Mis on saanud päästetud Valga “vanglakoertest”? Üks koonukandjatest käis uue omanikuga isegi Norras reisil! (35)

"Esimesed päevad meie juures oli koer väga närvis, ta haukus ja siblis paaniliselt ringi," meenutas Spoti omanik Kaia Jallai. Seda, et Spot oli üks "vanglakoertest", sai Kaia teada alles siis, kui koer kodus oli. Seda, et tal probleemne minevik oli, teadis ta aga juba koera võttes. "Reaktsioon sellele teadmisele oli üllatav, aga samas oli ka hea meel, et sai võetud koer, kes vajaks kodu ja hoolitsust," rääkis Kaia, kellel oli algusest peale hirm, et koer uues kodus ei kohane. "Kui ikka võtad täiskasvanud koera ja ta on natuke probleemne, siis on seda hirmu ikka."

Uude koju saamine ei tulnud aga ühegi koera jaoks lihtsalt. Dr Sterni Heategevusfondi tiiva alla jõudnud kaheksa koonukandjat pidid läbima loomaarsti põhjaliku ülevaatuse, parasiiditõrje ja kuid kestnud sotsialiseerimisprojekti, mis valiti ka selle aasta kõige koerasõbralikumaks teoks. "Kuna need koerad polnud inimesega kokku puutunud tuli alguses koertele inimest tutvustada ja proovida neile näidata, et inimene võib nende vastu väga hea olla. Lisaks harjutati kõiki koeri rihmaga jalutama, toas olemist, käitumist ja olulisematele käsklustele kuuletumist," selgitas fondi esindaja Kristo Raud. "Kõige kiiremini saigi koju minekuks valmis Spot, kes oli kohe alguses väga tubli."

Spoti saatis omanikku reisil Norra

Praeguseks on Spot vaatamata vahepeal kimbutavatele paanikahoogudele oma uues kodus õnnelik. Ta on oma perenaisesse väga kiindunud ning kurvastab väga, kui Kaia kodust lahkuma peab, kuid siis rahustavad naise ema ja õde Spoti sügamisega maha. Pereinimesed võttis koer omaks kodus oldud 2-3 kuu möödudes, oma rõõmsameelset iseloomu hakkas ta näitama, kui uude koju kolimisest oli möödas viis kuud.

Alles hiljuti käis koer koos oma perenaise ja tema kallimaga kaasas nädalasel puhkusereisil Norras. Sealt sai Spot oma esimese pika autosõidu kogemuse ning pidas rahulikult perenaise jalgade peal pikutades vastu ka sõidud rongi ja laevaga. "Kui Spot autost välja sai, siis kepsutas ta ringi nagu väike talleke," vaatas Kaia rõõmsalt oma puhkusele tagasi. Norras kohtus Spot ka esimest korda lammastega ning tahtis nende juurde tormates perenaist mööda mäeserva alla jooksutada.

Kaia peab hooldajate eeltööd ja koerte sotsialiseerimistreeningut suurepäraseks ettevõtmiseks. "Spoti juures kõige suurem üllatus ongi, et ta on väga hea käitumisega koer. Temaga saab isegi kohvikusse minna, nii et ta istub seal rahulikult mitu tundi."

Keitist on saanud lastesõbralik kodukoer

Ka koos Kristi Salumaa perega Türil elav koer Keiti oli uude koju saabudes hirmunud ja kartlik, kuid tänaseks on saanud temast rõõmus ja seltsiv perelemmik. Koera kurvast minevikust sai Kristi teada pärast seda, kui oli looma juba hoiupaiga koduleheküljelt välja valinud. "See, et ta on üks "vanglakoertest" minu otsust ei mõjutanud. Ta on alles noor koer ja ma ei arvanud, et ta on tige. Kui me teda esimest korda Valga hoiupaigas vaatamas käisime tundus ta rahulik ja täpselt selline koer nagu ma tahtsin," rääkis Kristi. Valka mindi koera järgi, sest Kristi tahtis suurt koera, kes valvaks majapidamist, sest talviti tükivad aeda joodikud kippuma.

Uue koduga kohanes Keiti umbes kuuga. "Kevadel, kui ta võtsin, siis ta pelgas veel inimesi, aga nüüd kui koju tuleme, siis tuleb alati väravasse vastu ja nuusib käed üle, et järsku on seal midagi maitsvat," rääkis Kristi. Uude koju saabudes pelgas koer, kui teda puudutati, aga nüüd laseb ta Kristit isegi oma kõrvu ja hambaid üle vaatama.

Keiti armastab väga oma pesa maja trepil ja kaevamist ning magamist lapse liivakastis. "Mul on väike1,5-aastane laps ja ta saab Keitiga väga hästi läbi. Muudkui võtab koera kausist krõbinaid ja topib talle suhu," rääkis Kristi rõõmsalt. Naiseainsaks mureks seoses koera ja lapsega on veenduda, et Keiti oma lõbusate jooksutuuride ajal väikest perepoega pikali ei jookseks.

Söögiga on Keiti aga siiani pirtsakas ja valiv ja kõige paremini lähvad alla vorstid ja pihvid. "Kuna ta on veel natuke kõhnakene, siis sööb ta väga vähe, aga ma proovin teda ikka talveks kosutada," rääkis Kristi. "Võrreldes kevadega kui ta sain on ta kõvasti edasi arenenud, kuid õpetamist ja sotsialiseerimist vajab ta loomulikult veel ja sellega ma vaikselt tegelengi."