Aspergeri sündroomiga Maria: mu elu suurim katsumus on olnud saada üle suhtlemisraskustest (72)

Lugu Mariast on küll kena ja tore lugeda, kuid iiveldama ajab see komme panna aspergerit autismiga ühte patta ja need "sümptomid", mis selle sündroomi diagnoosimisel arvesse võetakse, on suuremas osas tahtmatuse segi ajamine suutmatusega. Aspergeritel ei ole suhtlemisprobleemid või suhtlemisraskused, aga võluväel saab näiteks soov mitte kellegagi suhelda kirjeldustes suhtlemisprobleemideks ja kellegi jobu suhtes tahtmatus empaatiliselt käituda ja arvestada temaga "empaatia puudumiseks/nappuseks". Kui aspergeri sündroomiga inimene ehk aspike kas juhulikult või teadvalt ei soovi täita tavainimeste reegleid, mida nood kõigilt nõuavad, saab ta külge kehva suhtleja sildi. Ise sellise eripäraga inimesena soovitan kõikidel teistel samalaadselt eripärastel mitte järgida reegleid, mis on mõistlikult põhjendamata, kusjuures "Nii on/ei ole ilus", "See on vajalik" stiilis argumendid on demagoogia ehk tähenduse muutmine eesmärgiga mõjutada teisi, võimule allutada. Ise ma ignoreerin mittevajalikke, tobedaid reegleid, mis mitteaspergerid mulle peale suruvad, vajadusel ei tee välja ka nende tõmblemisest, et ma "õigesti" ei käitu ehk siis ei tee, nagu nemad nõuavad. See on kokku võetav väljendiga "Ma ei liigu mitte millimeetritki oma kohalt kamandamise ja vägivaldse sundimise peale." See sündroom ei ole haigus, häire, ega hälve, miski pole kahjustatud, häiritud ega veidrasse suunda kaldunud, inimese hingeelu ja aistingute tundlikkus ja reageerimine neile on lihtsalt hüperboolis, tugevalt liialdatud individuaalsete erinevuste järgi. Soovin Mariale edu nii modellinduses kui muus elus.

Lugu Mariast on küll kena ja tore lugeda, kuid iiveldama ajab see komme panna aspergerit autismiga ühte patta ja need "sümptomid", mis selle sündroomi diagnoosimisel arvesse võetakse, on suuremas osas tahtmatuse segi ajamine suutmatusega. Aspergeritel ei ole suhtlemisprobleemid või suhtlemisraskused, aga võluväel saab näiteks soov mitte kellegagi suhelda kirjeldustes suhtlemisprobleemideks ja kellegi jobu suhtes tahtmatus empaatiliselt käituda ja arvestada temaga "empaatia puudumiseks/nappuseks". Kui aspergeri sündroomiga inimene ehk aspike kas juhulikult või teadvalt ei soovi täita tavainimeste reegleid, mida nood kõigilt nõuavad, saab ta külge kehva suhtleja sildi. Ise sellise eripäraga inimesena soovitan kõikidel teistel samalaadselt eripärastel mitte järgida reegleid, mis on mõistlikult põhjendamata, kusjuures "Nii on/ei ole ilus", "See on vajalik" stiilis argumendid on demagoogia ehk tähenduse muutmine eesmärgiga mõjutada teisi, võimule allutada. Ise ma ignoreerin mittevajalikke, tobedaid reegleid, mis mitteaspergerid mulle peale suruvad, vajadusel ei tee välja ka nende tõmblemisest, et ma "õigesti" ei käitu ehk siis ei tee, nagu nemad nõuavad. See on kokku võetav väljendiga "Ma ei liigu mitte millimeetritki oma kohalt kamandamise ja vägivaldse sundimise peale." See sündroom ei ole haigus, häire, ega hälve, miski pole kahjustatud, häiritud ega veidrasse suunda kaldunud, inimese hingeelu ja aistingute tundlikkus ja reageerimine neile on lihtsalt hüperboolis, tugevalt liialdatud individuaalsete erinevuste järgi. Soovin Mariale edu nii modellinduses kui muus elus.

selle sildita sa lihtsalt ametlikku abi ei saa

Kõigepealt to 21:23, 15. okt 2013 - Kahju, kui sinu vanemad ei lasknud sul endal otsustada ja sinu mõtteid, tegevusi jne maha surusid. Aga see ei tähenda, et sellelst sul selline sündroom. Inimesed sünnivad erinevate haiguste või mittehaigustega ja samuti isikupäradega, mis on oma nime saanud kellegi järgi - Antud momendil oli Härra Asperger see eriline, kelle järgi kõiki neid inimesi vastavate sümptomite esinemisel diagnoositi. Kes pole kursis, ärgu kobisegu!
Mul on kolm last, neist vanimal Asperger. Olen kasvatanud kõiki ühtmoodi, kuid vaid temal on täpselt need sümptomid, mis mainitud. Seega pole viga kasvatuses. Koolis käimisel sai vabastuse - ei pidanud rühmatöödest osa võtma ega klassi ees kõigile vastama. Õpetajad peavad olema kursis!! Ometi õpib ta ülikoolis, on terve elu ainult ise, ilma teiste abita õppinud. Tal on omad huvid, millesse süveneb 100% põhjalikkusega, teab fakte peast, psühhiaater on teinud mitmeid isikuteste ja öelnud, et tegemist on muidu üle keskmise andekama inimesega. Kuid tal on oma kiiksud, tal pole olnud kerge ja kui ainult inimesed saaksid aru, et me kõik ei ole "ühe vitsaga löödud" ning hakkaksid suhtuma paremini teistesse! Mõelge selle peale!!

Olen nüüdseks juba täisealise Aspergeri ema. Kogu põhikooli aja peeti mu last lihtsalt nohikuks ja geeniuseks. Nii sai tast teiste pilkealune. Alles siis kui laps läks kodust eemale gümnaasiumisse, hakkasid õpetajad vaatama, et ta on kuidagi teistsugune. Siis selguski, et lapsel on Aspergeri sündroom. Koduses keskkonnas ei saanudki aru. Ju olid maakohas kõik tuttavad nii omad, et sündroom, ei seganudki kedagi nii väga. Oldi hajunud ta veidrustega. Mida ma tahan öelda?- Tean, mis sel noorel kaunil neiul viga on. Inimene, kes pole Aspergeritega kokku puutunud, ei saa asjast päriselt arugi. Jah, vastab tõele, et neil on suhtlemisraskused ja nad on keskmisest andekamad. Nende mõttemaailm on sootuks teistsugune kui tavainimesel. Aga kui juba õppida nende moodi mõtlema, siis on nad äärmiselt põnevad isiksused. Ka tähelepanuvajadus on neil väga suur ja siinkohal tulebki leida see õige väljund. Nii saab Aspergeri oma mullist välja. Edu sulle Maria!!!!

Kahju noorest, neid silte pannakse kuidagi liiga kergesti. Lihtsalt ehk vaiksem inimene kui teised. Ega k6ik pea yhesugused olema. Need sildid v6ivad rohkem kahju teha kui kasu. Eks igalyhel ole midagi mingist otsast puudu ju.

Mind suruti maha, midagi ei tohtinud öelda, sest minu öeldu oli vale, teiste oma õige.
Mulle tehi selgeks, sina oled vait ja ei lähe teiste tüdrukutega rääkima, sest nad on targad ja ilusad, mina aga loll ja kole ja keegi ei tahagi minuga suhelda.
Vot selline kasvatus oli mul. Suhtlemine oli KEELATUD, sest see oli teiste tüdrukute segamine.
Nii ma ei julgenudki suhelda ja teistele paistsin ullike-lollike.
Keegi ei tulnud selle peale, et mul ei lubata suhelda.
Ainuke rõõm oli õppimine ja see mulle meeldis. Olin valmis suhtlema ja väga tahtsin suhelda, aga siis oleks tulnud kodus kodusõda.