vietnam. Tookordsest mõtteavaldusest pole näitlejal oma sõnul põhjust taganeda nüüdki.
«Ilmselt ma olin õigel ajal õiges kohas. Ja õigete inimestega ehk siis kallite kolleegidega Eesti erinevatest teatritest, kelle hulgas oli nii näitlejaid kui ka teatri tehnilisi töötajaid. Õnneks kõik näitlejad mängisid oma rollid kohe algul ära ja siis oli rahu majas. Siis oli ainult toredus ja toredus ning ikka kaunidus ja kaunidus,» meenutab Klenskaja.
«Eks see kõik kokku oli nii ergastav ja erutav ka sellepärast, et enne seda reisi polnud ma väga palju maailmas ringi käinud, aga Vietnam on tõesti väga kaunis maa ja kunagi olnud ka väga võimsa kultuuriga riik. Tänase päevani, kui ma kedagi sellest turismigrupist näen – isegi kui see kohtumine piirdub tervitusega –, tulevad tookordsed mälupildid sellise teravusega meelde, nagu oleks see kõik alles eile juhtunud, kuigi reis ise jääb aastasse 1984,» meenutab Maria Klenskaja, üks kolmekümnest teatri- ja filmiinimesest, kelle intervjuu on jõudnud Jaan Ruusi verivärske raamatu «Eesti filmi täheatlas» kaante vahele, mille andis välja kirjastus Hea Lugu.
«Eesti filmi täheatlase» autor ise ütleb, et valikul kunagistest raadiointervjuudest (saadetest «Eesti filminäitlejad» ja «Eesti filmilavastajad») tuli lähtuda reaalsusest: kas raadiolint on säilinud või mitte. Samas näiteks Maria Klenskaja, Juhan Ulfsaki ja Eve Kivi intervjuud leiti raadio fonoteegist üles alles tänavu augustis.
Teiseks lähteallikaks on kunagi ajakirjas «Teater. Muusika. Kino» ilmunud intervjuud. «Siin on tehtud valik autori poolt, arvestades samas nõuandeid ja raamatu mahtu,» täpsustab Ruus.
«Aga ka seda, kes intervjueeritavatest on jõudnud laagerduda klassikuteks või poolklassikuteks.»
Jaan Ruusi raamatu «Eesti filmi täheatlas» kaanelt vaatab vastu tõeline härrasmees. Mustas mantlis, kaabuga, soliidse punase lipsuga. Ruus ongi härrasmees. Selles mõttes oli tema kuvandi täielikuks ja täiuslikuks vastuoluks aastaid kui mitte aastakümneid tema suunurgas tolknev koni. Koni on tänaseks kadunud, aga tugev kuvand jäänud. Mis jõudnud ka raamatu tagakaanele Andres Maimiku võluvas ja vaimukas mälupildis.
Kommentaarid