JUUBILAR: Olav Maran ütleb, et maalimist pole ta lõpetanud ja kavatseb seda teha niikaua kuni suudab. Foto: ARNO SAAR
Inimesed
16. oktoober 2013, 07:00

Avati Olav Marani juubelinäitus: «Eks alati oleks saanud paremini, aga olen püüdnud nii hästi kui saan»

«Ma olin väga õnnelik selle näituse avamise üle – ainult kui üks asi poleks tuju rikkunud,» rääkis kunstnik Olav Maran oma näituse avapeol Draamateatris.

«Võtsin tüki kiivit ja murdsin alumiste hammaste proteesi ning selle üle olen ma väga õnnetu. Eks need oled vana inimese probleemid, mida noor inimene võib-olla kuulda ei taha.»

Oma elule tagasi vaadates tahtis 20. oktoobril 80 aasta juubelit tähistav Olav Maran mainida vaid üht: «Eks alati oleks saanud paremini, aga olen püüdnud nii hästi kui saan.»

Maran märkis, et praeguses Eestis on kunstnikul võrdlemisi raske toime tulla. «Aga eks ma elan ka tänapäeval ära. Ma saan ikkagi 320 eurot pensioni, millest umbes 200 läheb korteri peale, ja natuke saan lisaraha ka maalidest. Enne masu oli sissetulek parem, nüüd on tõesti kunstiost vähenenud, aga õnneks natuke ikka ostetakse.»

Maranit olid juubelinäitusele tunnustama tulnud teiste seas ka kunstnikud Tauno Kangro ja Jüri Arrak.

«Ma olen Olavist vaid kolm aastat noorem, aga ma mäletan, kuidas me käisime tal noorena ateljees külas ja vaatasime teda kui õpetajat,» naeris Arrak, kelle sõnul on nende vanusevahe täna ju peaaegu märkamatu.

Maran selgitab omalt poolt. «Toona ei saanud ju näituseid pidada ja kunstnikud said ainult üksteise juures külas käia ja vaadata, kuidas teised töid tegid. Eriti noored õpilased, kelle rollis Arrak toona oli.»

Arraku sõnul ei saa tema käest küsida, kas talle meeldib sõber Olav Marani stiil või mitte.

«Kunsti puhul ei saa ju rääkida, et mulle meeldib nüüd ainult sürrealism. Meeldida saab see, kuidas üks või teine kunstnik oma sõnumit sulle edasi annab. Mulle meeldib, kuidas Olav oma sõnumit maalide kaudu edastab,» märkis Arrak oma vana sõbra näituse avapeol.